KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Ärakiri Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.07.2010 Kohtla-Järve kohtumaja Väärteoasja number 4-10-1542 Kohtunik Anne PALMISTE Väärteoasi M.U väärteoasi Liiklusseaduse §74-22 lg.2 ja lg.4 järgi M.U sünd. xxx, isikukood xxx , Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxx Andi LIBLIKMAN Sotsiaalteaduste Erakõrgkool Veritas, baccalaureus artium õigusteaduste alal, 2000 Meelis KAEV Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi politseijaoskonna vanemväärteomenetleja Kaebuse esitaja Kaitsja Kohtuvälise menetleja esindaja Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §120, §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus OTSUSTAS: Ida Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi politseijaoskonna vanemväärteomenetleja Meelis KAEVU 19.04.2010 otsus väärteoasjas nr.2440,10,002479 M.U karistamise osas Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 3000 (kolm tuhat) krooni ja Liiklusseaduse §74-22 lg.4 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega tähtajaga 2 (kaks) kuud – jätta muutmata. M.U kaebus jätta rahuldamata. 1 Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav vahetult peale selle väljakuulutamist 20.07.
- Asjaolud ja menetluse varasem käik Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik Nikolai Alikov koostas 30.03.2010 väärteoprotokolli nr. AB 1126299 M.U kohta selles, et viimane juhtis 30.03.2010 kell 11.20 xxx xxx kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 78 +/- 3 km/h märgi nr.351 (50 km/h) mõjupiirkonnas, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h. Sellega rikkus M.U Liikluseeskirja §126 p.3 ja pani toime Liiklusseaduse §74-22 lg.2 sätestatud väärteo. Ida Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi politseijaoskonna vanemväärteomenetleja Meelis Kaevu 19.04.2010 otsusega väärteoasjas nr.2440,10,002479 määrati M.U-le Liiklusseaduse §74-22 lg.2 alusel karistuseks rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 3000 krooni ja Liiklusseaduse §74-22 lg.4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 2 kuud. M.U esitas 14.05.2010 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus politseiprefektuuri otsus tühistada lisakaristuse osas ja kergendada põhikaristust. Kaebuse kohaselt tunnistab selle esitaja jätkuvalt oma süüd kiiruse ületamisel ja kahetseb toimepandut puhtsüdamlikult. Menetlusalune isik on Töötukassas arvel töötuna. Rahatrahvi tasumine on menetlusalusele isikule majanduslikult raskendatud ning juhtimisõigus on talle vajalik seoses töö otsimisega. Ida Prefektuuri 15.06.2010 kirjalikus vastuses kaebusele palutakse jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning kaebus rahuldamata. Otsuse tegemise ajal arvestati väärteomenetluses kogutud tõendite ja asjaoludega. Menetlusalune isik on varasemalt toime pannud samalaadseid liiklusalaseid väärtegusid, mille eest määratud rahatrahvid ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvides tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust, mis distsiplineeriks menetlusalust isikut edaspidiselt seaduskuulekalt käituma. 2 Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, leidis, et M.U kaebus rahuldamisele ei kuulu. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §120 lg.1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kirjalikus menetluses ja teha lahendi Väärteomenetluse seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesolevas asjas nähtub maakohtule kaebuse esitaja poolt esitatud teatest (t.l.20), et selle esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta ning Ida Prefektuuri vastusest (t.l.22) kaebusele, et nad on nõus kirjaliku menetlusega. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et M.U-le on karistus määratud Liiklusseaduse §74-22 lg.2 alusel. Liiklusseaduse §74-22 lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 – 40 kilomeetrit tunnis. Seega on vaja antud väärteoasjas tuvastada, kas Liikluseeskirja nõudeid ja ületas kiirust ning kui palju. M.U rikkus Nagu nähtub 30.03.2010 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1126299 ja vaidlustatavast 19.04.2010 otsusest väärteoasjas nr.2440,10,002479, on menetlusalune isik rikkunud Liikluseeskirja §126 p.3 nõudeid. Liikluseeskirja §126 p.3 sätestab, et liikluskorraldusvahendil näidatud suurusest. juht ei tohi sõita kiiremini Kaebuse esitaja poolt 14.05.2010 esitatud kaebusest (t.l.3-4) nähtub, et kaebuse esitaja on oma süüd sõidukiiruse ületamise osas tunnistanud. Seega oli väärtegu M.U poolt toime pandud ja lisaks tema enda seletustele on kaebuse esitaja süü tõendatud ka asja materjalides kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. asuva Kiirusmõõteseadme kasutamise 30.03.2010 protokollist (t.l.16) nähtub, et kasutati kiirusmõõteseadet Stalker Dual nr.DC083479, mõõtevahendi taatlustunnistuse nr. TTRSS-10/00012, seadme töökorras olekut testiti 30.03.2010 kell 08.
- Kiirust mõõdeti asulavälisel teel, hea nähtavusega, valgel ajal, sademeteta ja kattega 2 sõidureaga ühesuunalisel teel. Kiiruse mõõtmisel seisis patrullauto kõrvalteel ja sõiduki 3 sõidukiirust mõõdeti paigal seistes. Mootorsõiduk liikus esimesel sõidurajal, lähenes ja liikus üksinda. Kiirust mõõdeti 4 sekundi jooksul. Kui sõiduki kiirus ilmus kuvari „target“ aknasse, lukustati seadmel näit. Seadme lugem oli 78 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h, seega ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 25 km/h. Mõõtmise ajal video/helitehnikat ei kasutatud ja juhile tutvustati näitu allkirja vastu. Maakohus peab eelnimetatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli usaldusväärseks tõendiks antud asjas kaebuse esitaja juhitud sõiduki kiiruse määramisel. Kiirus on mõõdetud ja fikseeritud vastavalt ettenähtud nõuetele. Eeltoodu alusel ja hinnates tõendeid kogumis, leiab maakohus, et M.U oli põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi, kuna ta rikkus Liikluseeskirja §126 p.
- Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja ületas asulavälisel teel kiirust mitte vähem, kui 25 km/h, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Ülaltoodu alusel tuleb politseiprefektuuri otsus rahatrahvi määramise osas jätta muutmata. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorras kaitsmise huvisid. Liiklusseaduse §74-22 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses. Otsuse kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks süü tunnistamine. Kuna kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana, siis nähtub asja materjalidest, et kohtuväline menetleja on määranud menetlusalusele isikule karistuse sanktsiooni keskmises määras. Arvestades asjaolu, et väärteomenetlusega on kindlaks tehtud M.U süü Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi, leiab maakohus, et käesolevas asjas on kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas ka rikkumise raskusastet ja juhi isikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja 4 seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada just antud asjas määratud suurusega karistusega. Nagu nähtub Karistusregistri väljavõttest, on menetlusalust isikut väärteokorras karistatud 4 korda ja kõik rikkumised on seotud kiiruse ületamisega. Senised karistused kiiruse ületamise eest olid kaebuse esitajale määratud summades 300 krooni, 360 krooni, 600 krooni ja 3900 krooni. Seega on kohtuväline menetleja käesoleva rikkumise eest määranud menetlusalusele isikule rahatrahvi väiksemas summas, kui eelmine kord. Maakohus leiab, et rahatrahvi suuruse vähendamiseks käesolevas asjas seaduslikku alust ei ole. Prefektuuri otsuse kohaselt on karistuse määramisel süü tunnistamist menetlusaluse isiku poolt arvestatud, selle teistkordne arvestamine kohtu poolt ei ole põhjendatud. Karistusseadustiku §66 lg.2 ja lg.3 kohaldamist ei ole kaebuse esitaja taotlenud. Ülaltoodu alusel tuleb politseiprefektuuri muutmata ja M.U kaebus rahuldamata. otsus rahatrahvi suuruse osas jätta Liiklusseaduse §74-22 lg.4 näeb ette võimaluse kohaldada sama paragrahvi lg.2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesolevas asjas on kohtuväline menetleja nimetatud õigust kasutanud ja määranud M.U-le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise tähtajaga 2 kuud. Maakohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine antud asjas on põhjendatud. Maakohus arvestab siinjuures nii varasemate väärtegude arvu, kui ka seda, et kõik varasemad rikkumised on samalaadilised, mille eest karistuseks määratud rahatrahvid ei hoia menetlusalust isikut tagasi uute, s.h. samalaadiliste, väärtegude toimepanemisest. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalust isikut on varasemalt Liiklusseaduse rikkumise eest karistatud 4 korda, kõik need on analoogsed käesolevas väärteoasjas toimepandud rikkumisega. Kiiruse ületamise eest on menetlusalusele isikule neljal korral määratud rahatrahv, mis on menetlusaluse isiku poolt lühikese aja jooksul tasutud. Seega üksnes rahatrahvi määramine karistusena menetlusalust isikut vajalikul määral tagasi ei hoia ja menetlusalune isik jätkab väärtegude toimepanemist. Karistusregistri väljavõttest nähtu, et menetlusalust isikut on kiiruse ületamise eest karistatud 21.05.2009 ja 21.10.
- Rahatrahvi tasus menetlusalune isik ära 18.11.2009 ja käesolevas asjas on menetlusalune taas kiirust ületanud 30.03.2010, seega vähem kui 5 kuu möödumisel. Maakohus leiab, et seega on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Põhjendatud on ka lisakaristuse kohaldamise tähtaeg – 2 kuud. Tegemist ei ole maksimaalse tähtajaga. Minimaalse tähtaja kohaldamine ei ole seoses varasemate rikkumistega põhjendatud. Vastuseks kaebuse väidetele märgib maakohus, et töötu staatus ja töö otsimine ei anna iseenesest alust prefektuuri otsuse tühistamiseks põhikaristuse suuruse ja lisakaristuse kohaldamise osas. Kuigi maakohus nõustub üldiselt kaebuse esitaja seisukohaga, et töökoha kaotust või selle mittesaamist väärteokaristuse tulemusena tuleks vältida, leiab ta siiski, et lisakaristuse kohaldamine tuleb igal konkreetsel juhul otsustada eraldi (vt. ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.04.2010 otsus kohtuasjas 5 nr.3-1-1-26-10). Maakohus leiab, et käesoleval juhul on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Ülaltoodu alusel tuleb politseiprefektuuri otsus lisakaristuse kohaldamise osas jätta muutmata ja M.U kaebus rahuldamata. Anne PALMISTE Kohtunik Ärakiri õige №oremreferent Kohtuotsus jõustus 03.
- 2010 №oremreferent Liivi Õun Liivi Õun 6