22 lg 2 Kaebuse esitaja G.V (isikukood: xxx; elukoht: xxx; Eesti Vabariigi kodanik; töökoht AK AS) Kaitsja Anton Sigal (OÜ Alta Legal) Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet; Põhja korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Asja arutamise aeg
lg 2 järgi ja mõista
22 lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 40 trahviühiku ulatuses, s.o summas 2400 (kaks tuhat nelisada) krooni ning
Rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsusele edasikaebamise tähtaja jooksul Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 10.03.2010.a otsuses väärteoasjas nr 2302,10,001299 näidatud Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pangas või 221023778606 Swedbank’is, maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 10220105061099 ja selgituseks väärteoasja number „4-10-1080“. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei tasu otsuses ettenähtud ajal rahatrahvi või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Lisakaristuse 1-kuuline tähtaeg hakkab kulgema kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest, kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis 15. päeval kassatsiooniteate saamisest. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel peale kohtuotsuse lõpposa kuulutamist. Asjaolud, menetluse käik 10.03.2010.a Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusega väärteoasjas nr 22 2302,10,001299 karistati G.V liiklusseaduse (
) § 74 lg 2 alusel põhikaristusena 22 rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 6000 krooni ja 74 lg 4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks. Otsuse kohaselt juhtis G.V 20.02.2010.a kell 09:45 Tallinnas Vabaõhumuuseumi tee 22 mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 23 km/h võrra, sõites kiirusega 76+-3 km/h, suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h, rikkus sellega liikluseeeskirja (LE) § 124 p 1 nõudeid ja pani toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
01.04.2010.a esitas G.V kaitsja Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 10.03.2010.a otsusele väärteoasjas nr. 2302,10,001299 kaebuse, mille kohaselt ei ole määratud karistus proportsionaalne ja otsus põhineb valedel faktilistel eeldustel. Kaebuse esitaja vaidlustab Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsust määratud põhikaristuse ja lisakaristuse osas, palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus täielikult määratud põhikaristuse ja lisakaristuse osas ja teha asjas uus otsus, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda, jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuse esitaja kohtuistungile ei ilmunud, kutse istungile oli kätte saanud ja kaebaja oli avaldanud, et istungile ilmumine on tema jaoks võimatu, kinnitas nõustumist sellega, kui istungil osaleb vaid tema kaitsja. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaitsja kaebuse juurde, avaldas, et kohtuväline menetleja on teinud otsuse tegelikesse asjaoludesse süvenemata. Rikkumine on pandud toime suhteliselt
7422 lg 2 alammääras, karistatud on isikut aga sanktsiooni maksimaalmääras ja kohaldatud ka juhtimisõiguse äravõtmist. Nii karmi karistuse kohaldamine millegagi otsuses põhjendatud ei ole. Karistusregistrist nähtub, et isikul on 5 (viis) kehtivat karistust, kuid otsuse kohaselt on neid 6 (kuus), seega ei ole viide kuuele otsusele õige. On vaieldav, kas karistus, mis ei ole kantud karistusregistrisse, saab olla järgmisel karistamisel otsuse tegemise aluseks. Karistusregister kasutab mõistet „kehtiv karistus“ ja see on selline karistus, mis kantud registrisse. Samuti ei ole piisavalt reguleeritud varasematele karistustele tuginemine üldiselt, ainus alus selleks on üldsõnaline KarS §
lg 2 järgi ja üks karistus
Karistusregistri teatisest nähtuvate andmete ja varem Harju Maakohtu menetluses olnud, G.V poolt kohtuvälise menetleja otsustele esitatud, kaebuste võrdlemisel (toim lk 29-30 ja 33-34) on ilmne, et karistusregistrist puuduvad andmed 04.09.2008.a Põhja Politseiprefektuuri otsuse kohta väärteoasjas nr 2302,08,026879, millele esitatud kaebuse jättis Harju Maakohus 15.12.2008.a määrusega läbi vaatamata seoses isiku kaebusest loobumisega (toim lk 31-32). Väärteoasjas nr 2302,08,026879 tehtud otsusega karistas Põhja Politseiprefektuur 22 G.V lubatud sõidukiiruse ületamise eest 34 km/h võrra
lg 2 järgi rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Kuivõrd väärteoasjas nr 2302,08,026879 tehtud otsus oli 10.03.2010.a käesolevas väärteoasjas otsuse teinud väärteomenetlejale ilmselgelt teada ka ilma karistusregistri vastava kandeta, siis ei tugine 10.03.2010.a otsus küll valedel faktilistel eeldustel, kuid kuna karistusregistri seaduse § 31 lg 1 kohaselt lähtutakse isiku karistatuse arvestamisel vaid karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest, on kohtuvälise menetleja otsuses karistuse määramise põhjendamisel karistusregistrisse kandmata karistusele tuginemine on kohtu hinnangul siiski väärteomenetluse oluline rikkumine V™S § 150 lg 2 mõistes. Seega tuleb vaidlustatud otsus küll tühistada, kuid kuivõrd tegemist ei ole rikkumisega, mida ei saa kaebemenetluses kõrvaldada, saab kohus teha 3 väärteoasjas uue otsuse, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Väärteoprotokolli AB1131145 (VT toim lk 1) kohaselt juhtis G.V 20.02.2010.a kell 09:45 Tallinnas Vabaõhumuuseumi tee 22 mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 23 km/h võrra, sõites kiirusega 76+-3 km/h, suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h. LE § 124 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. G.V väärteoprotokolli teokirjeldusele vastava teo toimepanemist ja LE § 124 p 1 nõuete rikkumist vaidlustanud ei ole, mõõtmise kohta on koostatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll (VT toim lk 3), mille kohaselt teostas mõõtmise erialaselt pädev mõõtja taadeldud mõõteseadmega (Stalker MDR, taatlustunnistus TTRSS 09/00034). Kuivõrd väärteoasjast ei nähtu mistahes asjaolusid, mis annaksid kohtule aluse kahelda mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuses mõõteseaduse § 5 mõistes, loeb kohus 22 tõendatuks ka G.V käitumises
Rikkumise tunnistamisest ja kaitsja selgitustest tulenevalt saab lugeda tõendatuks ka selle toimepanemise vähemalt hooletusega, teiste süü vormide esinemist väärteoasja materjalidest ei nähtu.
lg 2 sätestatud väärteo objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemise tõttu ning teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavate asjaolude puudumise eeldatavuse tõttu on 22 põhjendatud G.V karistamine
lg 2 järgi.
lg 2 kohaselt on mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 kilomeetrit tunnis karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. G.V-le karistuse mõistmisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti lähtub kohus karistuse kohaldamisel üld- ja eripreventiivsed eesmärkidest. 22 Kohus nõustub kaitsjaga selles, et G.V 20.02.2010.a rikkumine täidab
lg 2 rakendamise miinimumtingimused ning arvestades toime pandud tegu ei ole põhjendatud isiku karistamine vältimatult maksimaalse võimaliku rahatrahviga, vaid mõistetav rahatrahv saab jääda sanktsiooni keskmisesse ja ka sellest madalamasse määra. Arvestades rikkumise ulatust (lubatud sõidukiiruse ületamine 23 km/h võrra) ning asjaolu, et
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest mõistava rahatrahvi maksimaalmäär on 30 trahviühikut, peab kohus väärteole vastavaks ja kohaseks karistuseks rahatrahvi 40 trahviühiku ulatuses, s.o 2400 krooni. Samas ei nõustu kohus kaitsjaga selles, et arvestades rikkumise ulatust ei ole õigustatud G.V-le lisakaristuse määramine. Lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse üle otsustamisel arvestab kohus, et vaidluse all ei ole ning karistusregistri teatisega on tõendatud, et 20.02.2010.a väärteo toimepanemise ajal oli G.V viis kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, et kolm neist karistustest on olnud määratud
lg 2 ja üks
G.V on karistatud nii erinevas määras rahatrahvidega kui ka ühel korral juhtimisõiguse lühiajalise äravõtmisega (1 kuu), isik on määratud trahvid küll tasunud, kuid jätkanud liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Seega ei ole seniste karistuste määramine ja kandmine veennud isikut vaid õiguskuulekalt käituma. Ehkki KarS § 56 lg 1 ei nimeta karistamise alusena otsesõnu varasemaid kehtivaid karistusi, on nende arvestamine põhjendatud eeskätt hindamaks süüdlase edaspidisele õiguskuulekale käitumisele mõjutamise tõenäosust. Just asjaolu, et toime pandud rikkumistest (sh 20.02.2010.a tegu) valdav enamus on lubatud sõidukiiruse ületamised, väljendabki kohtu 4 hinnangul menetlusalusel isikul ebaõige liiklusalase käitumisviisi kinnistumist ning sellises olukorras on tema õiguskuulekale käitumisele mõjutamiseks vajalik ka lisakaristuse kohaldamine. Kaebuse esitaja kaitsja selgitus, et kiiruse ületamised on ilmselt tinginud inimlikult mõistetav 50 km/h piirangutest mittekinnipidamine, lisakaristuse mittekohaldamist tingida ei saa.
kohaselt on kogu liikluse korraldamise (sh suurimate lubatud kiiruste määramise) eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus ning seetõttu on suurima lubatud kiiruse ületamine etteheidetav ja teo korduvuse korral ka lisakaristusega karistatav sõltumata lubatud suurima kiiruse arvnäitajast. Kohus peab põhjendatuks G.V 22 karistamist lisakaristusega veelkordses
Marie Tammsaar Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.