KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-16751 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Kat

§ 329järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 3.

märtsi

1. a otsus Apellatsiooni esitaja R.E Prokurör Pille Juhkov R.E, isikukood:xxx, elukoht ja aadress: xxx x-xx, xxxxxxx-xxxxx, xxxxxxxx; Kodakondsus: Eesti; emakeel eesti keel; põhiharidus, töökoht: xxxxx M.; varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral Advokaat Juho-Enn Aule Süüdistatav Kaitsja Jüri Paap ja Julia RESOLUTSIOON
2. Pärnu Maakohtu
3. märtsi
4. a otsus R.E süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 329järgi jätta muutmata.

1. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Pärnu Maakohtu
3. märtsi
4. a otsusega tunnistati R.E süüdi KarS §

§ 329järgi ning mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, s.o pikkuseni kaks kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 20.12.

1. a. otsusega tingimisi mõistetud üheksa kuu vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale üksteist kuud vangistust. KarS § 50 lg 1 alusel võeti R.E-lt lisakaristusena kaheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimisõigus. R.E tunnistati süüdi selles, et tema, olles Pärnu Maakohtu 20.12.2006.a otsusega karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis KarS § 424 alusel 9 kuulise vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 aastaks, juhtis 21.08.2008.a taaskord mootorsõidukit, olles alkoholijoobes. Mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, pani R.E toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ühtlasi pani R.E toime täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumise ehk KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.1 Mõistetud karistust motiveerides märkis kohus, et R.E on varem kriminaalkorras kuuel korral karistatud, neist neljal korral joobes juhtimise eest, uue samaliigilise kuriteo on ta toime pannud eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal. Eelmine karistus (mootorsõiduki korduva juhtimise eest joobeseisundis ja kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise eest) oli talle mõistetud kokkuleppe alusel, kuid sellest karistusest ei ole süüdistatav teinud mingeid järeldusi. Kohus väljendas veendumust, et R.E ei ole võimalik uute analoogsete kuritegude eest karistada rahalise karistusega. Väärtegude eest määratud rahatrahvid on tal küll tasutud, kuid järeldusi ta enda karistamisest teinud ei ole ja on järjekindlalt eiranud Liikluseeskirja nõudeid, erinevate rikkumistega pannud ohtu kaasliiklejate elu ja tervise ega mõista siiani oma tegude raskust ja võimalikke tagajärgi ja ohtu, millesse ta paneb teised ühiskonna liikmed. Mõjutamaks R.E edaspidi hoiduma üha uute samaliigiliste süütegude toimepanemisest, aga ka õiguskorra kaitsmise huvides on põhjendatud tema karistamine reaalse vangistusega. Jätkuvalt uute õigusrikkumiste toimepanemine näitab tema ükskõikset suhtumist mõistetud karistustesse ning annab aluse järeldada, et selline kergemaliigiline karistus ei täida karistuse eesmärke ja on end ammendanud.
2. Maakohtu otsuse peale esitas R.E apellatsiooni, milles vaidlustab talle mõistetud karistust. Esmalt ei nõustu apellant sellega, et talle mõisteti karistuseks 11 kuud vangistust. Ta on saanud aru, et probleemide peamiseks põhjustajaks on olnud alkohol ning ta saab alkoholismivastast võõrutusravi. Samuti katkestaks vangistus tema töömehetee ning raskesse olukorda satuks tema kahelapseline pere. Tal on kindel sissetulek ning rahalise karistuse tasumine ei käiks talle üle jõu, samuti on ta võimeline ning ka nõus tegema üldkasulikku tööd.
3. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, seda toetas ka tema kaitsja. Prokurör palus jätta maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
4. Esmalt selgitab kriminaalkolleegium apellandile, et talle ei ole käesolevas kriminaalasjas etteheidetavate tegude eest mõistetud karistuseks mitte üksteist kuud, vaid kolm kuud vangistust, mida edasiselt vähendati ühe kolmandiku võrra. Üksteist kuud vangistust on saadud tulemuseks, liites eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa KarS § 65 lg 2 alusel ning käesolevas menetluses puudub igasugunegi võimalus arutlemaks, kas nimetatud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus pikkusega üheksa kuud vangistust oli kohane või mitte. Tegemist on seadusjõus otsusega ning käesoleval hetkel saab otsustada vaid küsimuse üle, kas käesolevas kriminaalasjas etteheidetavate tegude eest on süüdistatavale mõistetud kohane karistus.
5. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral.
6. Vastavalt KarS § 56 lg-le 2 peab kohus juhul, kui eriosa sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, vangistuse mõistmist põhjendama. Vangistust võib mõista vaid siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas asunud seisukohale, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või (vt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus rahalise karistuse kohaldamise käesoleval juhul veenvalt välistanud (vt otsuse p 1.1) ning ei pea vajalikuks neid täies mahus korrata.
7. R.E on enam kui kord karistatud joobes juhtimise eest, samuti on teda varasemalt karistatud karistuse täitmisest kõrvalehoidumise eest – nimetatud teod pani R.E toime ka käesolevas kriminaalasjas. Sellises käitumises väljendub kriminaalkolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et R.E ei ole aru saanud mõistetava karistuse tähendusest. Kriminaalkolleegium selgitab, et on olemas tegu ja sellele vastav õiguslik tagajärg, mis väljendub mõistetavas karistuses; isik, pannes toime kuriteo, peab selle eest ka kandma õiguslikke järelmeid. Senised karistused – ja R.E on eelnevalt kriminaalkorras karistatud kuuel korral – ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Viimast kinnitab ilmekalt ka asjaolu, et R.E pani vaatluse all olevad kuriteod toime katseajal, olles reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmisest tingimuslikult vabastatud. See näitab üheselt, et R.E ei 3 suuda isegi mõistetud karistuse võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest.
8. Vaieldamatult tuleb tunnistada, et karistuse mõistmisel (ning sanktsiooniliigi valikul) omab tähendust ka asjaolu, kui menetluse esemeks olev süütegu pannakse toime eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal. Karistuse mõistmisel ning selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmisel antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada enda elu viisil, mis välistaks mõistetud karistuse täitmisele pööramise. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale iseseisvaks karistuse liigiks ning seega tuleb tunnistada, et sisuliselt oli R.E karistatud vabadusekaotusliku karistusega. On isiku sisemise distsipliini ning õiguskuulekuse küsimus, kas ja millisel määral kasutab ta talle antud võimalust vältida reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmist. Nagu tuleneb kriminaalasja materjalidest ning maakohtu otsuse motiividest millega ringkonnakohus täiel määral soostub - ei omanud R.E-le antud võimalus elada seaduskuulekalt ilma süütegusid toime panemata tema jaoks sisulist tähendust. Seega on mõistetav, miks aktualiseerus maakohtu jaoks karistuse liigi valikul just vabadusekaotuslik sanktsioon. Maakohus on nimetatud küsimust põhjalikult vaaginud ning enda seisukohta sanktsiooniliigi valikul ka motiveerinud, ning nagu juba osundatud, soostub kriminaalkolleegium täiel määral nende seisukohtadega. Samuti soostub ringkonnakohus mõistetud karistusmääraga, pidades seda teosüüle vastavaks.
9. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ka välistatud R.E-le mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga, mida KarS § 75 lg 5 ls 3 põhimõtteliselt võimaldab. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et üldkasulikku tööd tuleb mõista ja käsitleda reaalse vangistuse vältimise võimalusena (RKKKo 3-1-1-99-06, p 19). Neid nn viimaseid võimalusi on R.E-le antud korduvalt – kuid nagu osundatud, ei ole need tema jaoks mingit sisulist tähendust omanud. Kohtul puudub igasugune veendumus, et R.E suudaks käituda õiguskuulekalt olukorras, kus tal lasub kohustus teha ühiskondlikult kasulikku tööd. Kriminaalkolleegium kordab, et R.E-le on tehtud nn viimaseid hoiatusi korduvalt, seda ka viimase kohtuotsusega – seega oli süüdistatavale teada, et kui ta paneb toime uue tahtliku süüteo, pööratakse tingimisi mõistetud karistus reaalselt täitmisele. See ei takistanud aga R.E kuigivõrd panemast toime käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevaid kuritegusid. Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Sarnaselt maakohtule on kriminaalkolleegium aga veendunud, et arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Seejuures on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud arusaama, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (RKKKo 3-1-1-26-03). Ka see täiendav argument süvendab kriminaalkolleegiumi veendumust, et maakohtu mõistetud karistus on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks alused puuduvad.
10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Jüri Paap Julia Katškovskaja 4