1-08-1876\13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08-1876 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg 6.oktoober 2008.a Kriminaalasi S.N-i süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21.mai 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja S.N ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Prokurör Annika Vanatoa S.N, ik xxx, kodakondsuseta, Süüdistatav keskharidus, elukoht: xxxxxxxx xx-xx, xxxxxxx, töötas: AS-s E-B., varem kriminaalkorras viiel korral karistatud, karistused kustunud. Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. mai 2008.a otsus S.N-ile mõistetud karistamises muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. süüdimõistmises ja Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtusse, mille esitamise soovist tuleb 1 ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksne advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
3. S.N tunnistati lühimenetluses süüdi ja karistati KarS § 118 p 1 järgi nelja aasta vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati S.N-ile mõistetud vangistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 8 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 25-26.11.2007.a s.o.2 päeva. 1.
4. S.N mõisteti süüdi KarS § 118 p 1 järgi selles, et tema tekitas raske tervisekahjustuse, mis oli eluotlik ja nimelt: 21.11.2007.a kella 19.00 paiku Tallinnas, Xxxxxxxx xxx xx korter xx juures lõi G. T.t ühel kord noaga kõhu piirkonda, millega põhjustas kannatanule tervisekahjustuse, mis oli eluohtlik – kõhuseina lahtise torkelõikehaava peensoole vigastusega, ägeda peritoniidi. Apellatsioonide taotlused
5. Kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis tühistada maakohtu otsus S.N-ile karistuse mõistmise osas ja vabastada ta tingimisi vangistusest. Ta leiab, et kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik süüdistatava osaline või täielik tingimisi vangistusest vabastamine, kuigi kohtumenetluse pooled seda taotlesid. Kohus ei ole silmas pidanud, et S.N-i vanust ja tervislikku seisundit arvestades on ka 2 aasta ja 8 kuu pikkune reaalne vangistus liiga range, mis võib kaasa tuua mitte karistuse taotletavad eesmärgid, vaid süüdistatava tervise kiire halvenemise. Ei ole alust arvata, et S.N-i käitumine oleks vabaduses vägivaldne ja teistele isikutele ohtlik. Tal ei ole kehtivat karistust. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta S.N-i karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et karistuse eesmärgid on saavutatavad üksnes reaalse vangistusega. 2.
6. Süüdistatav S.N ei nõustu apellatsiooni kohaselt maakohtu otsusega, kuna talle on mõistetud liialt range karistus - vangistus - 2 aastat ja 8 kuud ning otsuses väidetakse, et ta tekitas kannatanule tahtlikult kehavigastused. Ta märgib, et kannatanu G. T.ga tekkis tal mai alguses sõnelus auto parkimise koha suhtes maja juures. 23.
7. 2007 tuli kannatanu koos pojaga tema ukse taha ja hakkas kella helistama ning teda sellega häirima. Kuriteo algatamises oli süüdi kannatanu. Kui ta lõi noaga ukse taga seisvat inimest, nägi ta vaid inimese jalgu, mitte nägu. Ka märgib apellant, et tal ei olnud võimalik maakohtus ütlusi anda, kuna kohus mõjutas teda taoliselt, et ta katkestas ütluste andmise. Samal ajal anti kannatanule võimalus kõik välja öelda, sealjuures ka vale. Kohus ei nõudnud, vaatamata tema taotlusele, välja arsti õiendit tema parema silma haiguse kohta. Ringkonnakohtu seisukoht.
8. Kohtukolleegium, tutvunud apellatsioonide sisu, kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad, nõustub maakohtu järeldustega S.N-i süüdimõistmises ja karistamises. Sisuliselt ei vaidlusta ka apellandid S.N-i süüdimõistmist KarS § 118 p 1 järgi. 2 3.
9. Puutuvalt S.N-i apellatsioonis esitatud väidetesse menetlusnormide rikkumise kohta, märgib kohtukolleegium, et need on põhjendamata ja aluseta. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt anti lihtmenetluse sätete kohaselt kohtuistungil S.N-ile, nagu ka kannatanule, võimalus anda kuriteo asjaolude suhtes tõlgi vahendusel ütlusi ja võtta osa kohtuvaidlustest. S.N ega tema kaitsjal kohtuistungil täiendusi ja taotlusi kohtuliku uurimise suhtes lühimenetluses ei olnud. 3.
10. Seonduvalt kaitsja ja S.N-i taotlusega muuta maakohtu otsust S.N-i karistuse mõistmise osas ja vabastada ta tingimisi vangistusest, tähendab kohtukolleegium alljärgnevat. Maakohus järgis S.N-ile karistuse mõistmisel KarS § 56 sätteid, arvestades seejuures eelkõige tema süü suurust ja karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude puudumist. Kohtukolleegium ei nõustu siinjuures kaitsja apellatsioonis väidetuga, et maakohus ei ole arvestanud S.N-i karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Tehioludel mil S.N ei ole kuriteo suhtes avaldanud kahetsust, vaid vastupidi - süüdistab jätkuvalt toimunu algatamises eelkõige kannatanut - puudub mistahes seaduslik alus arvestada S.N-i karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nähtuvalt pani S.N kuriteo toime alkoholijoobes ja süüdivusseisundis. Tal esineb ebastabiilne isikuhäire konfliktsituatsioonides avalduvates vägivallapuhangutes. Eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on kohus silmas pidanud, et S.N iseloomustab varasem korduv karistatus. Samas leidis maakohus, et kuna S.N-i näol on tegemist eaka inimesega, on võimalik tema suhtes kohaldada vangistust sanktsiooni alammääras. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on hinnanud S.N-ile karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid kogumis ja mõistnud talle seadusliku karistuse sanktsiooni alammääras. 3.
11. Edasi nendib kohtukolleegium, et alles pärast seda kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuma hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr. 3-1-199-06 väljendatud seisukohale, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. 3.
12. Puutuvalt apellatsiooni taotlusse vabastada S.N tingimisi vangistusest, tähendab kohtukolleegium, et sellel juhul tuleb esmajoones arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et üldjuhul ei kohaldata süüdlase karistusest tingimisi vabastamist isikuvastastes kuritegudes, millega põhjustati kannatanu surm või muu raske tagajärg. S.N pani toime esimese astme isikuvastase kuriteo. Varem vangistusega karistatud S.N-i suhtes on võimalik kaaluda karistusest tingimisi vabastamist vaid KarS § 74 järgi s.o. süüdistatava allutamisega käitumiskontrollile. Kohtukolleegium ei pea S.N-i karistusest vabastamist otstarbekaks, kuivõrd ei pea reaalseks, et tuvastatud asjaoludel on S.N-i suunamine õiguskuulekale käitumisele saavutatav sotsiaaltööga. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatavas süüasjas ei esine kuriteo toimepanemise asjaolude või isikut iseloomustavate tunnuste taolist märkimisväärset eripära, mis oleks S.N-i karistusest tingimisi vabastamise aluseks.
13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1- st jätab kriminaalkolleegium Harju 3 Maakohtu
14. mai 2008.a kohtuotsuse S.N-i suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Ene Randmäe Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 4 5