1-08-14447/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-14447 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia Katškovskaja ja Igor Amann Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. mai
4. a, Tallinn Kriminaalasi N.U süüdistuses KarS § 22 lg 2 järgi, lühimenetluses § 264 lg 1 p 3 Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. jaanuari
6. a otsus Apellatsiooni esitaja N.U kaitsja advokaat Urmas Simon Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatav N.U, isikukood: 3511090371; EV kodanik; emakeel eesti keel; keskharidus; ei tööta; elukoht: xxxxxxx xxxx, xxxxxxxxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxxxxx; varem kriminaalkorras karistatud kahel korral. Kohaldatud tõkend: elukohast lahkumise keeld. Kaitsja Advokaat Urmas Simon RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu
8. jaanuari
9. a otsus N.U süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
10. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu 1 otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. jaanuari
13. a otsusega tunnistati F. Vilbriks süüdi KarS § 22 lg 2 § 264 lg 1 p 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati pikkuseni 4 kuud. KarS § 74 alusel määrati, et koheselt kuulub ärakandmisele vangistus pikkusega üks kuu; ülejäänud vangistus jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 alusel määratud kontrollnõudeid. Lisakaristusena võeti süüdistatavalt neljaks aastaks ära loomapidamisõigus. Kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati KarS § 264 lg 1 p 3 järgi veel K.E. K.E tunnistati KarS § 264 lg 1 p 3 järgi süüdi selles, et ta üritas 15.06.2008 õhtul julmal viisil tappa Xxxxxxx talus elavat segaverelist koera, põhjustades koerale füüsilist valu ja kannatusi. Talu peremees N.U andis K.E-le korralduse tappa talu koer, kuna loom oli muutunud üleliigseks. Korraldust täitma asudes sidus K.E koera nööriga kuuri seina külge kinni ning hakkas seejärel koeral kirvega pead otsast maha raiuma. Tegu ei õnnestunud lõpule viia, kuna korduvad koera kaela tabanud kirvehoobid lõhkusid nööri, haavatud koer rabeles lahti ja jooksis minema. Loomaarsti arvamuse kohaselt tekitati koerale kirvehoopidega kaelale dorsaalse pinna nahale kuus haava ja marrastusi ning mõlema silma kõvaskestale ulatuslikud verevalumid. Haavad olid erineva pikkuse ja sügavusega (0,5 – 7 cm), pikim haav ulatus läbi naha ka kaela lihastesse. N.U tunnistati süüdi sellele teole kihutamises, s.o KarS § 22 lg 2 - § 264 lg 1 p 3 järgi. Kohus märkis, et tunnistajate ütluste kohaselt oli tapmise ajendiks asjaolu, et koer ei käitunud nii, nagu temalt oodati. Kohtu hinnangul nähtus tunnistajate ning süüdistatavate endi ütlustest veel see, et mingisugust tungivat vajadust (LoomaKS § 10 silmas pidades) koera hukkamiseks ei olnud; tegemist oli noore, terve loomaga. Kohus ei nõustunud seejuures K.E kaitsja seisukohaga, et süüdistatav tegutses keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes, pidades koera tapmist kodus loomulikuks; kohtu hinnangul ei vasta selline käitumine meie kultuuriruumis kehtivatele tõekspidamistele ning neist pidi olema teadlik ka süüdistatav. Kohtu hinnangul ei olnud kahtlust ka selles, et K.E poolt valitud tapmisviis oli koera suhtes julm ja piinarikas - loomaarsti arvamusest ning sellele lisatud piltidest nähtus, et koer pidi taluma mitut lööki. Koeral hakati pead maha raiuma väiksemat sorti kirvega, järgmiste hoopidega oleks looma piinu ainult suurendatud. Asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fotodelt nähtus, et kirves ei olnud eriti suur, lisaks märkis kohus, et kirvetera on roostes ja mitte eriti terav – nimetatud asjaolud lükkasid ümber K.E ütlused selle kohta, et kirves oli terav ja sellega oleks saanud hästi tappa. Kohus nõustus süüdistusega ka selles, et N.U, andes K.E-le üldise käsu koerast vabaneda, pidi möönma, et K.E võib looma hukata ka julmal viisil – seda enam, et majaperemehena pidi N.U olema täiel määral teadlik, millised võimalikud vahendid on selleks K.E käsutuses.
14. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni K.E kaitsja advokaat Mariann Tusti ja N.U kaitsja advokaat Urmas Simon. 2 2.1 N.U kaitsja palub tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas. Samuti leiab kaitsja, et süüdistatav andis küll korralduse koer tappa, kuid jättis täpsustamata, kuidas seda teha. Tappa koer julmal viisil oli K.E otsus ja N.U ei olnud sellega puutumust. Apellant märgib veel, et maakohtu argumentatsiooni kohaselt on K.E karistust kergendavaks asjaoluks loetud looma hukkamist julmal viisil; kaitsja peab seda ebaloogiliseks ning leiab, et kergendav asjaolu on tuvastatav hoopis N.U käitumises. Neil argumentidel palub kaitsja mõista süüdistatavale karistuseks rahaline karistus. 2.2 K.E kaitsja palus maakohtu otsus tühistada ning K.E esitatud süüdistuses õigeks mõista argumendil, et süüdistatav tegutses vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes.
15. Tallinna Ringkonnakohtu
16. mail
17. a toimunud kohtuistungi rakendamisel ilmnes, et süüdistatav K.E on surnud. Nii prokurör kui ka kaitsja taotlesid sel põhjusel tema osas kriminaalmenetluse lõpetamist. Kriminaalkolleegium leidis, et see taotlus on põhjendatud ja lõpetas K.E suhtes sama kuupäeva määrusega kriminaalmenetluse.
18. Ringkonnakohtu istungil jäi N.U kaitsja esitatud taotluste juurde, paludes mõista süüdistatavale kergem karistus. Prokurör palus maakohtu otsuse jätta muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus N.U süüditunnistamise ja karistamise osas on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.
19. Esmalt leiab kriminaalkolleegium, et süüteo vahetu täideviija K.E surm ei väära käesoleval juhul kuigivõrd N.U süüküsimuse lahendamist. N.U süüdistatakse süüteo toimepanemises osavõtu, täpsemalt kihutamise vormis. Vastavalt KarS § 22 lg-le 2 on kihutajaks isik, kes kallutab teise isiku tahtlikule ja õigusvastasele teole. Kuigi käesoleval juhul on K.E suhtes kriminaalmenetlus Tallinna Ringkonnakohtu
20. mail
21. a määrusega lõpetatud, tuvastas maakohus tema käitumises nii koosseisupärasuse kui ka õigusvastasuse. Ka apellatsioonis, mille esitas K.E kaitsja, kõnealused deliktistruktuuri elemente ei vaidlustatud; osundati üksnes võimaliku keelueksimuse esinemisele K.E käitumises KarS § 39 lg 1 mõttes, mis kuulub aga süü tasandile – seega ei oma K.E suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise N.U süüküsimuse lahendamisele mingisugust sisulist tähendust.
22. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et N.U kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kriminaalkolleegium ei soostu kaitsja arusaamaga, et tõendatud ei ole N.U teadlikkus selle kohta, millisel viisil K.E hakkab realiseerima temalt saadud korraldust koera likvideerimiseks. Maakohus on küll märkinud, et süüdistatav andis K.E-le üldise iseloomuga käsu koer tappa, mis ei hõlmanud täpsemaid juhiseid (otsuse lk 8), kuid majaperemehena pidi ta olema täiel määral teadlik, millised võimalikud vahendid K.E selle käsu teostamiseks on (otsuse lk 10). Kriminaalkolleegium soostub selle seisukohaga. 3 6.1 Süüdistatava enda sõnutsi uuris ta võimalust panna koer magama, mis osutus liiga kalliks, tuttav jahimees koera mahalaskmisest aga keeldus. Need variandid olid n.ö õiguspäraseks alternatiivkäitumiseks ning N.U jaoks olid need arusaadavalt välistatud; vastavalt tema korraldusele tuli looma tapmine seega viia läbi talus saadaolevate käepärasemate vahenditega. Kihutaja tahtlus ei pea ulatuma täideviidava põhiteo kõigile üksikasjadele, küll aga selle peamistele tunnustele – käesoleval juhul siis tapmisviisile; selleks, et rääkida käesoleval juhul kihutamisest, pidi süüdistatav seega looma tapmiskorralduse andmisel täideviidavat tegu piisaval määral individualiseeritava teo ning toiminguna ette kujutama. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see nõue käesoleval juhul täidetud. Nagu öeldud, oli n.ö humaansel viisil looma tapmine N.U jaoks arusaadavalt välistatud – see tingiski looma tapmiseks korralduse andmise K.E-le. Samuti oli kõnealuses majapidamises loomade tapmine muutunud sisuliselt normiks; kui loom ei käitunud vastavalt ootustele, ta tapeti. Samuti oli tavapärane loomade halb kohtlemine (sh näljutamine). Nende asjaolude valguses on kriminaalkolleegiumi hinnangul arusaadav, et N.U kujutas endale üldjoontes ette, millisel viisil tema antud korraldust hakatakse realiseerima. Samuti on leidnud tõendamist, et vähemalt esialgselt pidas N.U koera tapmiskatset kirjeldatud viisil täiesti normaalseks (vt nt tunnistajate ütlused tlk 31-34, 11-13). Ka see tõendab, et N.U tahtlusega oli hõlmatud koera tapmine just tuvastamist leidnud viisil. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et täielikult on leidnud tõendamist N.U kihutamistahtlus just looma julmal viisil tapmisele.
23. Alusetu on ka apellandi taotlus süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamiseks. Seejuures on ilmselgelt väär viis, kuidas loeb kaitsja maakohtu motiveeringuid mõistetud karistuse osas. Kaitsja hinnangul on maakohus lugenud K.E karistust kergendavaks asjaoluks looma julmal viisil tapmise. See ei ole ilmselgelt nii. Kohus on küll tõepoolest märkinud, et K.E valis looma tapmisviisi ise, kuid nimetanud kergendava asjaoluna seejuures K.E teenistusliku sõltuvuse N.U-st, mitte aga tapmisviisi (otsuse lk 11 esimesed kolm lõiku). Seejuures jääb arusaamatuks, millal on N.U avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning mõistnud hukka K.E teo; kriminaalasja materjalidest kujuneb pigem vastupidine arusaam. Liiatigi tuleb märkida, et puhtsüdamlikku kahetsust saab karistust kergendava asjaoluna arvestada vaid juhul, kui seda ka sisemiselt siiralt mõeldakse; tegemist ei ole asjaoluga, mida tuleks karistust kergendavana arvestada pelgalt lausumisest. Kriminaalkolleeguimi hinnangul aga viimase juhtumiga just tegemist on. 7.1 Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on mõistetud karistuse motiveerimisel olnud enam kui põhjalik ning apellandi sellekohased etteheited on asjakohatud – süüdistatavale on mõistetud kohane karistus vastavalt tema teosüüle. Tähele tuleb panna sedagi, et süü KarS § 56 mõttes ei pea silmas nn karistamise aluseks olevat süüd, vaid toimepandud (teo)ebaõiguse määra ja individuaalset etteheidetavust. Tegemist on seega süüga nn laias tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-06, p 12), mis hõlmab äärmiselt laia asjaolude ringi. Süü mõiste selles laias tähenduses hõlmab aga vältimatult ka tegu ennast; tegu ongi karistusõigusliku etteheite tegemise aluseks. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Kõiki neid asjaolusid on maakohus enda otsuses arvesse võtnud (sh sanktsiooniliigi motiveerimisel) ning kriminaalkolleegium soostub sellekohaste järeldustega täiel määral, pidamata vajalikuks neid täiendavalt korrata. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et N.U-le on mõistetud tema teosüüle vastav karistus. 4
24. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
25. jaanuari
26. a otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Julia Katškovskaja Igor Amann 5