1-07-7531/10

(4)Täitemenetlus võlgniku suhtes on algatatud 05.09.2007 ning täitmisteade on avaldatud Ametlikes Teadaannetes 15.11.2007 a. Kohtutäitur on kontrollinud võlgnikul vara olemasolu ning temale teadaolevatel andmetel puudub võlgnikul vara, millele sissenõuet pöörata või ei ole olemasoleva vara väärtus küllaldane katmaks vara realiseerimisega tekkivaid kulutusi. Võlgnikule kuuluvad pangakontod on arestitud, kuid neil puuduvad piisavad rahalised vahendid, samuti on seatud keelumärge võlgnikule kuuluvale sõidukile. Rahalise karistuse suurus on 12500.- krooni. Võlgnik rahalist karistust tasuma ei ole hakanud ja nõude jääk on 12500 krooni. N.A nõustub rahalise karistuse asendamisega vangistusega ja vangistuse asendamisega üldkasuliku tööga (ÜKT). Prokurör palub pöörata karistus täitmisele ja asendava vangitus ÜKT-ga. Kaitsja palub jätta rahuldamata kohtutäituri taotlus, sest uue vastuvõetud seaduse tagasiulatuva toime ulatusele ei ole seadusega kehtestatud piiranguid. Kui kohus ei nõustu sellega siis asendada rahaline karistus ÜKT –ga. Kohtu seisukoht Kohus, vaadanud läbi esitatud avalduse, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära osapoolte selgitused, leidis, et kohtutäituri avaldus tuleb jätta rahuldamata.. Käesolevas menetluses juhindub täitmiskohtunik Riigikohtu 17.03.2003 3-1-3-1002(Brusilov) kohtuotsuses väljendatud seisukohast:“ Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus laieneb ka kohtuotsuse järgi karistust kandvatele isikutele. Põhiseaduse sõnastamisel on eeskujuks võetud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 15 lg 1, mis kattub Põhiseaduse § 23 sõnastusega. Ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on ette nähtud põhimõte, et kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette leebem karistus, siis kohaldatakse seda karistust. Karistusseadustiku § 5 lg 2 üldisem sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei anna piisavat teavet seaduse tagasiulatuva toime ulatuse kohta.“ Seega puuduvad seadusega määratletud piirangud eelnimetatud sätte kohaldamiseks käesolevas menetluses asenduskaristuse määramise küsimuse lahendamisel. Eelnimetatud Riigikohtu kohtuotsuse p-s

1. on üldkogu seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhjendid selliseks tõlgendamiseks oleksid järgmised. 1) Üldkogu arvates tuleb kaitseala määratlemisel eelistada avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. 2) Karistusseadustiku § 5 lg 2 sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei sea kaitsealale piire. 3). Piirangut ei õigusta üldkogu arvates ka õigluse argument. Seadusandja arvestab karistuste kehtestamisel, et teo eest ettenähtav karistus vastaks teo ohtlikkusele ja oleks õiglane. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2007.a. kohtumääruses täheldatakse samuti alljärgnevalt: „
3. märtsi
4. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95) asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt üldkogu otsuse punkti 26).
5. aprilli
6. a määruses asjas nr 3-3-1-69-03 (RT III 2004, 12, 143) selgitas üldkogu, et ta arvestas
7. märtsi
8. a otsuses PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala piiritlemisel küll selles vaidluses kaalul olnud põhiõigustega - iseäranis vabadusekaotusega kaasneva isikuvabaduse piiramisega -, kuid sellest ei tulene, et õigus leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele kehtiks vaid juhul, kui samaaegselt on riivatud isikuvabadust. Mõne teise põhiõiguse intensiivne ja kauakestev riive võib olla isikule koormavam kui lühiajaline vabaduse võtmine. (Vt üldkogu määruse punkti 26.) Lisaks võib kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu mittelaienemine süüdimõistetutele kaasa tuua õigusloome võrdsuse põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) rikkumise, kuna sellisel juhul koheldaks süüdimõistetuid mõistliku põhjuseta erinevalt võrreldes samal ajal samasuguse kuriteo toime pannud isikutega, kelle suhtes ei ole 2

(4)jõutud seadusemuudatuse jõustumise ajaks kohtuotsust teha (vt üldkogu

1. märtsi
2. a otsuse punkte 35-39). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas märgib kriminaalkolleegium, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks”. KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s
3. Võttes aluseks KrMS § 2 p-s 4 ette nähtud Riigikohtu subsidiaarse õigusloomelise pädevuse kehtestada menetluslikke reegleid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Kolleegium arvestab oma seisukoha kujundamisel ka sellega, et täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.
4. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel.
5. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.
6. Kolleegiumi hinnangul tagab KrMS § 2 p 4 alusel KrMS §-dest 431-432 ning sama seadustiku
7. peatükist tuleneva menetluskorra rakendamine süüdimõistetule piisavalt tõhusa võimaluse põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks.
8. Eeltoodust tulenevalt peab selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Mõningaid pidepunkte selliseks kaalumiseks on võimalik leida ka Riigikohtu varasemast praktikast. Täitmiskohtunik arvestab Riigikohtu kohtuotsuses nr. 3-1-1-86-05 avaldatud seisukohta: Õiguskirjanduse (vt I. Pilving. Õigusriigi printsiip ja normitehnika, lk 85) kohaselt tähendab varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid. Sama seisukohta kinnitab ka senine Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika, mille kohaselt rikub pärast uue seaduse jõustumist eelmise seaduse alusel antud määruse kohaldamine Põhiseaduse § 87 p 6 ning õiguskindluse põhimõtet (vt
9. juuni
10. a otsus asjas 3-4-1-5-98 - RT III 1998, 58, 939 ja
11. veebruari
12. a otsus asjas 3-4-1-3-01 - RT III ). 3

(4)N.A( N.A) tunnistati süüdi Viru Maakohtu 14.06.2007.a. kohtuotsuse nr.1-07-7531 alusel KarS § 424 järgi ja temale inkrimineeritud käitumine seisnes süüdimõistetu poolt mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes. Kriminaalasja materjalides toimiku nr.1-07-7531 lk. 9 esitatud protokollist alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel on 05.06.2007 N.A tuvastatud alkoholijoove oli 1,13 mg/ l. Tõendusliku alkomeetriga kontrolli läbimise ja vereproovis alkoholisisalduse määramise kohta tõendid kriminaalasjas puuduvad. Täitmiskohtunik tuvastas, et alates 01.07.2009 kehtima hakanud Liiklusseaduse redaktsioon(RTI 17.12.2008,) kergendab süüdimõistetu olukorda seoses uuest seadusest tulenenud tagasiulatuva kergendava mõju tõttu käesoleva menetlusõigusliku kohtulahendi tegemisel. N.A N.A-le Kohtunik Loretta Pikma 4