1-08-14448/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08- 14448 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. aprill 2009.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi G.H süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9- 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. veebruari 2009.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav ja tema kaitsja adv Eva Rivis Prokurör Kadi Ruus Süüdistatav G.H sünd 09.06.1974.a, kodakondsuseta, elukoht xxxxxxxxx xxx xx-xxx xxxxxxx, ei tööta, varem viiel korral kohtu poolt karistatud, viimati 04.02.2008.a Harju Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 7 järgi 3 aastase vangistusega tingimisi 2 aasta ja 6 kuulise katseajaga Kaitsja Adv. Eva Rivis RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. veebruari 2009.a otsus G.H suhtes muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK G.H tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti 3 kuud vangistust, mida lühimenetluse tõttu ühe kolmandiku võrra vähendati ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu 04.02.2008.a otsusega mõistetud kandmata karistuse (3 aasta) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 2 kuud vangistust. G.H tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes 18.11.2007.a, 30.11.2007.a ja 01.12.2007.a süstemaatiliselt pani toime vargusi, taas 05.09.2008.a Tallinnas XXXXXXX tänava S. püüdis varastada habemeajamisvahtu 30.90 krooni väärtuses, püüdis väljuda kaupluse ametikäigu kaudu kauba eest tasumata, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni. APELLATSIOONIDE SISU Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega G.H õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kohus on hinnanud tõendeid meelevaldselt ja süüdistatavat süüstavalt. Kohtu meelevaldsel hinnangul ei ole usutav G.H väide, et ta joobnuna ajas kaupluse uksed segi ja seetõttu sattus hoone ametikäigu väljapääsu juurde. Miks ei ole see väide usutav, seda kohtuotsusest ei nähtu, kuigi just see on asjas võtmeküsimus. Kriminaalasi rajaneb turvatöötaja T. J. ütlustel, kes nägi , kuidas joobnud noormees, kelleks osutus G.H, võttis riiulilt habemeajamisvahu, pani selle põue ning läks kassaderivist vastassuunas asuva ametikäigus oleva väljapääsu poole. Kui G.H oli väljumas, pidas turvatöötaja ta kinni ja võttis vahu põuetaskust ära. G.H aga väitis, et vaht oli tal käes ja ta ütles valvurile, et tahab seda osta. Seda väidet ei ole usaldusväärsete tõenditega kummutatud. Turvaseaduse § 32 lg 1 p 2 kohaselt on turvatöötajal õigus valvataval objektil kinni pidada kahtlustatav ja anda ta politseile üle. Isiku läbivaatuseks ega läbiotsimiseks tal õigust ei ole. Seda, kas isiku juures on asitõendina kasutatavaid asju, tehakse kindlaks KrMS § 88 lg 1 p 4 kohaselt isiku läbivaatuse käigus menetleja poolt. Niisugusele turvakontrolli lubamatusele, nagu nähtub käesolevast asjast, on juhtinud tähelepanu ka Riigikohus (RK 3-1-1-43-05). 2 Kas turvatöötaja ületas oma volitusi või andis tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, või tegi mõlemat, on jäänud välja selgitamata. Käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud, et G.H käitumises oleks 05.09.2008.a olnud süüteokoosseisu. Vastavalt KarS § 15 lg 1 on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. G.H esitab apellatsioonis oma kaitsjaga samasisulise taotluse. Ta selgitab, et tal oli raha habemeajamisvahu ostmiseks, tahtiski seda osta, kuid ainus, milles ta süüdi on, on joobnud olek ja varasem karistatus. Joobe tõttu sattus ta juhuslikult mingisse ruumi, olgugi, et tahtis kassasse minna, vaht oli tal käes. Seal aga pidas turvatöötaja ta kinni ja kutsus politsei. Ta sai suurepäraselt aru, et tal on katseaeg ega soovinud enda kahjuks käituda. 20.12.2008.a hilisõhtul toimetati ta uurija juurde, uurija selgitas, et ta on nüüd kinni peetud, kuivõrd ei ilmunud kohtusse. Ta ei olnud aga mingit kutset saanud. Igal nädalal käis kriminaalhooldaja juures, iga päev kontrollis postkasti, kuid kutset ei saanud. Karistust peab ebaproportsionaalseks, sest tal puudus tahtlus varastada. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsioone ja taotlesid õigeksmõistva otsuse tegemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Kohtukolleegium ei jaga apellandi seisukohta selles, nagu oleks maakohus tõendeid meelevaldselt hinnanud. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et kohtul tuleb tõendeid analüüsides muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu otsus nr 3-1-174-05). G.H väide, et tahtis habemeajamisvahtu osta, võttis selle kaupluse riiulilt ja sooviga kauba eest tasuda, suundus joobnud oleku tõttu kassaderivist vastassuunas asuvasse ametikäiku, ei ole ka asjas kogutud teisi tõendeid kõrvale jättes eluliselt usutav. Kui joobnud olek ei takistanud tal soovitud kaupa valimast, ei saanud tema tajumine ümbritsevasse olla nii ebaadekvaatne, et otsida kauba eest tasumise võimalust kaupluse ametikäigu kaudu. Paikkonna vaatlusprotokolli juurde lisatud fotodelt on näha, kuivõrd selge ja arusaadav on kaupluses ametialaseks kasutamiseks mõeldud sissekäigu keelumärk /13, 14/ G.H käitumine iseenesest ei viita kuidagi soovile kauba eest tasuda vaid soovile kauba eest tasumata kauplusest väljuda. G.H ennastõigustavad ütlused on kummutanud ka tunnistaja, kaupluse turvatöötaja T. J., kelle sõnul nägi ta müügisaalis ebakainet meest, kes võttis riiulilt habemeajamisvahu ja pani selle 3 oma jope sisetaskusse. Pärast seda suundus mees kohe kaupluse väljapääsu poole ametiruumi kaudu. Tema jõudis mehe kinni pidada vahetult enne tänavale jõudmist /tl 15-17/. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole T. J. ütlustes alust kahelda. Teda on vastutusest valeütluste andmise eest hoiatatud ning igasugune alus eeldada T. J. poolt G.H alusetult süüstavate ütluste andmist, puudub. Kohtukolleegium ei pea asjakohaseks süüdistatava kaitsja viidet Turvaseaduse sätetele, sest kriminaalasja materjalid, sealhulgas nii süüdistatava enda kui tunnistaja ütlused ei kinnita, et T. J. oleks oma seadusest tulenevaid volitusi ületanud. G.H sõnul pidas turvamees teda kinni ja andis üle politseile /tl 19-21/. T. J. ütlustest nähtub samuti, et tema pidas küll süüdistatava kinni, kuid süüdistatava läbivaatust ega läbiotsimist ei teostanud (T. J. ütluste kohaselt mehe jope sisetaskust ja rikkumatult kauplusele habemeajamisvahu balloon). G.H-le on mõistetud karistus KarS §-s 56 sätestatut järgides. Maakohus on põhjendanud, miks tuleb G.H suhtes vangistust kohaldada ning miks on rahalise karistuse mõistmine välistatud. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub alus G.H-le mõistetud KarS § 199 lg 2 sanktsiooni alammäära lähedase karistuse leevendamiseks. Kuivõrd G.H pani kõne all oleva kuriteo toime Harju Maakohtu 04.02.2008.a otsusega määratud katseajal, siis on tema suhtes KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmine vältimatu, sest KarS § 74 lg 5 kohaselt juhul, kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt § 65 lõikes 2 sätestatule. Et G.H puhul on tegemist alkoholi kuritarvitava isikuga (karistatud väärteokorras Alkoholiseaduse § 70 alusel üle neljakümne korra), siis on välistatud ka karistuse asendamine KarS §-s 69 sätestatud korras. Kohtukolleegium on seisukohal, et esitatud apellatsioonid ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02.02.2009.a otsuse G.H suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Ivi Kesküla 4 Jüri Paap