Obsah (6)

§ 132§ 130§ 136§ 133§ 124§ 134

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mail 2010.a Paide kohtumaja Väärteoasja number 4-09-26891 Kohtunik Heino-Vello Pihlak Kohtuistungi sekretär Kaja A

) § 124 p 2 rikkumise eest rahatrahviga 1800 krooni, s.o 30 trahviühikut. Väärtegu seisnes selles, et ta 9.11.2009.a kella 7.52 ajal juhtis Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee

1. kilomeetril mootorsõidukit Toyota Land Cruiser Tallinna suunal kiirusega 116 +- 4 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus oli 90 km/h, mille alal ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Sellega pani toime väärteo liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 järgi. Kiirus on mõõdetud seadmega Stalker II MDR nr AS
2. Rikkumine on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja H.Z-i ütlustega. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Kaebuse asjaolud ja taotlus Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et ei vaidlusta asjaolu, et tegemist ei oleks olnud formaalselt koosseisupärase teoga. Kaebaja ületas tõepoolest lubatud sõidukiirust antud momendil, kuid selgitab, et tegemist oli möödasõiduga eespool aeglasemalt liikunud sõidukist ning kiirust mõõdeti möödasõidul hetkel. Sellest tulenevalt on arvamusel, et tema tegu ei olnud õigusvastane, kuna esinesid õigusvastasust välistavad asjaolud ning samuti puudub kaebaja süü. Soovib vaidlustada otsust tervikuna. Otsus tuleb tühistada väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 29 lg 1 p 1 alusel (teos puuduvad väärteotunnused) järgnevatel põhjustel:
3. kasutas püsikiirushoidjat lubatud kiiruse piires;
4. eessõitev juht sõitis ebastabiilselt ja eritas heitgaase;
5. möödasõitu otsustas teha sirgemal teelõigul ja hetkeks tuli kiirust suurendada;
6. kiiruse mõõtmine fikseeriti möödasõidul; Politseinik aga põhjendas, et puudus vajadus möödasõiduks kuivõrd ees liikunud auto liikus kiirusega 92 km/h. Sellele vastu märgib:
7. selle seisukohaga ei olnud võimalik tutvuda ega pole teada millega see kiirus mõõdeti, tegemist on suulise ütlusega;
8. kui eeldada õigsust, siis rakendub ka selle auto puhul mõõtmisviga +-4 km/h ja möödasõit oli

§ 132-140 pärane; 3.

mõõtmine möödasõidul ei tähenda varasemat liikumist samal kiirusel;

1. eesliikuva auto kiiruse suurendamine sirgel teelõigul võis olla tahtlik sooviga takistada möödasõitu;
2. kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Etteheidetav tegu ei ole õigusvastane KarS § 29 järgi, mis käsitleb hädaseisundit, mis on teo õigusvastust välistav asjaolu. Tegelikkuses liikus eesliikuv auto lubatud kiirusest oluliselt väiksema kiirusega. Aeglasemalt liikuvast sõidukist möödumine on

§ 130-140 järgi põhimõtteliselt lubatav.

Seda kinnitab kaudselt LS § 45 lg 1, mille kohaselt on liikluse tagamise üheks eesmärgiks tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire ja ohutu liiklus ka LS § 47 lg 5, mis reguleerib kiiruse kohaldamise vajalikkust vastavalt hetkeolukorrale ja liiklusoludele. Seega oli õigus mööduda ning selle õiguse kasutamist sirgemal teelõigul ei saaks iseenesest ette heita. Olukorras, kus eespool sõitja varasemalt liigub lubatust väiksema kiirusega ning möödasõidu momendil seda suurendab, on 3 võimalikku käitumisvarianti:

1. ületada möödasõidu teostamiseks ja lõpetamiseks lubatud kiirust, vältides kokkupõrget vastutuleva sõidukiga;
2. pidurda ja tagasi reastuda, mis oleks takistanud ootamatult ja raskemate tagajärgedega mitmeid teisi tagasõitvaid sõidukeid;
3. juhtida vastutuleva sõiduki korral õnnetuse vältimiseks üle vastassuuna teelt välja. Arvestada tuleb, et nende variantide vahel valiku tegemine tuleb teha äärmiselt lühikese aja jooksul. Möödasõidul oli tähelepanu kontsentreeritud ohutule möödasõidu lõpetamisele. Sellega oli kõrvaldatud oht enda ja teiste liiklejate suhtes. Ületamisega kahjustatud kaitstav hüve oli ilmselgelt väiksema tähtsusega kui ärahoitud äärmiselt tõenäolise liiklusõnnetusega kaasneda võinud tagajärjed. Vastupidisele seisukohale asumine annab liiklejatele suuna asuda jõuga kasutama oma õigust möödasõidul tagasi reastumiseks möödasõidetava sõiduki ette või kasutama pidurdamist ohu ilmnemisel, sest vastutab tagasõitnud sõidukijuht, kes ei hoidnud pikivahet. Tegemist võib olla koosseisueksimusega KarS § 17 ja 31 või keelueksimusega § 39 tähenduses. Kui isik möönab teo faktilist toimepanemist, kuid

iab, et kiiruse ületamine möödasõidul oli nii tema enda kui teiste liiklejate ohutuse huvides võib olla koosseisueksimusega. Puudus tahtlus, vaid soov ohutu möödasõit sooritada. Möödasõiduga paratamatult tuleb sõidukiirus suurendada. LS § 7422 mõte on siiski karistada isikut lubatud 2 sõidukiiruse ületamise eest tavasõidul mitte möödasõidu hetkel. Koosseisueksimuse tuvastamise õiguslik tagajärg seisneb selles, et isikut ei saa vastutusele võtta tahtliku süüteokoosseisu puudumise tõttu. Õigusvastasuse välistab ka eksimus õigusvastasust välistava asjaoluna KarS § 31 mõttes, mis olemuslikult on koosseisueksimusele lähedane eksimuse liik. Samas võib tegemist olla keelueksimusega KarS § 39 tähenduses, mille kohaldamise küsimus tõusetub küll alles süü küsimuse hindamisel deliktistruktuuri hindamise viimases, kolmandas etapis. Vaidlust ei ole kiiruse ületamise faktis ja LS § 7422 mõte ei saaks olla karistada möödasõidu hetkel ületatud kiiruse eest. Seega kinnitab kaebaja, et ta ei saanud aru oma teo keelatusest, kuivõrd möödasõidul hetkel on kiiruse ületamine tihtipeale vajalik ja vältimatu liiklusohutuse huvides. Seetõttu taotleb otsuse tühistamist. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse kohta Kohtuväline menetleja ei pea kaebust põhjendatuks. Tegemist on vastuoluga kaebuses, kui möödasõiduga sirgel teelõigul veendus ohutuses, kuid edasi on põhjendanud kiiruse ületamist sellega, et mitte kokku põrgata vastutuleva sõidukiga. Tunnistades väärtegu

iab, et tegutses hädaseisundis ning möödasõiduga kõrvaldas ohu isikute varale ja tervisele. See seisukoht on ekslik. Möödasõit lubatud kiirusega ei olnud võimalik ja vajalik. Auto, millest möödasõit sooritati, liikus kiirusega 92 km/h. Stalkeril MDR II jookseb tablool kaks numbrit – kiirem ja aeglasem sõiduk. Juhtpuldiga on need kiirused lukustavad. Aeglasem kiirus on kantud protokolli. Ülimalt ohtlik on lubatud kiiruse ületamine 22 km/h. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse asjaolude juurde. Politsei vastus ega hilisemad seletused ei ole muutnud seisukohta. Möödasõidul toimus kiiruse ületamine. Möödasõit oli ohutu, teine auto oli piisavas kauguses. See auto, millest sai möödasõit sooritatud, aga lisas kiirust. Seetõttu lisas kiirust ning sellel hetkel kiirust mõõdetigi. Füüsika reeglite järgi polegi võimalik muidu mööda sõita, kui tuleb kiirust lisada. See viis oli ohutum kui tagasi reastumine. Võimalust ei olnud kontrollida, kas eespool liikuva auto kiirus oli tõene. Selle sõiduki puhul oleks tulnud kohaldada mõõdetud kiirusele +-3 km/h. Siis oleks kiiruseks olnud 89 km/h. Kahtlus tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Seadusandja mõte ei ole karistamine möödasõidul kiiruse ületamise eest. Kohtuvaidluses jääb oma põhjenduste juurde, lisades mitmeid Riigikohtu lahendeid oma vastuväidete kinnituseks. Kohtul tuleb kontrollida kolmeastmelist deliktistruktuuri. Alles siis saab rääkida väärteost. Teokoosseisu tasandil puudus tahtlus ja ettevaatamatus. Eesmärk ei olnud väärtegu toime panna, kuigi formaalselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on olemas. Soov oli üksnes ohutult endale kui ka kaasliiklejatele mööduda eespool aeglasemalt liikuvast sõidukist. Subjektiivsed tunnused nii tahtluse kui ettevaatamatuse vormis puuduvad, mis annab aluse menetluse lõpetamiseks V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kuna kiiruse ületamine möödasõidul oli eeskätt ohutuse huvides, on tegemist koosseisueksimusega. Talle ei olnud teada, et karistatav võiks olla ka kiiruse ületamine möödasõidu hetkel. Puudub süüteokooseis ja seega ka isiku karistamise alus. Õigusvastasus on aga välistatud KarS §-s 29 sätestatud hädaseisundi tõttu ja §-s 31 sätestatud koosseisueksimuse tõttu või §-s 39 sätestatud keelueksimuse tõttu.

§ 132

-140 järgi on põhimõtteliselt lubatav mööduda aeglasest liikuvast sõidukist ning see ei ole karistatav tegu. Tunnistaja on kinnitanud, et väiksemaid kiiruse ületamisi ei fikseerita ning rikkumisena ei käsitleda. Möödasõidetava auto tegelikuks kiiruseks on 89 km/h, mis on lubatud suurimast sõidukiirusest väiksem. Siit saab järeldada, et kiiruse ületamine möödasõidul on teatud mõttes lubav. Kuivõrd kiiruse ületamine möödasõidul on politseiametniku enese sõnul praktikas aktsepteeritav saab asuda seisukohale, et ei olnud teadlik materiaalsest õigusvastasusest. Otsuses on viidatud ainult kahele tõendile, milledeks on kiirusemõõteseadme protokoll ja menetlusaluse isiku ütlused. Ainuüksi isiku enda ütluste alusel ei saaks isikut karistada. Mõõtetulemuse kontrollimisel ei ole võimalik kontrollida eespool liikunud sõiduki kiirust. 3 Kohapeal ei olnud võimalik kontrollida. Ainult oli suusõnalised selgitused. Seega kõrvaldamata kahtlused tuleb lugeda menetlusaluse isiku kasuks. Otsus tuleb tühistada. Kohtuväline menetleja ametnik selgitab, et liiklusseadus ja liikluseeskiri on kohustuslik täita. Juhi kohustused on seal kirjas. Suurim lubatud kiirus asulavälisel teel on 90 km/h. Kiiruse ületamise võimalust ei ole.

§ 136

näeb ette, et aeglasem sõiduk peab hoiduma võimalikult paremale ja vajadusel peatuma ja mööda laskma. Seaduseandja ei ole ette näinud, et aeglasemast sõidukist peab ilmtingimata mööda sõitma, vaid takistuse tekkimisel võimaldama teistel liikuda.

§ 133näeb ette möödasõidu katkestamise juhud.

Need normid on kohustuslikud kõigile. Möödasõidetava auto kiirus oli fikseeritud ja protokolli kantud 92 km/h. Seadusandja on pidanud menetlusaluse isiku ütlusi nii tähtsaks kiirmenetluse korral, et need on tõendiks. Lisaks on tunnistaja kinnitanud möödasõidetava auto kiirust. See näit oli tablool. Kiirmenetluse asjaolud olid kohapeal selged ja siis kohaldatavad. See, et tunnistaja järgi on 10 km rikkumised lubatud, on siiski ainult ühe politseiniku arvamus. Nii ei pruugi arvata teine politseinik. Järelevalve tegijale jääb alati kaalutlusõigus, mis puhul kohaldada või mitte. Vaidlust ei ole mõõtmise üle. Mõõtmine on jälgitav, kui on teinud pädev mõõtja. Mõõtja pädevust hinnatakse ja tõendatakse akrediteerimise või erialase hindamise ja tõendamise teel. Kohtul on need dokumendid olemas. Hädaseisundi kohta on Riigikohtu lahend, mille alusel ei ole see väide arvestatav. Tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Kaebus ei kuulu rahuldamisele. Tunnistaja ütlused kohtuistungil Tunnistaja on tõendanud kohtuistungil, et kohapeal mingit vaidlust kiiruse ületamise üle ei tekkinud. Rikkumist tunnistati ja nõustuti protokolli koostamisega. Samuti näidati talle mõlema auto kiirust. Mõõtmise hetkel oli sõidukeid kaks. Teelõik oli 1 km osas sirge. Kiirus kasvas, fikseeriti maksimumkiirus. Kohtu seisukoht V™S § 123 lg 2 kohaselt tuleb kohtul arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S §-s 150 lg 1 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Neid kohus ei tuvastanud. V™S §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. LS § 7422 lg 2 sätestab väärteona mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 21-40 kilomeetrit tunnis. Karistuseks on rahatrahv kuni 100 trahviühikut või juhtimise õiguse äravõtmine kuni 6 kuuni. Vastavalt kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile (tl 17) on kasutatud liiklusjärelvalves kiirusemõõteseadet Stalker II MDR nr AS005403 taatlustunnistusega nr TTRSS-09/00052 (tl 46) ja tüübikinnitustunnistusega TJI 5.3-1/12.04.2007.a (tl 47), mis kehtib 28.12.2016.aastani. Testimine on toimunud 9.11.2009 kell 6.00. Seade on olnud töökorras. Esitatud on erialase kompetentsuse kinnitamise tunnistus (tl 49). Mõõtmise tehiolude kirjelduse kohaselt toimus mootorsõiduki kiiruse mõõtmine asulavälisel teel, hea nähtavusega, sademeteta ja valgel ajal ning kuiva teekattega kahesuunalisel teel. Seadme lugem mootorsõiduki kiiruse mõõtmisel oli 116 km/h, mõõdetaval teelõigul oli lubatud sõidukiirus 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus on +/- 4 km/h. Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduk ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust 22 km/h. Juhile on näidatud seadme tabloole fikseeritud lugemeid. Möödasõidetava auto kiiruseks on mõõdetud 92 km/h. Vaidlust ei ole möödasõidul kiiruse ületamise üle, mis on

idnud eelmises lõigus märgitud protokolliga tõendamist. Kiiruse ületamine on

idnud tõendamist peale menetlusaluse isiku ütluste ka tunnistaja ütlustega kohtuistungil. Tunnistaja on tõendanud kahe kiiruse olemasolu 4 mõõteseadme tablool, menetlusalune isik nägi sealt möödasõidetava auto kiirust. Kohtul ei ole võimalik

ida mingit eksimist protokollist, samuti seadme tehnilist riket. Menetlusalusele isikule on tutvustatud kiirusemõõteseadme protokolli, mida tõendab menetlusaluse isiku allkiri. Protokolli asjaolusid ei ole vaidlustatud kohapeal. Küll oleks olnud võimalik vaidlustada möödasõidetava auto kiirust ja sellesse süveneda ilma õigusteooriasse laskumata. Ilmselt ei olnud see kiiruse näit oluline kiirmenetluse nõusoleku andmisel. Kohus loeb tõendatuks, et möödasõidetava auto kiirus oli 92 km/h. Kui ka rakendada antud kiirusele kohaldatud mõõteviga, siis jääb kiiruseks 89 km/h, millest pole võimalik mööduda kiirust suurendamata, st ületades lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h ning lisaks ei olnud vajadustki mööduda, sest sõidukiirus oli mõlemal auto ühesugune. Tunnistaja on kohtus jäänud kiiruse ületamise juurde ja mõõtetulemuse näitude nähtavaks tegemise juurde, samuti on tunnistaja tõendanud, et tee sirglõigul liikus ainult kaks autot. Seega polnud kogunenud rohkem sõidukeid, nagu on väitnud menetlusalune isik. Menetlusaluse isiku vastupidised ütlused või mitteeksisteerinud asjaolud on tõendamata. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kogumis tunnistaja ütlustega ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga ning menetlusaluse isiku enda ütlustega on tõendamist

idnud menetlusaluse isiku poolt mootorsõiduki juhtimine kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 90 km/h. Seega on menetlusalune isik toime pannud talle kiirmenetluse otsuses süüks arvatud süüteo. Tegemist on

§ 124

p 2 nõude rikkumisega (suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 km/h) ja väärtegu on õieti kvalifitseeritud LS § 7422 lg 2 järgi. Kohus ei ole tuvastanud õigusvastasust ega väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Menetlusalune isik on talle süüks arvatava väärteo toimepanemises süüdi vaatamata sellele, et ta ise on teistsugusel arvamusel. Väärtegu kuulub karistamisele. Lisada tuleb, et KrMS § 63 lg 1 alusel on tõendiks nii kahtlustatava kui ka süüdistatava ütlused lisaks tunnistaja ütlustele. Kohus ei nõustu menetlusaluse isikuga. LS § 47 lg 1 järgi on lubatud suurim sõidukiirus asulavälisel teel 90 km tunnis. Samuti on seadusandja ette näinud, kuidas on juht kohustatud toimima möödasõidul, kui ilmneb takistus (

§ 133

). Sama normi peavad täitma kõik juhid, ka need, kes liiguvad möödasõitu alustanud auto järel. Nendel on kohustus takistamata lasta tagasi reastuda.

§ 134

sätestab, et juht, kellest mööda sõidetakse, ei tohi möödasõitu takistada sõidukiiruse suurendamisega ega muul viisil.

§ 136

annab reegli, et sõiduk, mis ei sõida sellel teelõigul lubatud suurima kiirusega, peab juht hoiduma võimalikult paremale ja vajadusel peatuma, et lubada mööda enda taha kogunenud sõidukid. Need sätted ei luba möödasõitu sooritada kiirusega, mis on suurem lubatud suuremast sõidukiirusest. Arvestatav ei ole ka menetlusaluse isiku väide, et eespool liikuv auto sõitis aeglasemalt, sest tõendatud kiirusemõõteseadme protokolliga on tõendatud vastupidi. Nendest tuvastatud asjaoludest ja kui liiklusseaduse või liikluseeskirjade sätted ei luba ületada asulavälist lubatud suurimat sõidukiirust, siis ei ole võimalik käsitleda hädaseisundit, mis üldse ei saa tekkida kui juhindutakse liikluseeskirja reeglitest. Kusagilt ei ole

ida vahetut vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele või möödasõit oli ohu kõrvaldamiseks vajalik või oleks ähvardanud oht või esineks teoohtlikkust. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Süü on tuvastatud. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Nähtuvalt väärteoasja materjalidest ei ole menetlusalune isik tunnistanud oma süüd ega kahetsenud toimepandut ühegi menetluse ajal. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad ka kohtumenetluses. Karistusregistri teatise kohaselt on menetlusalusel isikul enne 5 arutatavat kaebus olnud lubatud sõidukiiruse ületamine vähemal määral. Selles asjas on kiiruse ületamine suurenenud. Nii on menetlusalusel isikul olnud kustumata väärteokaristus kiiruse ületamise eest. Karistus isikule määratakse toime pandud süülise teo eest, mitte mingi muu põhjuse järgi. Seetõttu ei ole arvestatavad menetlusaluse isiku esitatud põhjused, miks ei ole võimalik teda karistada. Toimunud on

§ 124p 2 rikkumine, mille alusel on tegu kvalifitseeritav LS § 7422 lg 2 järgi.

Tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Asjas ei esine arusaamist, et liikluseeskirjadest tuleb igal ajal ja alati kinni pidada ning seda, et lubada ei või endale ka juhuslikku kiiruse ületamist või veel enam seda möödasõidul. Rikkumine ei ole esmakordne. Isikule on liiklus- ja karistusparktikas selgeks saanud, mida toob endaga kaasa kiiruse ületamine. Menetlusalune isik ei ole varasemast rahatrahvist järeldusi enda jaoks teinud. Kohtuväline menetleja on jälginud väärteomenetlusõigust kiirmenetluse sätete alusel ja juhindunud karistuse kohaldamise alustest. Lähtudes eelkirjeldatud asjaoludest ja märgitud seadusesätetest,

iab kohus, et esitatud kaebus Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna 9.11.2009.a kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 10220092714310 ei ole rahuldatav. Otsuse tegemisel juhindus kohus veel V™S §-dest 132 p1, 133, 134, 155 lg 1 p 1, 156 lg 1 ja 3 ning

§ 124p 2 ja LS §-st 74 22 lg 2.

Heino-Vello Pihlak Kohtunik 6