K § 141 lg 2 p 1,4,4-1 järgi, millele vastab
Mõista karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.
alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, mõista liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust.
lg 1 alusel, lugeda kergem Lääne-Viru Maakohtu 30.10.2001 kohtuotsusega mõistetud ja täielikult ärakantud karistus, 4 kuud vangistust, kaetuks käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistusega, ja mõista liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust. Arvata Lääne-Viru Maakohtu 30.10.2001 kohtuotsusega mõistetud ja täielikult ärakantud karistus, 4 kuud vangistust, liitkaristusest maha. Kandmisele kuulub 2 (kaks) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust.
alusel, arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 24.06.2001-25.06.2001, kokku 2 päeva. Kandmisele kuulub 2 (kaks) aastat 7 (seitse) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Lähtudes
lg 1,3 jätta vangistus tingimisi R.V suhtes kohaldamata ning täitmisele pööramata, kui R.V katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab
1 ja lg 2 p 1 järgi ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi. Katseajaks määrata 18 (kaheksateist) kuud. Katseaja algus – 09.04.2008.
lg 1 tulenevalt kohustada R.V käitumiskontrolli ajal järgima järgmisi kontrollnõudeid ja kohustusi:
F. kuriteoga tekitatud kahju summas 2000 krooni katseaja jooksul ehk
alusel on antud kuritegu jätkuvalt karistatav
lg 2 p 4 järgi- võõra vallasasja äravõtmine omastamise eesmärgil, isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. R.V oli Ida-Viru Maakohtu 15.09.2000 kohtuotsusega süüdi tunnistatud ja karistatud KrK § 139 lg 2 p 1,3 järgi vabadusekaotusega 6 kuud 7 päeva. Seega 24.06.2001 seisuga oli ta isik, kes on varem varguse toime pannud. R.V andis kohtuistungil ütlusi talle esitatud varguse süüdistuses. Ta selgitas, et tunnistab varguse üles, et vaidle kahju summaga. Ta tõesti võttis maja juurest lastevankri, viis selle garaaži taga. Lastevanker on kannatanule tagastatud. Peale süüdistatava ütluste, tema osavõtt antud kuriteost on tõendatud kannatanu avaldusega lk 2 k 1, millest nähtub, et 24.06.2001 ajavahemikus 18.00-19.00, Tammiku alevikus, maja 3a juurest varastati talle kuuluv lastevanker maksumusega 1800 krooni; sündmuskoha vaatluse protokolliga lk 3-5, millest nähtub, et masja nr 3a juures on avastatud vankri jäljed, mis viivad trepikoja juurest vasakule; võetuse protokolliga lk 11, millest nähtub, et 24.06.2001 kannatanu annab vabatahtlikult välja temalt varastatud lastevankri uurijale; asitõendi vaatluse protokolliga lk 12, millest nähtub, et vaadeldavaks objektiks on lastevanker rohelist värvi, vasak tagaratas on vigastatud; kannatanu allkiri lk 14, millest nähtub, et kannatanu sai lastevankri tagasi 24.06.2001; R.V ütluste olustikuga seostamise protokolliga lk 30-34, millest nähtub, et R.V näitas kohta, kust ta varastas lastevankri ning kohta, kuhu ta peitis lastevankri. 5 Vargus on toime pandud kavatsetusega, sest R.V eesmärgiks oligi võõra vara, antud juhul lastevankri, ebaseaduslik omastamine. R.Vegu on õigesti kvalifitseeritud KrK § 139 lg 2 p 2 alusel- vargus korduvuse tunnusel.
-sse puutuvalt vastab antud tegu
Samuti R.V-le oli süüdistus esitatud selles, et tema, 05.07.2001, ajavahemikus 02.00-02.30, tegutsedes grupis koos teise, uurimisel tuvastamata jäänud isikuga, tungis kannatanu A. F. korterisse, asukohaga xxx, kasutades näovarjavat maski-mütsi suu- ja silmaavadega. Kui kannatanu avas ukse, tungisid mõlemad korterisse ja tuvastamata isik lõi kannatanut käega vastu nägu, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha. Peale seda R.V ja tuvastamata isik keerasid kannatanut kõhuli ja tuvastamata isik istus kannatanule selga, hoides sellega kannatanu põrandal kinni. Seejuures ähvardati füüsilise vägivallaga. R.V küsis raha, samas otsides toa läbi. R.V lõi kannatanut jalgadega vähemalt kaks korda. R.V ja tuvastamata isik võtsid korterist kannatanule kuuluva televiisori Daewoo maksumusega 2000 krooni, tekitades sellega materiaalse kahju. Kannatanule olid tekitatud kehavigastused: verevalumid mõlema silma piirkonnas, ninajuurel, rindkerel, mis on kerge tervisekahjustus. Seega, pani R.V toime võõra vara röövimise ähvardusega kasutada vahetult elule või tervisele õhtlikku vägivalda, grupi poolt, vara asukohta pääsemist takistamnud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega, seotud näo varjamisega, so pani toime KrK § 141 lg 2 p 1,4,4-1 ettenähtud kuriteo. Alates aastast 2002 kehtima hakkanud
alusel on antud kuritegu jätkuvalt karistatav
lg 2 p 7,9,10 järgi - võõra vallaaasja äravõtmine omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, grupi poolt, sissetungumisega jas näo varjamisega näikattega. Süüdistatav end antud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Prokurör ega kaitsja pole taotlenud süüdistatava ülekuulamist antud episoodis. Antud episoodis esitas riiklik süüdistaja järgmised tõendid. Kannatanu A. F. ütlused. Kannatanu andis kohtuistungil ütlused, et aastal 2001 töötas ta Venemall ja juuliks 2001 tuli ta koju Tammikusse, palga saanud. Tütar ja naine jäid mõneks ajaks veel Venemaale. Süüdistatavat ta tundis väga hästi. Ta oli temaga kohtunud tänavatel, süüdistatav suhtles tema tütrega ja tema korteris külas käinud küll. Kannatanu selgitas, et juulis 2001 toimunud sündmusi ta mäletab küll. Ta oli üksi kodus öösel, kella 01 paiku. Ta tegi endale õhtusöögi ja tarvitas veidi alkohooli. Ühel hetkel avas ta ukse, 6 et kassi õuele välja lasta, kui sisse tungisid kaks inimest, keskmisest kasvu. Mõlemal olid maskid. Talle löödi kohe rusikaga näkku. Ta kukkus selili ja vist kaotas teadvuse. Kui tuli teadvusse, siis oli ta juba kõhuli põrandal. Üht inimest ta ei tundnud. Kuid teise, kes lammutas kõike korteris, ta tundis ära. See teine mees viskas kõik asjad kappidest laiali ja rebis kardinad lõhki. See teine mees oligi Vitali. Ta tundis Vitali ära kasvu, kõnnaku, hääle ja riiete järgi. Ta üritas püsti tõusta, kuid tundmatu mees hüppas talle peale ja ütles, et oleks pikali, muidi lööb maha. Kui mõlemad hakkasid ära minema, üks nendest lõi teda jalaga. Televiisori võttis Vitali. See, kes televiisorit kandis, lõi teda jalaga ja ta kaotas teadvuse. Maskid olid mustad, avadega suu ja silmade jaoks, nagu valge õmblustega avade ümber, silmade jaoks oli vist üks ava, või igale silmale eraldi. Kohtuiistungil vaadeldud müts ongi selletaoline. Televiisor ei ole tagastatud, esitab hagi summale 2000 krooni. Tal oli kehavigastused – hematoomid näol. Dokumente talt tol korral ei varastatud. Peale selle, kohus avaldas ja uuris kohtuistungil prokuröri taotlusel järgmised tõendid: Sündmuskoha vaatluse protokollist lk 46-48 nähtub, et 05.07.2001 oli vaadeldud korter asukohaga xxx. Lukud on korras. Korteri koridoris on isiklikud asjad laiali loobitud. Kapi uksed on avatud olekus. Toas on sektsioonikapp, mille uksed ja kastid on avatud olekus. Põrandal on asjad laiali loobitud. Magamistoas on kapp, mille uksed on avatud olekus, asjad on põrandale visatud; Traumapolikliiniku teadeandest lk 53 nähtub, et A. F. pöördus traumapunkti 06.07.2001 kell 10.47, tuvastatud on pea ja näopõrutus; Kannatanu kohtuarstliku ekspertiisi aktist lk 55-56 nähtub, et kannatanu oli vaadeldud kohtuarsti poolt 12.07.2001, objektiivselt olid tuvastatud mõlema silma all masssiivsed verevalumid, ninajuure piirkonnas on marrastus, seljal on kolm verevalumit suurustega 6 cm, 3 cm ja 2 cm. Kannatanu selgitas arstile, et kaks tundmatut ründasid teda 05.07 trepikoja juures, peksti jalgadega, oli rohke verejooks ninast. Kohtuarsti arvamusel, esinesid kannatanul mõlema silma verevalumid, verevalum rindkere tagapinnal, marrastus ninajuure piirkonnas, mis on kerge tervisekahjutus; Läbiotsimise protokollist lk 62 nähtub, et 11.07.2001 aadressil xxxx teostati läbiotsimine, korteri perenaine on I. B.. Läbiotsimise käigus leiti koridorist peeglialusel musta värvi kootud müts silma- ja suuavadega, valge värvi voodriga. Läbiotsimine olid teoastatud perenaise ja manukate juuresolekul; Asitõendi vaatluse protokollist lk 63-64 nähtub, et vaadeldavaks objektiks on musta värvi kootud müts, suu- ja silmaavadega, silmade jaoks on üks piklik ava, valge voodriga. Tehtud pildid; Antud asitõend oli uuritud ja vaadeldud vahetult kohtuistungil. 7 Süüdistatav R.V kaitsja palus omalt poolt uurida kohtus tema kaitsealuse alibi. Kaitsja taotlusel kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja V. U. selgitas, et R.V on tema kasupoeg. Aastal 2001 juulis elasid nad koos xxx, I. B. juures. 25.07.2001 sündmusi ta mäletab, kuni kella 23-24.00 viibis ta koos R.V-ga garaažis. Peale seda koos läksid koju, sõid oma õhtusöögi ja läksid magama kella 01.-02.00 paiku. Öösel mitte keegi väljas ei käinud. 2-3 päeva peale arutatavat sündmust suhtles tunnistaja kannatanuga eesmärgiga välja selgitada, kas kannatanu on kindel, et just Vitali teda ründas, ja kannatanu selgitas talle, et ta ei näinud midagi. See müts, mis oli vaadeldud kohtuistungil, oli tõesti nende peres ja Vitali kandis seda vahepeal, kui külm oli. Suvel aga see oli mitte kodus, vaid keldris, kust teda leitigi läbiotsimisel. Tunnistaja avaldas, et ta viibis läbiotsimise juures, mingeid manukaid ei olnudki. Need sündmused jäid talle mällu seetõttu, et Vitalit hakati süüdistama. Kaitsja taotlusel oli avaldatud ja uuritud lk 45, kannatanu suulise avalduse protokoll, millest nähtub, et kannatanu pöördus politseisse 05.07.2001 kell 14.20 ja teatas, et 05.07.2001 kella 02.00-02.30 paiku, kaks tundmatut tungisid tema korterisse, peksid kannatanu läbi ja võtsid televiisori Daewoo, samuti kannatanu passi. Kohus annab hinnangu esitatud alibile. Alibi sisuks on see, et süüdistatav ei viibinud kuriteo toimepanemise ajal kannatanu korteris xxx, vaid oma kodus yyy. Kohus suhtub esitatud alibisse kriitiliselt ja seda on järgmistel põhjustel. Esiteks, röövimine kannatanu A. F. suhtes leidis aset 05.07.
alusel on antud kuritegu jätkuvalt karistatav
lg 2 p 7,9,10 järgi - võõra vallaaasja äravõtmine omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, grupi poolt, sissetungumisega jas näo varjamisega näokattega. R.V on nimetatud kuritegudes süüdi,
ja 33 mõttes, kuna ta on täiskasvanu isik ja tema süüdivuses kohtul ühtki kahtlust tekkinud ei ole. 10 TSIVIILHAGI Kannatanu A. F. esitas kohtule tsiviilhagi summale 2000 krooni, selline oli kannatanu arvates televiisori Daewoo väärtus aastal 2001. Asjassepuutuvad normid Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 p 2 kohaselt võib isik, kellele on kuriteoga tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju, esitada kriminaalmenetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist maa- või linnakohtus tsiviilhagi tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei käsitle täpsemalt kannatanu nõudeõigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb selles osas kriminaalasja arutaval ja selle käigus tsiviilhagi lahendaval kohtul lähtuda võlaõigusseaduse vastavatest sätetest ja tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt, teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele ning vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 5, kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Vastavalt VÕS § 1050 lg 1, kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 127 lg 1 ja lg 4 kohaselt, kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Lähtuvalt VÕS § 128 lg 1-3, hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. 11 Vastavalt VÕS § 132 lg 1, asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. VÕS § 136 lg 1 kohaselt, kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. Kohus leiab, et ülalanalüüsitud tõenditega on kinnitatud, et kahju saajaks on A. F. ja kahju tekitajaks R.V. Kahju tekkis röövimise toimepanemisel, seega R.Veo ja kahju saabumise vahel on põhjuslik seos. R.V võttis televiisori ja lahkus sellega kannatanu korterist. Televiisor ei ole tagastatud. Kannatanu ei esitanud kohtule televiisori väärtust kinnitavaid dokumente. Kohus lähtub asjaõguse normistikust, mille kohaselt asja harilik väärtus on selle turuhind. Kannatanult varastatud asja puhul pole tegemist näiteks ajaloolise või kultuurilise või muu erilise väärtuse asjaga, mille väärtuse hindamisel peaks hageja esitama täiendavaid tõendeid. Kohus leiab, et aastal 2001 võiks televiisori Daewoo väärtuseks olla 2000 krooni. See on mõistlik hind. Kohus leaib, et tsiviilhagi summas 2000 krooni on põhjendatud ja kuulub väljamõsitmisele süüdlaselt- R.V-lt. KARISTUS Kohus leidis, et süüdistatav on süüdi KrK § 139 lg 2 p 2 ja 141 lg 2 p 1, 4, 41 järgi sätestatud tegude toimepanemises. Et vähemalt ühe teo, varguse, eest näeb
eriosa vastav paragrahv 199 lg 2 p 4 ette rahalise karistuse, tuleb kohtul kaaluda rahalise karistuse kohaldamise võimalikkust. Kohus jõuab järeldusele, et varalist laadi karistus poleks süüdistatavale vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud. Varalist laadi karistuse eesmärgiks on mõjutada süüdistatavat varaliste vahendite vähendamise ja selle kaudu süüdistatava igapäevase tegevusvabaduse piiramisega. R.V on varem kolmel korral kriminaalkorras karistatud isik, ühel korral tingimisi ja kahel korral reaalse vangistusega. Ja isegi rangemad kui rahaline karistus meetmed ei takistanud R.V uusi kuritegusid toime panna. Kohus leiab, et süüdistatava suhtes ei ole põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine ning mõlemas süüsistuses tuleb karistuseks mõista vangistus. 12 KrK § 139 lg 2 p 2 (
lg 2 p 4) sätestatud teo toimepanemise eest võib kohus mõista karistuseks vangistuse tähtajaga kolmkümmned päeva kuni viis aastat.
lg 2 sanktsiooni keskmiseks määraks on vangistus tähtajaga kaks aastat ja kuus kuud. Kohus leiab, et arvestades süüdistatava süüd, karistust kergendavaid asjaolusid, üld- ja eripreventiivseid eesmärke, tuleb süüdistatavat karistada sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Süüdistatava süü hindamisel lähtub kohus asjaolust, et süüdistatav pani toime 1 vargus. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus süüdistatava poolt oma süü tunnistamist täies ulatuses. Süüdistatav andis kohtuistungil ennast süüstavaid ütlusi, millega soodustas kohtuliku uurimise läbiviimist. Kohus järeldab, et süüdistatav on aru saanud oma teo keelatusest ning oma süü tunnistamisega ühtlasi avaldanud ka kahetsust toimunu osas. Arvestades süüdistatava süüd ja karistust kergendavat asjaolu, peab kohus võimalikuks kohaldada karistust sanktsiooni kesmisest määrast väiksemal määral. Üldpreventiivsetel kaalutlustel tuleks süüdistatavale mõista karistuseks vangistus tähtajaga, mis jääb sanktsiooni keskmise määra ja alumise piiri vahele, KrK § 139 lg 2 p 2 järgi vangistus tähtajaga 6 kuud. Üldpreventiivsetel kaalutlustel varguste puhul on põhjendatud vangistus, mis ei ole lühiajaline kuid ikka sellele lähedane, sest varguse toimepanemisest on möödunud rohkem kui 6 aastat. Eripreventiivselt tuleb võtta arvesse, et R.V on kohtuotsuse tegemise ajaks tööpraktikale asunud, mille kohta esitas kohtule ka dokumendid lk 4142 k 2. See annab positiivset märku tema eluviisi muutmisest. KrK § 141 lg 2 järgi toimepandud kuriteo eest, arvestades seaduse kergendavat mõju
lg 2 sanktsiooni mõttes, võib mõosta karistus alates kolmest kuni viieteist aastani. Seega, keskmiseks on 8-9 aastat vangistust. Üldpreventiivselt kohus arvestab, et kannatanu A. F. röövimisel ei tekkinud raskeid tagajärgi kannatanu tervisele ega tekitatud olulist materiaalset kahju. Kuriteo toimepanemisest on möödunud rohkem kui 6 aastat. Kuna kvalifitseeritud röövimise sanktsiooni alammäär on 3 aastat, mis on juba pikaajaline vangistus, peab kohus põhjendatuks mõista R.V-le karistuseks KrK § 141 lg 2 p 1,4,4-1 järgi vangistus tähajaga 3 aastat.
§-s 58 nimetatud karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
lg 2 kohaselt, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus
Vastavalt
lg 1 ja lg 3, samaliigiliste põhikaristuste korral 13 mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Liitkaristus ei tohi ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega käesoleva seadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära. Kohus on seisukohal, et karistuste liitmisel on põhjendatud kergema karistuse lugemine kaetuks raskemaga. Kohus leiab, et karistused tuleb liita süüdistatavale soodsamal viisil. Kohus võtab arvesse seda, et R.V-le mõistetud karistustest üks on lühiajaline ja teine on tunduvalt pikem. Seetõttu oleks õiglane lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga.
lg 1 alusel, kuritegude kogumi eest tuleb süüdistatavale mõista liitkaristuseks kolm aastat vangistust. Karistuse moodustamisel tuleb mõista liitkaristus kohtuotsuste kogumi eest, sest R.V peale talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemisest on Lääne-Viru Maakohtu 21.10.2001 kohtuotsusega süüdi mõistetud ja karistuseks on 4 kuud vangistust, mis on täielikult ära kantud. Ärakantud karistuse osa kuulub liitkaritusest mahaarvamisele
Karistusaja hulka tuleb arvestada eeelvangistuses viibitud aega kokku 2 päeva (24.06.2001-25.06.2001). Kohus leiab, et R.V suhtes võib kohaldada
ettenähtud karistusest vabastamine, allutades teda käitumiskontrollile ja määrates katseaega. Katseajaks 18 kuud. Kohus peab vajalikuks määrata R.V-le täiendavaks kohustuseks hüvitada A. F. tekitatud kahju summas 2000 krooni 08.10.2009 ehk katseaja jooksul. Tõkend R.V tõkend – vahistamine - oli prokuröri poolt tühistatud lk 115 k 1, uus tõkend valitud ei olnud. Kohus leiab, et tõkendi kohaldamiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni puudub vajadus, sest süüdistatav ei ole kohtulikust uurimisest kõrvale hoidunud, ja kuna kohtuotsusega on ta karistusest tingimuslikult vabastatud, on alust eeldada, et ta ka edaspidi ei hakka menetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma. Asitõendid Antud kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud müts-mask, mis on kriminaalasja juures, tuleb hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel, kohtuotsuse jõustumisel. 14 Menetluskulud Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 1 kohaselt, süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas peab kohus põhjendatuks välja mõista süüdimõistetult menetluskuluna sundraha. II astme kuriteo toimepanemise eest süüdimõistmise korral on sundraha 2,5 palga alammäära, s.o. 10875 krooni. Kohus peab põhjendatuks välja mõista süüdimõistetult KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest ( 2318,70 krooni) ja kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest (5959 krooni). Menetluskulud tuleb välja mõista riigituludesse. Kohtunik Inna Kirsipuu Rahvakohtunik Tiia Nelk Rahvakohtunik Õilme Rannamäe
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.