1-09-7814/3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09- 7814 Kohtukoosseis Malle Preimer, Ivi Kesküla ja Jüri Paap Kriminaalasi I.U süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. juuli
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav I.U Süüdistatav I.U elukoht xxxxxx x-x xxxxxxx, sündinud xxx kodakondsuseta, ei tööta, varem neljal korral kohtu poolt karistatud, viimati 04.03.2009.a KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi 2 kuulise vangistusega, KarS § 69 alusel 118 tunni üldkasuliku tööga, tähtajaga 6 kuud. RESOLUTSIOON Jätta I.U apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu H otsusele läbi vaatamata ning tagastada. Edasikaebamise kord arju Maakohtu
4. juuli 2009.a. Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK I.U tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi ja karistati 6 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (2 kuud) võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 23.03.2009.a. I.U tunnistati süüdi selles, et isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, 23.03.2009.a Tallinnas Pärnu maanteel asuvast kauplusest A. püüdis varastada 4 käekotti kokku 1596 krooni väärtuses. Ta pani kauba kilekotti ja möödus kassast kauba eest maksmata, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni. APELLATSIOONI SISU I.U leiab, et talle mõistetud karistus on liialt range, ta pani toime kõigest ühe varguse katse, on ennast süüdi tunnistanud ja kahetseb. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. I.U-le mõistetud karistusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on I.U-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, vastutust kergendavaid asjaolusid, raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et ka apellant ise ei ole oma taotlust karistuse leevendamiseks sisuliselt põhjendanud ega viidanud asjaoludele, mida maakohus tema arvates arvestamata on jätnud või alusetult arvestanud. Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-11-99-06). I.U näol on tegemist isikuga, keda on varem korduvalt kohtu poolt karistatud ning just samalaadsete, varavastaste kuritegude toimepanemise eest. 04.03.2009.a kohtuotsusega mõisteti I.U KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi süüdi ja karistati vangistusega, mis asendati 118 tunni üldkasuliku tööga. Olles teadlik tema suhtes kohaldatud katseajast ja selle tingimuste rikkumise tagajärgedest, pani I.U mõne nädala pärast toime uue kuriteo. Maakohus märgib oma otsuses põhjendatult, et I.U ei ole teinud mingeid järeldusi varasematest karistustest. I.U käitumine viitab negatiivsele suhtumisele õiguskorda ja soovimatusele elus toime tulla õiguskuulekalt. Sellistel asjaoludel KarS § 199 lg 2 sanktsiooni minimaalmäärale lähedase karistuse leevendamiseks puudub alus. Just süü suurusest ja materiaalse kahju puudumisest tingituna on maakohus I.U-le mõistnud karistuseks üksnes 6 kuus kuud vangistust. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et I.U-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Malle Preimer Ivi Kesküla Jüri Paap