Obsah (6)

§ 238§ 189§ 175§ 180§ 424§ 390

1-10-272 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2010. a, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-272 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katškovskaja ja Ma

§ 238lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. septembri
2. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 11 kuu 11 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 1 kuu 11 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
3. jaanuar
4. a. D.G-lt mõisteti välja riigituludesse menetluskuluna sundraha 3262 krooni. 1

§ 189

lg 2 kohaselt kohtumäärusega või kohtuotsusega.

§ 189

lg 3 kohaselt, juhul kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15 peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Ülaltoodust lähtudes kuulub antud apellatsioon lahendamisele kui määruskaebus menetluskulude peale, mida süüdistataval on õigus esitada ka kiirmenetluses lühimenetluse korras tehtud kohtuotsuse peale ja milline menetlus ei too endaga kaasa süüdistatavale uusi menetluskulusid. 4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning määruskaebuse väidetega leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus menetluskulude tasumisest vabastamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus.

§ 175

lg 1 p 9 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha menetluskulu.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et D.G kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et D.G-lt on sundraha seadusele tuginedes välja mõistetud. 5.

§ 424

näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegade kaupa. Sama kehtib menetluskulude, sealhulgas sundraha kohta. Kui süüdistatav D.G jätkuvalt leiab, et tal on mõjuv põhjus menetluskulude tasumise ajatamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise avaldusega elukohajärgse maakohtu täitmiskohtuniku poole. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 390lg-st 1, 2, 3 ja §-st 391 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 13.

veebruari 2010.a kohtuotsuse muutmata ja D.G määruskaebuse rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Malle Preimer 2