1-08-12916/7

1-08- 12916 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruaril 2009.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-08 – 12916 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Meelika Aava ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Kriminaalasi A.A süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 24.novembri 2008.a. otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav A.A ja kannatanu H. R. Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav A.A ik. 38201260323, ei tööta, eluk. xxxxxxxx, xxxxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxxxx x, varem kohtulikult karistamata, tõkendiks elukohast lahkumise keeld Kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas RESOLUTSIOON
2. Tühistada osaliselt Pärnu Maakohtu
3. novembri 2008.a. otsus A.A suhtes ja muuta sama kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja A.A karistust kergendava asjaolu süüteo toimepanemise tugeva hingelise erutuse mõjul, mille oli esile kutsunud kannatanu õigusvastane käitumine.
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5. A.A apellatsioon jätta rahuldamata ja H. R. apellatsioon osaliselt rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
6. veebruaril 2009.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Pärnu Maakohtu
7. novembri 2008.a. otsusega tunnistati A.A süüdi KarS § 121 järgi ja karistati 40 päevamäära suuruse rahalise karistusega, summas 13120 krooni, mis määrati ositi tasumisele 10 kuu jooksul 1312 kr. suurustes osades. A.A tunnistati süüdi selles, et tema,
8. mail 2008.a., XXXXXXXX XXXXXX, XXXXX XXXXX, XXXXXXXX-XXXXX XXXX hoovis, haaras kannatanul H. R.l paremast õlast, raputas teda ja tiris, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja süüdistatav lohistas teda, millega põhjustas kannatanule H. R.le füüsilt valu ja tervisekahjutusena verevalumid vasaku reie keskosale ja vasakule puusale. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Süüdistatava A.A apellatsiooni väidete kohaselt on maakohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõigust. Süüdistatava väitel pole ta kannatanule tervisekahjustusi põhjustanud. Süüdistatav haaras kannatanul H. R.l jopevarrukast, eesmärgiga pöörata ta ringi ja suunata karjaaeda parandama. Kuid kannatanu komistas ja pidi kukkuma, süüdistatav aga hoidis teda püsti. Kannatanu võis tervisekahjustuse saad purjus peaga kukkudes või laudatöö tegemise käigus. Maakohus pole uskunud, et kannatanu võis vigastused saada muul ajal ja viisil. Maakohus on tähelepanu jätnud, et kannatanu ütlused olid ajendatud piiritüliga seotud pikemaajalisest vihavaenust. Samuti on maakohus tähelepanuta jätnud eeluurimisel antud kannatanu H. R. ütlused selles, et süüdistatav käskis kannatanul kohe elektrikarjus tagasi panna, kuna soovis kariloomad lahti lasta. Maakohtus ei leidnud tõendamist süüdistatava poolt kannatanu abaluu piirkonda löömine, luumurru põhjustamine ja tapmisega ähvardamine. Sündmuskohal viibinud tunnistaja J. M. ütlused neid asjaolusid ei kajasta. Samuti ei tõenda tunnistaja ütlused kannatanu kukkumist ja maad mööda tirimist. Perearsti tõendist nähtuvalt ei esinenud kannatanul parema käe muljumisjälgi, mis tõendab, et süüdistatav haara kannatanul rõivavarrukast , mitte käest. Kanntanu on probleemne isiksus ja seetõttu tuleks arvestada tema õigusvastast käitumist karjaaia lõhkumise näol ning ebaõige oleks süüdistatava tegu hinnata kuriteona KarS § 121 järgi. Seetõttu taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega süüdistatava A.A KarS § 121 järgses süüdistuses õigeksmõistmist. Kannatanu H. R. apellatsioonis ei vaidlustata esimese astme kohtu otsust kuriteo kvalifikatsiooni ega mõistetud karistuse osas, kuid annatanu ei nõustu maakohtu otsuse põhiosa asjaoluga, mille kohaselt on süüdistatava A.A karistust kergendavaks asjaoluks süüdistatava tugev hingelise erutuse seisund, mille kutsus esile kannatanu enda õigusvastane käitumine. Samuti ei nõustu kannatanu maakohtuga selles, et süüdistatava A.A karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kannatanu väitel tuleks süüdistatava A.A karistust raskendava asjaoluna arvesse võtta vägivallateo toimepanemist 68 vanuse, eaka naisterahva suhtes. Süüdistataval ei saanud äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit olla, sest kanntanu on temaga varemgi kohut käinud.
9. mail 2008.a. palus kannatanu tema maale pandud elektrikarjuse järgimise päeva hommikuks ära viia, sest see takistas künnitööd. Kuna süüdistatav ise elektrikarjust ära ei viinud, siis ei saanud elektrikarjuse ümbertõstmine süüdistatavale üllatuseks olla. Maakohtu istungil pole süüdistatav oma hingelise seisundi kohta mitte midagi öelnud ega olnud see asjaolu kohtus uurimise all. Kriminaalasja menetlejad pole huvi tundnud, kelle maal elektrikarjus paiknes ega seda, et süüdistatavat A.A on maavalduste piiride rikkumise eest väärteokorras karistatud. Kannatanu on oma maaomandit Asjaõigusseaduse § 68 kohaselt kasutanud ja oma maale ebaseaduslikult paigutatud elektrikarjuse kõrvaldanud. Süüdistatav A.A sõitis traktoril ilma loata kannatanu hoovi ja tungis kannatanule kallale. Süüdistatava A.A poolt kannatanu apellatsioonile esitatud vastuväite kohaselt pole maakohtu otsuses piisavalt motiveeritud kannatanu vasaku reie keskosale ja vasaku puusa piirkonda ning parema abaluu murru põhjustamine süüdistatava tegudega. Maakohus on leidnud, et kannatanule füüsilise valu põhjustamise korral pole tervisekahjustuse põhjustamise tuvastamisel tähtsust. Kohtuarstliku ekspertiisi arvamus tervisekahjustuse tekkimise aja kohta pole kategooriline, vaid peetakse võimalikuks nende saamis
10. mail 2008.a. Kuigi kannatanu väidab, et abaluu murru põhjustas süüdistatava löök, siis tunnistaja A. M. ütlused seda ei tõenda. Süüdistatava ei nõustu kannatanu apellatsiooniga ka selle, et ta ei olnud hingelise erutuse seisundit. Kannatanu poolt karjaaia lõhkumisest oli süüdistatav väga häiritud, sest karjaaias viibisid loomad. Mööndes et varem peetud rahulikud läbirääkimise jäid tulemuseta, oli kannatanu tegu süüdistatavale ootamatu. Süüdistatav nõustub maakohtu järeldusega, et kannatanu pidanuks oma õigusi, s.h. Asjaõigusseaduse § 68 sätestatud õigust, kaitsma seaduslikus korras, mitte omavoliliselt karjaaeda lõhkudes. Seetõttu taotletakse kannatanu apellatsiooni rahuldamata jätmist. Kannatanu H. R. poolt süüdistatava apellatsioonile esitatud vastuväite kohaselt oli ta süüdistatava vägivallateost šokis ja politsei kohaloleku ajal tajus õlaliigeses valu, mis kodus hiljem tugevamaks muutus. Halva terviseseisundi tõttu ei saanud ta autot juhtide ning arsti juurde pääses alles
11. mail 2008.a., kus tema vigastused fikseeriti. Kannatanul on arstitõendi, et oli kaine kui 2004.a. kariloom talle vigastuse tekitas. Süüdistatava oma apellatsioonis laimab kannatanut. Samuti pole kannatanu kiuslik inimene , kes soovib süüdistatavale halba piiritülide tõttu. Süüdistatav on ise purustanud piirikive, täitnud piirikraavi ja lõhkunud kiviaia. Kannatanu maal karjatatud süüdistatava A.A loomad on maha tallanud vilja ja kartulivaod. Süüdistatavat on piiripostide rikkumise eest väärteomenetluse korras karistatud. Nimetatud asjaoludel taotletakse maakohtu süüdimõistva otsuse muutmata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega on seisukohal, et süüdistatava A.A apellatsioonis korratakse sisult kõikki samu väiteid, millised süüdistatava ütlustena on protokollitud kriminaalasja arutamisel esimese astme kohtus. Tegelikele asjaoludele ei vasta apellatsiooni väide, nagu poleks tõendatud süüdistatava poolt kannatanule tervisekahju põhjustamine. KrMS § 60 lg.2 kohaselt on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. KrMS § 63 lg.1 järgi on tõendiks süüdistatava ja kannatanu ütlused, eksperdi arvamus. Maakohtus antud kannatanu H. R. ütluste kohaselt ( II kd., tl.19-22)
12. mail 2008.a., kella
13. 15 paiku, süüdistatav A.A haaras tema parema käe õlavarrest, raputas, lohistas mahakukkunud kannatanud mööda maad, väänas käe seljataha ja lõi rusikaga. Samal päeva õhtul hakkas valutama kannatanu parem õlg.
14. mail 2008.a.viibis kannatanu perearsti vastuvõtul ja teostatud röntgenoloogilise uurinuga diagnoositi tal parema abaluu murd. Kannatanu ütlusi kirjeldatud kehaline väärkohtlemises toetab kohtuarstliku ekspertiisi arvamus ( II kd., tl. 16-17 ), mille kohaselt on kannatanul esinevad tervisekahjustuse – verevalumid ja parema abaluu murd – on saadud tömbi vägivalla toimel ning võivad olla põhjustatud
15. mail 2008.a. kannatanu poolt kirjeldatud viisil. Tervisekahjustus on kestvusega rohkem kui 4 nädalat ja mitte üle 4 kuu. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab objektiivne ja sõltumatu kohtuarsti arvamus kannatanu H. R. ütluste usaldusväärsust ja õigus selles, et süüdistatav A.A põhjustas
16. mail 2008.a. vägivallategudega kannatanule tervisekahjustusi. Üldtuntud asjaoluna ei vaja tõendamist, et verevalumid ja luumurdu põhjustav kehaline väärkohtlemine põhjustas kannatanule H. R.le ka füüsilist valu. Süüdistatava A.A apellatsiooni väiteid ja ütlusi selles, et kannatanu H. R. võis perearsti poolt diagnoositud ja kohtuarstliku ekspertiisi arvamuses täheldatud tervisekahjustused saada muul ajal ja viisil ning alkoholijoobes olles, ei toeta mitte ükski kohtuliku arutamise käigus uuritud muu tõend. Seetõttu hindab ringkonnakohus süüdistatava A.A apellatsiooni väidet, nagu võinuks kannatanu H. R. tervisekahjustused saada mitte
17. mail 2008.a. ja mitte süüdistava poolse vägivalla tagajärjel, paljasõnaliseks eneseõigustuseks. Süüdistatava A.A apellatsiooni väide, nagu hoidnuks ta kannatanut kinni ülerõivast, mitte paremast õlavarrest on ümber lükatud kannatanu H. R. ja tunnistaja J. M. ( M. ) kattuvate ütlustega. Kannatanu ja tunnistaja on maakohtus antud ütlustes ühetaoliselt kinnitanud, et süüdistatav A.A haaras kannatanut käest, mitte ei hoidnud kinni ülerõivast ja vabastas kannatanu tunnistaja J. M. sekkumise järel. Tunnistaja J. M. on maakohtus antud ütlustes kinnitanud, et kannatanu H. R. ülerõivaste üks külg oli tolmune. Ringkonnakohtu hinnangul toetab see asjaolu kannatanu H. R. ütlust selles, et süüdistatava A.A poolt kinni haaratuna ta kukkus maha. Samuti selgitab see asjaolu, miks tunnistaja J. M. pani tähele kannatanu ülerõivaste ühepoolset tolmuga määrdumist. Kannatanu H. R. ütluste kohaselt hakkas ta majapidamisse abiliseks võetud tunnistajat J. M.it appi hüüdma ,siis kui süüdistatav oli ta kukkumise järel püsti tõstnud aga haardest ei vabastanud ning nõudis, et kannatanu paneks elektrikarjuse postid tagasi. Tunnistaja J. M.i ütluste kohaselt tegeles ta rehvide tõstmisega kui kuulis kannatanu H. R. appihüüdu. Kohale rutates nägi, et süüdistatav A.A hoiab kannatanut õlavarrest kinni ja sunnib aiaposte tagasi panema. Ringkonnakohtu seisukohalt on tunnistaja J. M. ütlustes kirjeldanud neid asjaolusid, mida ta tegelikult nägi hetkest kui kannatanu hüüdmise peale sündmuspaika jõudis. Asjaolu, et sündmuspaigast eemal viibinud tunnistaja ütlustes ei kajastu süüdistatava poolt eelnevalt kannatanu suhtes toimepandud vägivallateod, ei sea ütluste õigsust kahtluse alla. Kannatanu ja süüdistatava varasematel vaidlustel maaüksuste piiritähiste üle, pole käesoleva kriminaalasja tõenduseseme tuvastamise seisukohalt tähendust. Kannatanu H. R. ja tunnistaja J. M.i ütlustega on tõendatud, et süüdistatava A.A paigaldatud karjaead paiknes kannatanu maaüksusel ja segas künnitööd. Mistõttu kündi tegema pidanud tunnistaja J. M. ise eemaldas osa karjaaiast. Kogutud tõenditele tuginevalt pole kummutatud kannatanu H. R. väide, et juba
18. mail 2008.a. teavitas ta süüdistatava perekonnaliiget ning politseikonstaablit põllutööd takistava karjaaia ümbertõstmise vajadusest. Nimetatud asjaoludel ringkonnakohus nõustub kannatanu apellatsiooniga selles osas, et
19. mail 2008.a. kannatanu H. R. ei pannud toime ühtegi õigusvastast tegu, mis võinuks süüdistataval A.A äkki põhjustada tugeva hingelise erutuse seisundi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuses sisalduva järeldusega, nagu poleks tähtust, kelle maaüksuse piiridesse karjaaed ulatus. Karjaaia paigutamine kannatanu maaüksusele riivas vaieldamatult tema omandiõigust ja seetõttu ei saanud olla süüdistatavale esitatud nõue karjaaia ümberpaigutamise kohta kui maaharimistöö vajadusest tingitud aia ümbertõstmine õigusvastane. Süüdistataval A.A aga ei saanud olla õigustatud ootust, et omaniku nõuolekuta võõrale maaüksusele küündiv karjaaed seal püsib ning tal on õigus kannatanult nõuda tema tahte vastaselt kehtestatud asjaoluga nõustumist. Seetõttu on ringkonnakohtus veendunud, et käesolevas asjas ei esine KarS § 57 lg.1 p. 6 täheldatud asjaolu, mis süüdistatava A.A karistust kergendaks ning see tuleb vaidlustatud maakohtu otsuse põhiosast välja jätta. Ringkonnakohtu hinnangul pole 68 vanune kannatanu KarS § 58 p.3 sätestatud kõrges eas isikuks, kelle suhtes süüteo toimepanemine on arvestatav süüdistatava A.A karistust raskendava asjaoluna. Kannatanu apellatsioonis ei vaidlustata maakohtu otsusega süüdistatavale A.A-le KarS § 121 järgi mõistetud karistust ega KrMS § 340 lg.4 p.4 alusel taotletud raskema karistuse mõistmist. Seetõttu ei too maakohtu otsuse põhiosast süüdistatava A.A karistust kergendava asjaolu väljajätmine kaasa esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistuse muutmist. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.3 ; § 338 p.1; § 340 lg.2 p. 6 ringkonnakohus muudab Pärnu Maakohtu
20. novembri 2008.a. otsuse põhiosa ja jätab sellest välja süüdistatava A.A karistust kergendava asjaolu – süüteo toimepanemine kannatanu õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Muus osas jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
21. novembri 2008.a. otsuse muutmata. Süüdistatava A.A apellatsioon jätta rahuldamata ja kannatanu H. R. apellatsioon osaliselt rahuldada. I. AMANN M. AAVA P. RANDMA