1-09-5937/3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni
2. a Kriminaalasja number 1-09-5937 Kohtukoosseis Paavo Randma, Julia Katškovskaja, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsus Apellatsiooni esitaja F.O Resolutsioon Jätta F.O apellatsioon kui põhjendamatu läbi vaatamata ilmselt Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsusega tunnistati F.O süüdi KarS § 25 lg 2 § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega neli kuud. Karistuse kandmise alguseks märgiti
8. aprill
9. a. F.O tunnistati süüdi selles, et tema, olles varem karistatud KarS § 199 lg 2 p 9 alusel (17.10.2008 Harju Maakohtu poolt), püüdis 24.04.
10. a ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastada jalatseid Adidas Formotion väärtusega 599.- EEK.
11. Maakohtu otsuse peale esitas F.O apellatsiooni, milles ta leiab, et talle on mõistetud liiga karm karistus. Süüdistatav palub mõista talle karistuseks kolm kuud vangistust. Apellatsioonis selgitab F.O, et ta varastas üksnes selleks, et hankida endale toitu, kuivõrd teo toimepanemise ajal oli ta töötu ja kodutu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
14. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et F.O on varavastaste süütegude eest varasemalt karistatud korduvalt, seejuures vabadusekaotuslike karistustega. Kokku on F.O erinevate kuritegude toimepanemise eest karistatud üheksa korda. Need asjaolud näitavad ilmekalt, et F.O jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud sisuliselt sissetulekuallikaks. Sisuliselt tuleneb see ka apellatsioonist, kus F.O selgitab, et teiste isikute vara omastas ta asjade mahamüümise ja raha saamise eesmärgil. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole F.O jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; vahetult peale eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist (F.O vabanes kinnipidamiskohast
15. veebruaril
16. a) pani süüdistatav peatselt toime uue varavastase kuriteo. Samuti on maakohus osundanud süüdistatava narkosõltuvusele, mis on tinginud varavastaste süütegude kestva ehk siis süstemaatilise toimepanemise. Arvestades seda, et F.O pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista karistus kuni viis aastat vangistust, ei näe kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Karistuse eesmärgid ning õiguskorra kaitsmise huvid on maakohtu otsuses leidnud piisavat käsitlemist ning kriminaalkolleegium ei näe siin mingeid õiguslikke minetusi. Samuti ei oma tähendust asjaolu, et F.O ei õnnestunud süütegu lõpule viia ning see jäi katse staadiumisse. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et nii lõpule viidud kui ka katse staadiumi jäänud süüteod on karistusõiguslikult samaväärsed; argument, et isik ei suutnud enda plaanitud kuritegu lõpule viia ning jäi lihtsalt vahele, ei ole kuigivõrd karistust kergendavaks asjaoluks. Ühtlasi ei pea kriminaalkolleegium asjakohaseks argumenti, et F.O varastas üksnes toidu saamiseks – selleks varastatakse toitu, mitte aga jalanõusid. Teiseks ei päde see selgitus ka tervikuna. Riiklikul ning kohalikul tasandil on olemas piisavad meetmed, mis garanteerivad isikule piisava toimetuleku elatusvahendite (sh toidu) näol ilma, et see õigustaks mingilgi määral varavastase kuriteo toimepanemist. Kriminaaltoimiku materjalidest on seejuures üheselt aru saada, et varastamise eesmärgiks oli hoopis vahendite saamine narkootiliste ainete omandamiseks.
17. Arvestades kõiki neid argumente kogumis, peab kriminaalkolleegium F.O-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – kuus kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.
18. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses minimaalselt 1000.- krooni, mis tuleks välja mõista F.O-lt endalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele, mida ta väljendab enda taotluses. Kriminaalasja menetlemist apellatsioonimenetluses ehk siis ringkonnakohtu istungil peab kriminaalkolleegium ebapraktiliseks ka menetlusökonoomiliselt ja konkreetselt järgmisel põhjusel. Nimelt saaks kriminaalkolleegium apellatsiooni määrata sisulisele arutamisele alles
19. septembriks
20. a. Selleks ajaks on F.O-le mõistetud karistus aga juba kantud.
21. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Julia Katškovskaja Meelika Aava