1-09-4134/17

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts
2. a Kriminaalasja number 1-09-4134 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Urmas Reinola Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus Apellatsiooni esitaja L.E, ik: xxx; elukoht: xxxxxxx xxxxxxx xxx xxxxxxx xxxxxxx xx-xxx; varasemalt kriminaalkorras karistatud 14 korda Jätta L.E esitatud apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Resolutsioon Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. detsembri
7. a otsusega tunnistati L.E süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p-de 7, 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega kaheksa kuud, millest arvestati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg neli päeva. Ärakandmisele kuuluvaks lõppkaristuseks kujunes seega vangistus 7 kuud 26 päeva. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
8. augusti
9. a. L.E tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes on aasta jooksul toime pannud vargusi enam kui kahel korral, pani toime neli uut vargust, mis kõik jäid katse staadiumisse. Üks varguseepisoodidest oli toimepandud grupis.
10. Maakohtu otsuse peale esitas L.E apellatsiooni, milles ta vaidlustab üksnes mõistetud karistust. Ta tunnistas täielikult enda süüd, samuti on tema ülalpidamisel alaealine laps. Apellant leiab, et talle mõistetud karistus tuleks asendada üldkasuliku tööga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt vt RKKKo 3-1-1-55-07); ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
12. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral; seejuures tuleb silmas pidada, et mõistetud karistuse pikkust ei vaidlusta ka süüdistatav – tema ainukeseks taotluseks on mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 sätete alusel. Kriminaalkolleegium leiab, et kõnealuse meetme rakendamine on täielikult välistatud ja seda alljärgnevatel põhjustel.
13. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Täiendavalt tuleb silmas pidada ka mõistetud karistuse individualiseerimise viise tervikuna, milleks on esmalt karistuse kandmisest tingimisi vabastamine ning alles seejärel mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga (vt RKKKo 3-1-1-99-06). 5.1 Eesti sanktsioonisüsteem on üles ehitatud põhimõttel, et juhtumil, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, tuleb see reeglina pöörata ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. 5.2 Selleks, et säilitada sanktsioonisüsteemi sisemine loogika, peavad nimetatud asjaolud täiel määral eksisteerima ringkonnakohtu hinnangul ka olukorras, kus taotletakse toimepandud kuriteo eest mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust (RKKKo 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. 5.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tuvastatav üks ega teine nimetatud tingimustest. Toimepandud kuritegusid ei iseloomusta mingi märkimisväärne eripära – süüdistatav püüdis varastada hügieenitarbeid, toiduaineid, aga samuti „Fiskars“ nugasid. L.E on varasemalt kriminaalkorras karistatud
14. korda, seejuures valdavalt varavastaste süütegude eest (millele lisanduvad veel hulgalised väärteod, mis on kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1 järgi). Sisuliselt on nende asjaolude taustal tuvastatav, et süüdistatava jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud eluviisiks ning sissetulekuallikaks. Ka varasematel kordadel on süüdistatav kinnitanud, et ta ei soovi enam kuritegusid sooritada ning on otsustanud õiguskuuleka elu kasuks; kummatigi ei ole ta seda lubadust siiani aga täitnud, pannes peatselt pärast mõistetud karistuse ärakandmist toime uue varavastase kuriteo. Ka käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod pani L.E toime lühikest aega peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Seega on ainetu juba rääkida usaldusest süüdistatava suhtes, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning täidab talle asetatud nõudeid. Kirjeldatud asjaolud näitavad üheselt, et L.E ei ole isikuks, kelle suhtes saaks asendada mõistetud karistuse üldkasuliku tööga. Seega on juba eos välistatud küsimuse vaagimine, kas tuleks kõne alla süüdistatavale mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 sätete alusel.
15. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses minimaalselt 1000 krooni, mis tuleks välja mõista L.E-lt endalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele. Samuti selgitab kriminaalkolleegium, et istungimenetlus käesolevas kriminaalasjas saaks aset leida kõige varasemalt
16. a aprilli teises pooles. Selles ajaks on süüdistatavale mõistetud karistus aga kantud, mistõttu muutuks ainetuks apellatsioonimenetlus tervikuna – apellatsioonis taotletav eesmärk oleks nimetatud ajahetkel ka juba faktiliselt realiseerimatu.
17. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Urmas Reinola