Obsah (8)

§ 318§ 323§ 326§ 189§ 175§ 180§ 179§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17 märts 2010, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-09-13710 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Urmas Rein

§ 318

lg 3 p 4 kohaselt saab kokkuleppemenetluses tehtud otsust apellatsioonikorras vaidlustada vaid juhul, kui tegemist on

9 peatüki 2 jao sätete rikkumisega, ehk on rikutud kokkuleppemenetlust sätestavaid menetlusõigusnorme. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kriminaalasi on prokuröri poolt maakohtusse saadetud üldmenetluse kohaldamiseks. On läbi viidud eelistung ja koostatud määrus. Saades määruse ärakirja on T.Ase väljendanud oma taotluses maakohtule seisukohta, et kuna ta täielikult tunnistab oma süüd, oleks mõistlik kohaldada lihtmenetluse sätteid, sh. kokkuleppemenetlust. Prokurör ongi sõlminud süüdistatavatega, sh. T.A-ga kokkuleppemenetluseks nõusoleku protokolli/ t.lk. 12-13/, kus süüdistatav on nõustunud koos kaitsjaga 09.

1. 2010.a alustama kokkuleppemenetluse läbirääkimisi. Seejuures selgitati T.A-le tema õigusi kokkuleppemenetluses, sealhulgas õigust loobuda kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus, aga samuti kokkuleppemenetluse tagajärgi. Protokollile kirjutasid alla prokurör, T.A ja kaitsja. Samal päeval sõlmisid prokurör, T.A ja tema kaitsja ka kokkuleppe, kusjuures selles on eraldi välja toodud milles seisneb süüdistus, teole antav juriidiline hinnang, karistuse liik ja määr ja väljamõistmisele kuuluvate tsiviilhagide suurus/ t.lk.13-16/. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt arutaski kohus kriminaalasja kokkuleppemenetluses ja selgitas veelkord süüdistatavale tema õigusi. Sama protokolli kohaselt on kohus selgitanud kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas ta nõustub kokkuleppega ja kas kokkulepet sõlmides on ta väljendanud oma tõelist tahet. Nii on T.A kohtu küsimustele vastates märkinud, et süüdistuse sisu on talle arusaadav, et ta on selle kokkuleppega nõus, jääb selle kokkuleppe juurde ja et sõlmitud kokkulepe on tema vaba tahe. Samuti on kohus küsitlenud kaitsjat, kes jäi kokkuleppe juurde ja väitis, et tema kaitsealune on sõlminud kokkuleppe omal vabal tahtel. Süüdistataval oli võimalus, pärast prokuröri ja kaitsja ärakuulamist ning enne kohtu poolt nõupidamistuppa minemist, loobuda kokkuleppest, kuid süüdistatav seda ei teinud. Kohtuotsusest nähtuvalt lahendas kohus kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused kohtuliku arutamise põhjal ja kriminaaltoimiku materjalide alusel. Kohtuotsuses on kajastamist leidnud kõik kokkuleppes märgitu, mille osas süüdistatav ja kaitsja on kohtuistungil kokkulepet kinnitanud, seega ei ole põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest. Nimetatud asjaoludel ringkonnakohus leiab, et maakohus on T.A süüditunnistamisel, karistamisel ja tsiviilhagide väljamõistmisel järginud kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme. Asjaolu, et süüdistatav on kohtus nõustunud kokkuleppega, sealhulgas väljamõistetava tsiviilhagiga, kuid soovib kohtuistungi järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole võimalik lugeda kriminaalmenetluse seadustiku
2. peatüki
3. jao rikkumiseks. Seda seisukohta on rõhutanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr. 3-1-1-79-05.

§ 323

lg 2 p 2 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole

§ 318järgi apellatsiooniõigust.

Vastavalt

§ 318

lg 3 p-le 4 saab süüdistatav, kes ei ole kohtulikul arutamisel kokkuleppemenetluses avaldanud mittenõustumist kokkuleppega, vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust apellatsiooni korras üksnes viitega Kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatüki
2. jao mingi sätte rikkumisele. T.A poolt esitatud apellatsioonis selliste sätete rikkumisele ei viidata. Ka kriminaaltoimiku materjalide kontrollimise käigus sellised rikkumised ei ole tuvastatavad. Kuna kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatüki
4. jao sätete rikkumisele, tuleb esitatud kaebus tsiviilhagi puudutavas osas jätta

§ 326lg 2 1-se lause, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata.

4.

§ 189

lg 2 kehtestab, et kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega.

§ 189

lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, siis võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15 peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Kuna T.A on oma kaebuses vaidlustanud ka menetluskulu väljamõistmist siis ülaltoodu alusel kuulub nimetatud küsimus lahendamisele määruskaebemenetluse korras, milline menetlus ei too endaga kaasa süüdistatavale uusi menetluskulusid ja on võimalik ka kokkuleppemenetluses.

§ 175

lg 1 p 9 kehtestab, et menetluskulu on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Seega on tegemist süüdimõistva otsusega kaasneva menetluskuluga, mitte aga mõistetud karistuseganagu väidab süüdistatav.

§ 180lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. T.A tunnistati süüdi Kar

S § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi, mille sankstioon näeb ette kuni viieaastase vangistuse. Lähtuvalt KarS § 4 lg-st 3 on tegemist teise astme kuriteoga.

§ 179

lg 1 p 2 kehtestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära. Vastavalt kehtivale Vabariigi Valitsuse määrusele nr 90, 11.06.2009, oli kohtuotsuse kuulutamise ajal, so 10 veebruaril 2010, kehtestatud palga alammääraks 4350.00 krooni kuus. Seega tuli T.A suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel temalt välja mõista sundraha summas 1,5x 4350.00 = 6525.00 krooni nagu maakohus on ka teinud. Kohtukolleegium leiab, et sundraha summa suurus ja otsusega selle süüdimõistetult välja mõistmine on seaduslik ja põhjendatud ning esitatud kaebus ei anna alust selles osas kohtuotsuse tühistamiseks ega osa sundraha riigi kanda jätmiseks. 5. Kaebuses väidetud mobiiltelefoni №kia 6100 osas märgib ringkonnakohus, et asitõendiks on tunnistatud vaid üks №kia 6100mobiiltelefon, mis oli varastatud kannatanult ja mis on kannatanu U. H. ka tagastatud. Teise mobiiltelefoni asitõendiks tunnistamise kohta kriminaalasjas andmed puuduvad ja selles osas on süüdistataval õigus pöörduda arupärimisega kohtueelset uurimist teostanud asutuse poole. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 390

lg 1,2,3, § 391, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 10 veebruari 2010 aasta otsuse muutmata ja T.A kaebuse menetluskulude väljamõistmise osas rahuldamata. Juhindudes

§ 326

lg 2, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 jätab ringkonnakohus süüdistatava T.A apellatsiooni tsiviilhagi puudutavas osas läbi vaatamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA URMAS REINOLA Määrus parandatud 29.03.2010.a. määrusega RESOLUTSIOON Lugeda kriminaalasjas nr 1-09-13710 Tallinna Ringkonnakohtu 17 märtsi 2010 kohtumääruse resolutiivosas õigeks Harju Maakohtu otsuse kuupäevaks 10 veebruar 2010. Määrus kuulub lahutamatu osana Tallinna Ringkonnakohtu 17 kohtumääruse juurde. märtsi 2010 aasta