lg 1 p 1, § 175 lg 1p 4, § 180 lg 1 alusel välja mõista A.D-lt määratud 1 kaitsjale makstud tasu 2671 / kaks tuhat kuussada seitsekümmend üks/ krooni ja 20 senti . Ülejäänud kaitsjatasu summas 1200.00 / üks tuhat kakssada / krooni jätta riigi kanda. Muus osas, sealhulgas menetluskulude maksmise tähtaja ja korra osas, jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
lg 2 alusel vähendas mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis karistuseks 1 aasta ja 2 kuulise vangistuse. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas karistusaja alguseks 04.05.
lg 4 alusel ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel õigust kohtulikul arutamisel väljuda apellatsiooni piirest, seega jätab kohtukolleegium tähelepanuta süüdistatava poolt ringkonnakohtus esitatud kirjalikus selgituses esitatud üksikkaristuste muutmise taotluse kuna selles osas pole apellatsioonis otsust vaidlustatud. 6.1 Maakohus on otsuses põhjendanud miks A.D-le liitkaristuse mõistmisel tuleb üksikkaristused liita ja seda täies ulatuses. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega ja leiab, et kuriteod olid toime pandud erineval viisil, erinevate kannatanute suhtes ja kuigi kuritegude toimepanemise vahele ei jää aastad vaid kuud, ei ole alust lugeda need ühel ajal toimepanduks või ühe tahtlusega toimepanduks. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt omandi vastu suunatud süstemaatiliselt toimepandud kuritegudes ja vara vastu tervikuna suunatud kuriteos süüdimõistmisel oli kohus antud juhul õigustatud liitma karistused täies ulatuses. 6.2. Kohtukolleegium leiab, et apellandi taotlus tema karistamisel KarS § 74 sätete kohaldamiseks rahuldamisele ei kuulu. Riigikohus on oma otsustes /nt. nr 3-1-1-10-09/ korduvalt sedastanud, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt
p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Maakohus on põhjendanud miks kohus ei pea võimalikuks kohaldada süüdistatava suhtes KarS § 74 sätteid ning miks kohus leiab, et mõistetav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega ega pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata, piirdub apellatsiooni väidetele hinnangu andmisega. Apellant leiab, et tema reaalsest vangistusest vabastamise tingib asjaolu, et teda ei ole ligi 10 aastat kohtulikult karistatud. Selles osas kohtukolleegium märgib, et vastavalt karistatuse õiendile mõisteti A.D süüdi ja karistati kriminaalkorras Valga Maakohtu 2000 aasta otsusega. Käesolevas kriminaalasjas pani ta kuriteod toime 2008 aastal, seega kaheksa aastat pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist. Sama on tuvastanud juba ka maakohus oma otsuses, on seda otsuse 12 lehel märkinud ning karistusest tingimisi vabastamise küsimuse lahendamisel sellega ka arvestanud. Selline asjaolu ei ole kaasa toonud tema karistusest tingimisi vabastamise ja kohtukolleegiumil puudub alus maakohtu sellekohase põhjendatud siseveendumuse kummutamiseks. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada karistusregistri õiendi alusel tuvastatule, et varavastaseid süütegusid on süüdistatav toime pannud ka 2003 aastal ja seda kahel korral. Asjaolu, et toimepandu oli vähemohtlik varavastane süütegu, ei anna alust tuvastada et tegemist oleks 8 aastat seaduskuulekat elu elanud isikuga vaid vastupidi, tegemist on jätkuvalt varavastaseid süütegusid toimepannud isikuga. 4 Apellant leiab, et kuritegude arv ei saa olla aluseks tema tingimisi karistusest vabastamata jätmiseks. Kohtukolleegium märgib, et karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik kui väikese raskusastmega kuriteo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega. Seega kuriteo toimepanemise asjaolud on arvestatavad süüdlase tingimisi vabastamise küsimuse otsustamisel, sealjuures oli kohus õigustatud arvestama ka toimepandud kuritegude arvu. A.D on toime pannud ühe kelmuse episoodi ja kolm võõra vara varguse episoodi, kusjuures kõikide vargustega tekitati kannatanutele oluline varaline kahju. Süüdistatav tungis võõrastesse eramutesse, lõhkudes sissepääsemiseks vara. Kohtukolleegium leiab, et kuriteo toimepanemise tehiolude osas pole tuvastatavad erilised asjaolud, mis tingiksid süüdlase karistusest tingimisi vabastamise. Sellistele asjaoludele puudub viide ka apellatsioonis. Süüdlase isikust lähtuvalt osutab kohtukolleegium, et KarS § 74 alusel karistusest tingimisi vabastamine süüdlase allutamisega käitumiskontrollile pole välistatud ka varem korduvalt karistatud isikute suhtes. Seega seadusandja ei ole otseselt keelanud varem kriminaalkorras karistatud isikuid tingimisi karistusest vabastada, kuid nagu juba ülalpool on märgitud, peavad esinema süüdlase isiku osas märkimisväärsed erisused. Samuti tuleb silmas pidada, et kuna kriminaalhoolduse sisuks on sotsiaaltöö, tuleb kaaluda kas isiku kuriteo toimepanemisele viinud tegurid on sotsiaaltööga kõrvaldatavad ning kas kohus on veendunud, et süüdlase poolt katseaja läbimine on edukas. Vastavalt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, pani süüdistatav varavastased kuriteod toime kuna tal tekkisid rahalised raskused/ I kd. t.lk. 120-127/. Apellatsioonis on märgitud, et tal on elukoht, perekond ja hooajaline töö. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul puudub igasugune kindlus, et A.D, kes pole suutnud tasuda väärtegude toimepanemiste eest väljamõistetud rahalisi väikesesummalisi trahve ja kes oma eluga toimetulemiseks pani toime vargusi, nüüd, kui süüdlaselt on otsusega välja mõistetud kokku üle 100 000 tuhande krooni tsiviilhagi olukorras, kus tal puudub ametlik, kindel töökoht ja sissetulek, on võimeline organiseerima oma elu nii, et igasugused rahalised raskused puuduvad ning et ta suudab vabaduses viibides hoiduda uute varavastaste kuritegude toimepanemistest. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav väitis, et hooajaline töö, millele on tehtud viited ka apellatsioonis, on tal olnud pikemat aega, kuid ka selline asjaolu nagu ka perekonna olemasolu, ei ole toonud kaasa rahaliste nõuete tasumist ega ka seaduskuuleka elu elamist vaid ta on jätkanud kuritegude toimepanemisi. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et ka A.D isiku osas puuduvad sellised erandlikud asjaolud mis tingiksid tema tingimisi karistusest vabastamise. Samuti pole A.D isikuks, kes sobiks kriminaalhooldusele. 6.3 Apellandi taotlus asendada temale mõistetud vangistus üldkasuliku tööga rahuldamisele ei kuulu. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et KarS § 69 lg 1 kehtestab üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused. Selle sätte kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga. 5 Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohtu istungi protokolli kohaselt ei ole ei kaitsja ega süüdistatav üles näidanud initsiatiivi karistuse asendamiseks ega ole sellekohast taotlust ega nõusolekut väljendanud. Seetõttu ei ole maakohus ka eraldi vangistuse asendamata jätmist põhistanud, küll aga on põhjendanud miks kohus leiab, et A.D peab kandma reaalset vangistust. Seega faktiliselt on maakohus välistanud ka karistuse asendamise. Antud juhul on kohus karistanud süüdlast KarS § 64 lg 1 alusel 1 aasta 9 kuulise vangistusega, apellatsioonis on süüdistatav väljendanud ka oma soovi üldkasuliku töö tegemiseks. Seega käeoleval ajal on mõlemad formaalsed alused olemas. Samas aga tuleb üldkasuliku töö kohaldamisel arvestada ka toimepandud kuritegude raskust ning süüdlase isikut. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad nagu ka tingimisi karistuses vabastamisel mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 69 kohaldamiseks. A.D varasem elukäik näitab, et teda on varem kriminaalhooldusele, kontrollnõuete järgimisele allutatud, kuid selline asjaolu pole teda kallutanud seaduskuulekale käitumisele. Samuti on teda korduvalt karistatud alkoholiseaduse rikkumise eest, seega on tegemist isikuga, kellel on sõltuvusprobleeme alkoholi suhtes ning kellele ei sobi üldkasulik töö. 7. Süüdistatav on vaidlustanud temalt väljamõistetud kaitsjatasu suurust põhjendusel, et kahel korral kriminaalasja tagastamise prokuratuurile tingis prokuröri käitumine, tema ei pea selle eest kaitsjatasu maksma. Materjalide kohaselt on maakohus 06 oktoobril 2009 tõepoolest tagastanud kriminaalasja prokuratuurile/ I kd. t.lk. 168/ ja seda põhjendusel, et puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused. Maakohus on nimetatud määruse teinud pärast kriminaaltoimiku saamist, enne kohtuistungit ning selline menetluslik käik ei toonud endaga kaasa süüdistatavale menetluskulusid sealhulgas kaitsjatasu. Uuesti kriminaalasja prokuratuurile tagastamine toimus juba avaliku kohtuistungi käigus ning põhjendusega, et pole piisavalt kogutud tõendeid tsiviilhagi küsimuse lahendamiseks ning süüdistuses esinevad ebatäpsused toimepandu kvalifikatsiooni osas/ II kd. t.lk 84-87, 88-89/. Nagu
lg 5 ette näeb on kaitsja osavõtt kohtuistungist kohustuslik ning määratud kaitsjale makstud tasu on menetluskulu. Maakohus on oma 14 detsembril 2009 määrusega tasunud, kohtuistungil riigi õigusabi osutamise eest, riigieelarvest advokaadibüroole koos käibemaksuga 780.00 krooni/ II kd. t.lk. 91/. Seoses täiendavate tõendite kogumisega on riigieelarvest kaitsjale tasutud riigi õigusabi osutamise eest prokuratuuri määrusega 420.00 krooni/ II kd. t.lk. 106/. Kohtuotsuse ja kriminaalasja materjalide / I kd. t.lk.- 119, 134, 160-161, 165, ja II kd. t.lk. 38, 48, 91, 106/ alusel on tuvastatav, et A.D-lt kaitsjatasuna väljamõistetud menetluskulu, summas 3871 krooni ja 20 senti hõlmab ka ülaltoodud kohtu poolt kriminaalasja prokuratuurile tagastamisega seonduvaid kaitsjatasusid. Kohtukolleegium nõustub süüdistatava seisukohaga, et 14 detsembril 2009 aastal kohtuistungil asja lõpliku arutamise ja lahendi kuulutamise takistus ei olenenud süüdistatavast ning on alus temalt väljamõistetud kaitsjatasu summa vähendamiseks 1200.00( 720.00+ 6 420.00) krooni võrra, milline summa tuleb jätta riigi kanda. Osaline menetluskude riigi kanda jätmine on lubatud ka seadusega. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes
lg 1 p 4, § 340 lg 2 p 6 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 13 jaanuari 2010 aasta otsuse menetluskuluna väljamõistetud kaitsjatasu summa osas. Muus osas jätab kohtuotsuse muutmata, süüdistatava apellatsiooni rahuldab osaliselt. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA PAAVO RANDMA 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.