Obsah (6)

§ 120§ 121§ 122§ 64§ 81§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.juuni 2008.a Tallinnas Kriminaalasja number 1-07-3283 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Meelika

§-de 120, 121 ja 122 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.märtsi 2008.a kohtuotsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav E.T ja advokaat Owe Ladva Prokurör Saskia Kask Süüdistatav E.T, ik XXX. keskeri haridus, kindla eluja töökohata, apellatsioonis esitatud kontaktaadress XXX XX Kaitsja Advokaat Owe Ladva RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 20.märtsi 2008.a kohtuotsus E.T suhtes muutmata. E.T ja kaitsja Owe Ladva apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtusse, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. 1 Asjaolud ja menetluse käik 1. E.T tunnistati süüdi ja karistati

§ 120

järgi 10 kuu vangistusega;

§ 121

järgi 10 kuu vangistusega;

§ 122

järgi 3 aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

1.

1. E.T mõisteti süüdi selles, et ta alates 2003.a märtsist kuni 2007.a alguseni Harjumaal, täpselt tuvastamata kohtades ja kuupäevadel pidevalt telefoni teel ähvardas tapmisega oma endist elukaaslast E. K. ( endise nimega E. L. ), lubades E. K. tappa, maha lüüa, ketassaega pea maha saagida, kruvikeerajaga silmad välja lüüa, hävitada jne. Muuhulgas tegi seda 22.
2. 2003.a, kohtudes kannatanuga Tallinnas, Sõpruse pst.l. ning telefoni teel
3. ja 23.
4. 2003.a, samuti 8.12.2003.a ja 17.
5. 2006.a. E. K. oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna süüdistatav on varem kannatanu suhtes tarvitanud vägivalda ning tal on diagnoositav segatüüpi passiv – agressiivne isiksusehäire, mistõttu tema käitumine on agressiivne ja ettearvamatu. Samuti tema 24.
6. 2007.a helistas oma mobiiltelefonilt E. K. mobiiltelefonile ning 19 minuti vältel solvas ja ähvardas vägivallaga E. K. ja viimase abikaasat K. K. sh ähvardas nad tappa, lubades teha nii, et E. K. ja K. K. lahkuvad elust ning neid ei ole enam elavate kirjas. E. K. ja K. K. oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna E.T on varem nii E. K. kui ka teiste isikute suhtes tarvitanud vägivalda ning tal on diagnoositav segatüüp passiiv- agressiivne isiksusehäire, mistõttu tema käitumine on agressiivne ja ettearvamatu. Seega, ähvardades tapmisega teist inimest, kellel on alust karta ähvarduste täideviimist, pani E.T toime

§ 120järgi ettenähtud kuriteo.

1.

1. Samuti tema 14.
2. 2003.a kell 21.00 ajal XXX XX tungis tekkinud tüli käigus kallale oma endisele elukaaslasele E. K., peksis teda käte ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse. Selliselt tekitas E.T kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – vasema kõrva, alalõua ja põse põrutuse, vasema rindkere ees-ja tagaosa põrutuse, parema labakäe põrutuse. Seega, kahjustades teise inimese tervist, pani E.T toime kehalise väärkohtlemise so

§ 121järgi ettenähtud kuriteo.

1.

1. Samuti tema, alates 2003.a märtsist kuni 2007.a suveni – XXX XX – järjepidevalt, täpselt tuvastamata kuupäevadel, peksis oma ema E. M. keha erinevatesse piirkondadesse ka pea- ja näopiirkonda. Muuhulgas lõi teda rusikaga näopiirkonda 30.04.2004.a, põhjustades sellega emale vasema sarnaluu ja ninaluude murru, samuti 16.
2. 2005.a tõukas ema vastu uksepiita, põhjustades selliselt emale pea põrutushaava, samuti peksis E.T nimetatud aadressil oma ema erinevatesse kehapiirkondadesse 27.08.2005.a ja 13.
3. 2005.a ning 18.
4. 2005.a ja 20.
5. 2005.a. Selliselt põhjustas E.T kannatanule järjepidevalt füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Seega järjepideva ja suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisega pani E.T toime piinamise so

§ 122järgi ettenähtud kuriteo.

Apellatsioonide taotlused

1. E.T ja tema kaitsja taotlevad esitatud apellatsioonides tühistada süüdimõistev 2 kohtuotsus ja E.T süükspandud kuritegudes õigeks mõista. 2.
2. Kaitsja väidab, et süüasjas puuduvad tõendid E.T-le inkrimineeritud 14.03.2003 .a toimepandud kuriteos. Meditsiinidokumentidest nähtuvalt on E. K. kurtnud ainult valu, mis pärast kannatanu poolt kirjeldatud viisil peksmist (peksis näkku, pähe ja erinevatesse kehapiirkondadesse) on äärmisel ebatõenäoline. Mingeid muid tõendeid selle sündmuse kohta ei ole. E.T käitumist ei saa käsitleda kehalise väärkohtlemisena

§ 121mõistes, kuna ei ole tõendatud, et ta tekitas kannatanule valu.

E.T süüdimõistmine

§ 120järgi ei ole tõendatud 22.11.

2003.a episoodis XXX XX kuna E.T ütles välja oma ähvarduse - et tapab E. K. - tunnistaja H. K., mitte kannatanule. Telefonikõnede suhtes

1. ja 23.
2. 2003.a. 08.
3. 2003.a ja 17.
4. 2006.a episoodides ei ole tõendatud kõnede toimumine. E.T e-kirjadest ja SMS-st ei nähtu ähvardusi. Isegi kui kannatanu luges välja E.T kontaktivõtmistest ähvardusi, ei kujutanud need reaalset ohtu, kuivõrd kannatanu ei ela E.T-ga koos alates 2003.a-st. Seega saab järeldada, et see ei põhjustanud mingit hirmu ning väidetav ähvardus ei olnud reaalne ehk E. K. ei pidanud seda reaalseks.

§ 122järgi inkrimineeritud kuriteos on kannatanu ema E.

M. põhiosas sündmusi eitanud või öelnud, et ei mäleta. 16.05.2005.a olid mõlemad alkoholijoobes ja ainuüksi kannatanu ütluste põhjal ei ole võimalik otsustada toimunu kohta. E. M. kohtus antud ütlused ei toeta kohtu poolt otsuses tõendina nimetatud meditsiinidokumente ning tema suulise kuriteoteate protokolli. Eeltoodu alusel apellant palub E.T kuritegudes õigeks mõista. Alternatiivses taotluses palub kaitsja mõista süüdistatavale lühemaajalisem vanglakaristus, mille kandmisest ta tingimisi vabastada. Kaitsja arvates on E.T isik, kellele pikaajalise vangistuse määramine on ilmselgelt põhjendamatu ning vastuolus üldise kohtupraktika ja karistuspoliitikaga. 2.2. E.T leiab esitatud apellatsioonis, et

§ 121

järgi talle inkrimineeritud kuritegu on käesolevaks ajaks aegunud, kuna selle väidetavast toimepanemisest on möödunud viis aastat. Selles episoodis oli süüdi kannatanu ise. E. K. on ohtlik iseendale ja apellant püüdis teda lihtsalt tagasi hoida, võttes kannatanult relvana kasutatava mobiiltelefoni ära. Mis puutub tema poolsetesse väidetavatesse ähvardustesse tappa E. ja K. ., siis mõlemad isikud valetavad. Süüdistataval on selleks olemas tõendid, kuid ta ei soovinud neid maakohtus esitada.

§ 122järgi ei ole ta süüdi.

Ta püüdis oma tegevusega ainult sageli alkoholi pruukivat ema hoida. Apellant ei ole talle kehavigastusi tekitanud. Ka esitatud arstitõendid ei kinnita, et vigastused tekitas E.T. E.T arvamusel rikkus maakohus kohtuliku uurimise käigus tema suhtes menetlusnorme, kuna ei rahuldatud tema taotlusi. Ringkonnakohtu seisukoht. 3. Seonduvalt apellatsioonidega märgib kohtukolleegium, et nendes korratakse kohtumenetluses esitatud väiteid ega esitata sisuliselt uusi õiguslikke argumente. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuses on tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina tuvastatud E.T süü inkrimineeritud kuritegudes. Seoses sellega ei pea kohtukolleegium vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 sätte kohaselt korrata kõiki maakohtu 3 otsuse põhiosa asjaolusid, vaid lisab omapoolsed täiendused.

§ 121järgi 4.

Kohtukolleegium ei jaga apellantide seisukohta, et E.T mõisteti süüdi kannatanu E. K. paljasõnaliste ütluste alusel. Maakohus on tulnud põhjendatud järeldusele, et E. K. ütlused, selles, et 14.

1. 2003.a peksis purjus E.T teda näkku, pähe ja kehasse (kd. 3 lk. 50 ) on kooskõlas Ida-Tallinna Keskhaigla peaarsti poolt allkirjastatud õiendi sisuga, mille kohaselt fikseeriti 15.03.2003.a Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda pöördunud E. K. vasema kõrva, alalõua ja põse põrutus, vasema rindkere ees - ja tagaosa põrutus, parema labakäe põrutus (kd. 1 tl 38-39). Kindlaks tehtud vigastuste iseloom vastab E. K. poolt kirjeldatud E.T tarvitatud vägivallale. Sisuliselt tunnistas E.T end ka ise maakohtu istungil E. K. suhtes füüsilise jõu kasutamises 14.
2. 2003.a süüdi. E.T esitatud versioon, et tarvitas vägivalda eesmärgil, et E. K. ei vigastaks ennast ega teda ( kd. 3 tl. 197 ), ei ole tuvastatud tehioludel sisukohane ega kohtukolleegiumi poolt aktsepteeritav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et E.T pani korduvate rusika - ja jalalöökidega E. K. pähe, rindkeresse jm keha piirkonda toime tahtlikult

§ 121järgi ettenähtud kehalise väärkohtlemise.

Johtuvalt E.T väitest

§ 121

järgi ettenähtud kuriteo aegumisest, tähendab kohtukolleegium järgmist.

§ 81lg 1 p.

2 kohaselt aegub teise astme süütegu viie aasta möödumisel selle toimepanemisest. Kuriteo aegumine katkeb

§ 81lg 5 p 2 järgi süüdistatava kohtu alla andmisega.

E.T anti 14.03.2003.a toime pandud kuriteos kohtu alla 20.

1. 2007.a (3 tl. 18 ), s.o. enne viie aastase tähtaja möödumist ning tema kuritegu ei ole aegunud.
2. Apellatsiooni väited, millega vaidlustatakse E.T süüdimõistmist

§ 120tunnustel E.

K. korduvas tapmisega ähvardamises ajavahemikul 22.11.2003.a kuni 24.06.2007.a ja K. K. tapmisega ähvardamises 24.06.2007.a, on kohtukolleegiumi arvamusel põhjendamata. Maakohus on oma otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud E.T süüdimõistmist igas konkreetses süüdistuse episoodis tuginevalt uuritud tõenditele, sealjuures E. K. nii kohtueelsel uurimisel kui kohtus antud ütlustele, et E.T on teda ähvardanud tapmisega alates 2003.a-st nii telefoni teel kui e-posti aadressil. E. K. väljendas maakohtu istungil oma selget hirmu tapmisega ähvarduste reaalse täideviimise suhtes ( kd. 3 tl. 49 ) ja K. K. kinnitas, et võttis E.T ähvardusi tõsiselt ( kd. 3 tl. 17 2). Kannatanute ütlused on kokkulangevad tunnistajate J. R. ja H. K. ütlustega ( kd. 3 lk. 165) maakohtu istungil, samuti nagu EMT poolt väljastatud kõneeristuste õiendiga, muuhulgas selles, et E.T helistas E. K. 22.11.2003.a kuni 23.11.2003.a kaheksa korda ja 08.

1. 2003.a kaksteist korda. Maakohus on tuvastanud E.T tegevuses süüteo objektiivse koosseisu – tapmisega ähvardamise sõnalise väljendamise. Kohtukolleegium osundab, et ähvardamine tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega rünnatav õigushüve on inimese vaimne tervis ehk vaimne heaolu. Seega kahjustatakse antud kuriteoga kannatanu vaimset heaolu, tekitades temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet. Kohtukolleegiumil ei ole põhjust panna kahtluse alla kannatanute väiteid, et nad tajusid E.T ähvardusi reaalsetena ja neil oli täielik alus karta ähvarduste täideviimist. Seda enam, et E.T iseloomuomadustest lähtuvalt oli tegemist alkoholi kuritarvitava, vägivaldsusele kalduva ja psüühiliselt ebastabiilse isikuga. E.T ähvardamine oli veenev ja tahtlikult 4 suunatud kannatanute hirmutundele. Puutuvalt apellatsiooni väitesse, et ähvardusest ei nähtu konkreetset tapmisviisi, tähendab kohtukolleegium, et ähvardamine on ka isiku suhtes see kui väljendatakse kahju tekitamise võimalust vaatamata kahju konkretiseerimatusele. Kaitsja väide, et maakohtu otsuses kajastatu kohaselt ei kujuta endast E.T poolt H. K. öeldu, et tapab E. K., ähvardust, kuna see ei olnud öeldud konkreetselt kannatanule, ei ole kohtukolleegiumi arvates asjakohane. Ka tagaselja tapmisega ähvardamise puhul on ähvardaja isik, kes lubab kannatanule kahju tekitada.
2. Maakohus leidis põhjendatult, et E.T pani toime talle inkrimineeritud kuriteo

§ 122järgi - oma ema – E.

M.järjepideva ja suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise piinamise. Kohtukolleegium tähendab, et maakohtu istungi protokollist nähtuvalt andis E. M. kohtus adekvaatseid ütlusi, mis kajastavad nii faktiliselt kui emotsionaalselt E.T poolt kannatanu suhtes toime pandud peksmist ja kehalist väärkohtlemist alates 2003.a-st. On eluliselt arusaadav, et E. M. ütlusi kohtus mõjutasid tema ealised iseärasused kui see, et ta andis ütlusi oma poja kuritegude suhtes. Sellele vaatamata on kannatanu ütlused tema järjepidevas peksmises ja valu põhjustamises E.T poolt kokkulangevad süüasjas kogutud teiste tõenditega, eelkõige tunnistajate M. J., M. A., M. R. ja J. B. kohtus antud ütlustega. Nimetatute ütluste kohaselt peksis E.T sageli E. M. ja viimase kehal oli näha peksmise jälgi. E.T vägivaldne käitumine tingis korduva politsei ja kiirabi väljakutsumise. Ida-Tallinna Keskhaigla õiendi kohaselt viibis E. M. 06.

1. 2004.a erakorralise meditsiini osakonnas vastuvõtul diagnoosiga vasema sarnaluu ja ninaluu murruga. Patsiendikaardist nähtuvalt kaebas E. M., et vigastused tekitas talle 30.
2. 2004.a poeg E.T (kd. 1 tl. 7374). Põhja-Eesti Regionaalhaigla õiendi kohaselt diagnoositi E. M. 16.05.2005.a haiglas lõike-põrutushaav (ilmselt pudeliga löödud). Patsiendi väitel oli poeg talle kallale tulnud (kd. 1 tl.94-98). Kohtukolleegium on üheselt veendunud maakohtu otsuse järelduste seaduslikkuses E.T süüdimõistmises E. M. piinamises s.o. tahtlikult kannatanu järjepidevas peksmises, millega tekitas kannatanule sageli suurt valu.
3. E.T poolt esitatud kaitseversioon, et temapoolne vägivald oli suunatud kannatanute kaitsmisele, ei seondu tuvastatud asjaoludega ja tuleb kohtukolleegiumi hinnangul jätta tähelepanuta. E.T apellatsioonis tehtud etteheide tema suhtes rikutud menetlusnormide suhtes ei ole põhjendatud. Vastupidiselt tema väidetele, oli tal kohtuistungil võimalus esitada E. K. ja K. K. küsimusi, mida ta kohtuistugi protokolli kohaselt ka tegi ( kd. 3 tl. 170, 172-173). Maakohtu istungi lõppemisel ei olnud E.T ja tema kaitsjal taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks, sealjuures täiendavate küsimuste esitamiseks E. K. ja kohtumeditsiinilise ekspertiisi määramiseks E. M. ( kd. 3 tl. 200, 210 )
4. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on mõistnud E.T-le seaduslikult põhistatud karistuse, arvestades eelkõige karistamise alusena E.T süüd, karistust kergendavate asjaolude puudumist ja karistust raskendava asjaoluna süüteo toimepanemist perekondlikus sõltuvuses kõrges eas oleva isiku suhtes. Lähtuvalt

§ 56

sätetest ja arvestades E.T isikulisi parameetreid, leidis maakohus motiveeritult, et E.T on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude 5 toimepanemisest ja tema suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärke üksnes tähtajalise vangistuse kohaldamisega. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu põhistatud otsuse muutmiseks puudub alus. 9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 20.märtsi 2008.a otsuse E.T suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ene Randmäe Meelika Aava Jüri Paap 6 7