1-09-1440/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-1440 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. september
4. a, Tallinn Kriminaalasi E.N-i süüdistuses lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. aprilli
6. a otsus Apellatsiooni esitaja E.N Prokurör Ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann E.N - isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik; haridus 8 klassi, elukoht: XXX XX XXXX X, ei tööta. Varem kriminaalkorras karistatud kahel korral; viimati 14.11.2007.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 121 järgi – 7 kuud 27 päeva vangistust tingimisi 18-kuulise katseajaga; tõkend – vahistamine alates 22.12.2008.a. (kahtlustatavana kinni peetud 21.12.2008.a). Advokaat Leelo Viil Süüdistatav Kaitsja KarS § 121 järgi, RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu
8. aprilli
9. a otsus E.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi jätta muutmata.
10. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. aprilli
13. a otsusega tunnistati E.N süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks üheksa kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati pikkuseni kuus kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu
14. novembri
15. a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa – seitse kuud ja 27 päeva vangistust – võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale üks aasta üks kuu ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati
16. detsember
17. a. E.N tunnistati süüdi selles, et ta
18. detsembril 2008.a kella 00.15 paiku Tallinnas, Juurdeveo 22a-10 korteris lõi rusikaga ühe korra N. N., tabades tema nina ja ülahuult, tekitades kannatanule valu ja kehavigastuse – ninaluu murru. Teise inimese tervise kahjustamisega ning valu tekitamisega pani E.N seega toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
19. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav E.N, paludes mõista talle kergem karistus. Apellatsiooni põhiväited on järgmised. 2.1 Apellant peab ebaõiglaseks, et talle mõisteti enda õe juhusliku löömise eest karistus kestusega üks aasta kaks kuud. Seejuures ei ole arvestatud, et konflikti algatajaks oli õde ise ning lõi ta õde juhuslikult enda kaitsmisel; apellatsiooni kohaselt ongi toimunus süüdi hoopis kannatanu ise. Samuti ei ole silmas peetud seda, et seaduskuuleka kodanikuna ei ole ta kunagi varasemalt vanglas viibinud ning ta ei kujuta ohtu ühiskonnale. Neil asjaoludel palub E.N mõista talle kergem karistus.
20. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, seda toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes maakohtu otsuse jätta muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta motiveerib ringkonnakohus järgmiselt.
21. Esmalt ei nõustu kriminaalkolleegium väidetega, mille kohaselt on kõik toimunu tegelikkuses „kannatanu enda süü“ ning löök, millega purustati kannatanu ninaluu ja põhjustati talle valu, oli juhuslik ning sooritatud n.ö enesekaitseks. Kriminaalasjas on tuvastatud asjade käik sootuks teistmoodi. 4.1 Nii tuleneb tunnistaja N. I. (kes on süüdistatava ema) ütlustest (tlk 9-10), et süüdistatav tuli öösel koos elukaaslasega koju, kusjuures viimane nõudis suitsu ja õlut, mistõttu tekkis majas tüli. 2 Tunnistaja kutsus endale appi kannatanu, kes magas oma toas koos 5-aastase pojaga, paludes tal süüdistatav korrale kutsuda; süüdistatav lõi seepeale aga kannatanut rusikaga näkku. Sarnaselt kirjeldab toimunut ka kannatanu N. N. (süüdistatava poolõde). Kannatanu ütluste kohaselt äratas teda öösel ema ning palus tema abi. Ta läks venna tuppa ja palus süüdistataval koos elukaaslasega lahkuda. Vend tõusis seepeale voodis püsti, ütles, et teda ei käsutata ja lõi teda ootamatult rusikaga näkku. 4.2 Kriminaalkolleegiumile jääb selliste asjaolude taustal täielikult arusaamatuks, milles seisnes kannatanu „süü“ toimunud konfliktis, mis päädis tema suhtes füüsilise vägivalla rakendamisega. Samuti ei ole kannatanu löömises midagi juhuslikku, nagu seda väidab apellant; tegemist on teadliku ning sihipärase ründega ning see oli sedavõrd intensiivne, et tõi endaga kaasa ninaluumurru. Rääkida sellistel tuvastatud asjaoludel kannatanupoolsest ründest või konflikti provotseerimisest on enam kui asjakohatu. Ainetu on rääkida ka nn osalussüüst (nt provokatiivse käitumise näol), millega kannatanu ise oleks (tahtmatult) n.ö kaaspõhjustanud endavastase ründe; joobes süüdistatavat mindi lihtsalt korrale kutsuma ning selle käigus laskus ta füüsilisse vägivalda. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni vastavasisulised väited on ainetud ning tuleb jätta edaspidise tähelepanuta.
22. Samuti ei nõustu ringkonnakohus argumentidega, millega vastustatakse apellatsioonis süüdistatavale mõistetud karistust. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et vaatluse all oleva kuriteo eest ei ole süüdistatavale mõistetud karistust mitte üks aasta kaks kuud, vaid kestusega üheksa kuud, mida edasiselt vähendati ühe kolmandiku võrra. Lõppkaristus kestusega üks aasta, üks kuu ja 27 päeva on saadud seetõttu, et süüdistatav pani kuriteo toime katseajal, mis toob vastavalt KarS § 65 lg 2 sätetele automaatselt ning vältimatult kaasa eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse kandmata osa liitmise mõistetava karistusega; käesoleval juhul on nii ka toimitud. Seega saab apellatsioonimenetluses käsitletavaks küsimuseks olla vaid see, kas tuvastatud teo toimepanemise eest on maakohtu poolt mõistetud karistus – üheksa kuud vangistust – mittevastav kas kuriteo raskusele ja/või süüdimõistetu isikule. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seda eitada. Konkreetselt selgitab kriminaalkolleegium järgmist.
23. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral.
24. Vastavalt KarS § 56 lg-le 2 peab kohus juhul, kui eriosa sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, vangistuse mõistmist põhjendama. Vangistust võib mõista vaid siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas asunud seisukohale, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (vt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus rahalise karistuse kohaldamise käesoleval juhul veenvalt välistanud ning ei pea vajalikuks neid täies mahus korrata. 3 Vaieldamatult tuleb seejuures tunnistada, et karistuse mõistmisel (ning sanktsiooniliigi valikul) omab tähendust ka asjaolu, kui menetluse esemeks olev süütegu pannakse toime eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal. Karistuse mõistmisel ning selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmisel antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada enda elu viisil, mis välistaks mõistetud karistuse täitmisele pööramise. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale iseseisvaks karistusliigiks ning seega tuleb tunnistada, et sisuliselt oli E.N karistatud vabadusekaotusliku karistusega. On isiku sisemise distsipliini ning õiguskuulekuse küsimus, kas ja millisel määral kasutab ta talle antud võimalust vältida reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmist. Nagu tuleneb aga kriminaalasja materjalidest ning maakohtu otsuse motiividest, ei omanud E.N-ile antud võimalus elada seaduskuulekalt ilma süütegusid toime panemata eripreventiivses tähenduses positiivset toimet – ehk teisisõnu, karistuselt oodatav positiivne eesmärk ei realiseerunud. Seega on mõistetav, miks aktualiseerus maakohtu jaoks karistuse liigi valikul just vabadusekaotuslik sanktsioon. Maakohus on nimetatud küsimust põhjalikult vaaginud ning enda seisukohta sanktsiooniliigi valikul ka motiveerinud, ning nagu juba osundatud, soostub kriminaalkolleegium täiel määral nende seisukohtadega. Samuti soostub ringkonnakohus mõistetud karistusmääraga, pidades seda teosüüle vastavaks.
25. Süüdistatavale on mõistetud karistuseks toimepandud kuriteo eest üheksa kuud vangistust. Tuvastatud tehiolude taustal vastab see kriminaalkolleegiumi hinnangul nii kuriteo raskusele kui ka süüdimõistetu isikule. Joobes süüdistatav ründas põhjendamatult ning sedavõrd intensiivselt enda õde, et viimasel murdus ninaluu. Kuigi maakohus on võtnud kergendava asjaoluna arvesse ka süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse, tuleneb apellatsiooni argumentidest pigem, et E.N ei ole täiel määral saanud aru enda käitumise õigusvastasusest, süüdistades toimunus jätkuvalt hoopis kannatanut. Nagu maakohus on ka märkinud, anti süüdistavale eelmise kohtuotsusega võimalus elada vabaduses ning parandada enda käitumist; selle asemel jätkas süüdistatav alkoholi kuritarvitamist ning pani katseajal toime uue samaliigilise kuriteo. Nendel asjaoludel leiab kriminaalkolleegium, et süüdistatavale mõistetud karistus – üheksa kuud vangistust, mida edasiselt vähendati ühe kolmandiku võrra – vastab täielikult tema teosüüle ning selle vähendamiseks puuduvad igasugused argumendid; selleks ei anna KrMS § 338 p 4 tähenduses alust ei toimepandud kuritegu ega ka mitte süüdistatava isik.
26. Samuti ei jaga kriminaalkolleegium süüdistatava kaitsja arvamust, et käesoleval juhul võiks asendada mõistetud karistuse üldkasuliku tööga; samas tuleb tunnistada, et KarS § 74 lg 5 ls 3 seda põhimõtteliselt võimaldaks. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus aga lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). 9.1 Kriminaalkolleegium peab sellega seoses esmalt vajalikuks selgitada, et nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Sarnaselt maakohtule on kriminaalkolleegium aga veendunud, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Seejuures on kohtupraktikas võetud omaks ka arusaam, et isiku probleem alkoholiga võib takistada üldkasuliku töö reaalset ning eesmärgipärast täideviimist. Selles osas on maakohu tuvastanud, et süüdistatav ei ole pikemat aega töötanud, on kuritarvitanud alkoholi ning oma lähedaste arvates vajab ta ravi; E.N-i on seejuures korduvalt karistatud alkoholiseaduse rikkumise eest rahatrahvidega. Maakohus on neid asjaolusid arvestades täiendavalt sedastanud, et E.N 4 puudub ka igasugune tööharjumus. Need süüdistatava isikut iseloomustavad andmed välistavad juba eos mõistetud karistuse asendamise üldkasuliku tööga. Kriminaalkolleegium, soostudes nende argumentidega täiel määral, ei pea seetõttu täiendavalt vajalikuks sellel küsimusel peatuda.
27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
28. aprilli
29. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Julia Katškovskaja 5