1-08-10068\12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-10068 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. oktoober
4. a Kriminaalasi K.M-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi, lühimenetlus Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. septembri
6. a otsus Apellatsiooni esitaja K.M Prokurör №na-Salome Barbo K.M, ik. xxx, eesti keel, Eesti vabariigi kodanik, keskeriharidus, ei tööta, invaliid, eluk. Xxxxxxxxxx xx-xx xxxxx. Viimati kriminaalkorras karistatud 14.04.2007 a. Pärnu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8; § 266 lg 1 järgi 4 kuu vangistusega tingimisi 2 a. katseajaga. Karistus pööratud täitmisele 13.06.2008 a. Pärnu Maakohtu määrusega alates
7. juunist 2008 a.. Advokaat Eva Tibar Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
8. Harju Maakohtu
9. septembri
10. a otsus K.M-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi jätta muutmata.
11. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 1 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Harju Maakohtu
13. septembri
14. a otsusega tunnistati K.M süüdi KarS § 199 lg 2 pde 4, 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaheksa kuud vangistust, mida vähendati ühe kolmandiku võrra pikkuseni viis kuud kümme päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 14.04.2007 a. kohtuotsuse järgi mõistetud ja ärakandmata osa - neliteist päeva vangistust - võrra ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale viis kuud kakskümmend neli päeva vangistust. K.M tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud varguse, grupis P. L.iga, 30.05.2008.a. Harjumaal, Rae vallas, Rae külas XXXXXXXXX talus, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil CB raadiojaama Alan 48 Multi+ väärtusega 2700 krooni ja löökdrelli DEWALT koos SDS padruni ja betoonpuuridega väärtusega 4000 krooni, põhjustades I. N.ile varalise kahju 6700 krooni. Samast kohast võttis ta 5.06.2008.a. võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil sülearvuti HP väärtusega 3500 krooni, mootorsae STIHL väärtusega 8000 krooni, auto aktiivkõlari koos võimendiga väärtusega 2500 krooni, autostereo SONY mp3 väärtusega 2000 krooni, 2 mikromeetrit koguväärtusega 2000 krooni ja CB jaama magnetantenni väärtusega 950 krooni, põhjustades I. N.ile varalise kahju 18 950 krooni. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi. Maakohtu otsuses märgitakse, et K.M tunnistas ennast kuriteo toimepanemises täielikult süüdi ning kajastatakse neid asjaolusid, mis tingisid süüdistatava sõnul varguse toimepanemise.
15. Maakohtu otsuse peale esitas K.M apellatsioonkaebuse, milles palub kriminaalasi uuesti läbi vaadata. Apellatsiooni kohaselt ei ole kohus arvestanud kõigi kergendavate asjaoludega ning usutud on ainult kannatanu ütlusi. K.M kirjeldab, mis asjaoludel ta seal talus töötas ning miks ta võttis ära kannatanule kuulunud esemed, kinnitades seejuures, et tema eesmärgiks ei olnud äravõetud asjade omastamine. Kui kannatanu oleks talle töö eest tasunud, oleks ta tagasi andnud ka äravõetud asjad. Samuti palub apellant mõista talle kergem karistus.
16. Ringkonnakohtu istungil leidis prokurör, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonis esitatud väidetel ei ole alust. Kohus on võtnud arvesse kõiki asjaolusid kriminaalasja lahendamisel ja seda nii materiaalõiguslike küsimuste kui ka karistuse mõistmise juures. Kaitsja leidis, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele mõistetud karistuse osas ning palus mõista K.M-ile kergem karistus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
17. Apellatsioonis ei vaidlusta K.M seda tegu, milles ta on süüdi mõistetud. Ta tunnistab, et võttis ära süüdistuses loetletud kannatanule kuulunud esemed, andes sellele teguviisile omapoolse 2 selgituse – sisuliselt väidab K.M, et asjad võttis ta ära saamata jäänud töötasu katteks. Kriminaalkolleegium selgitab, et nimetatud asjaolud võivad anda teavet küll nende motiivide kohta, miks otsustas K.M võtta ära talle võõrad vallasasjad, kuid see ei muuda midagi varguse kui toimepandud süüteo inkrimineerimises. Kriminaalkolleegium toonitab seejuures, et kannatanule kuulunud asjade äravõtmist ajal, mil kannatanu viibis süüdistatavale teadaolevalt talust eemal, ei vaidlusta kuigivõrd ka K.M ise. Et süütegu on kvalifitseeritud õigesti, leidis ringkonnakohtu istungil ka K.M-i kaitsja. Raske on seejuures uskuda apellandi väidet, et esemete äravõtmise eesmärgiks ei olnud nende omastamine. Selle versiooniga ei haaku kuigivõrd tuvastamist leidnud asjaolu, et osad äravõetud esemetest K.M koheselt ka realiseeris ehk teisisõnu – müüs lihtsalt maha. Sellistel tehioludel on raske uskuda kinnitust, et tegelikkuses äravõetud esemeid omastada ei tahetud. Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium üksnes veel seda, et vargusega on õiguslikus mõttes tegemist ka siis, kui asjade tagasiandmine nende seaduslikule omanikule pannakse sõltuvusse mingitest asjade äravõtja poolt seatud asjaoludest, tingimustest vms. Asjade omaniku senine valdus on siis vaieldamatult murtud ning kehtestatud uus valdus, mis täidab vargusena kvalifitseeritava teo süüteokoosseisu. K.M lõi äravõetud asjade suhtes omanikusarnase seisundi ning tema eesmärgiks oli - enda sõnutsi - selle seisundi säilitamine seni, kuni täidetakse tema esitatud tingimused. Kriminaalkolleegium selgitab vastuseks apellandi väitele, et sellist käitumist loetakse „omastamise eesmärgiks“ KarS § 199 mõttes ning isegi kui selline asjaolu lugeda tõeseks, ei muudaks see midagi toimepandud kuriteo käsitlemisel vargusena. Kuid nagu öeldud, on kriminaalkolleegiumil alust kahelda selles versioonis tervikuna.
18. Samuti palub apellant mõista talle kergem karistus. Ka selles küsimuses leiab kriminaalkolleegium olevat maakohtu otsuse seadusliku ja põhjendatud. 5.1 KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb tõepoolest ette võimaluse mõista isikule ka rahaline karistus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud selles küsimuses seisukohale, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (vt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8). Süüdistatavat on varasemalt korduvalt karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest, kummatigi ei ole ta teinud sellest enda käitumist positiivses suunas mõjutavaid järeldusi. Seetõttu on sanktsiooniliigina vangistuse valik süüdistatava puhul täiel määral põhjendatud ning õigustatud. 5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Mõistetava karistuse pikkuses osas on kohus märkinud järgmist: „Kohus arvestab süüdistatava kriminaalkorras karistatust, alalise töökoha ja iseseisva sissetuleku puudumist, varastatu osalist tagastamist, kahetsust, tervislikku seisundit, süüdistatava ja kannatanu vahelist isiklikku suhet, uue tahtliku kuriteo toimepanemist katseajal“. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Neil asjaoludel on K.M-ile mõistetud karistuseks kaheksa kuud vangistust, mida on vähendatud ühe kolmandiku võrra. Kriminaalkolleegium ei näe selles õiguslikke minetusi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on nende asjaolude vaagimisel maakohus veatult määratlenud sanktsiooniliigi pikkuse. Väär on seejuures apellandi seisukoht, et tegelikke asjaolusid ei ole kohus arvestanud – kohus teeb 3 otsesõnu viite ka neile (nimetatud isiklikeks suhteks – sellele osundas ringkonnakohtu istungil ka süüdistatava kaitsja). On raske väita, et kohus ei ole arvestanud kergendavate asjaoludega täies mahus, kui isikule, keda on eelnevalt korduvalt karistatud ning kes paneb uue kuriteo toime katseajal, mõistetakse vabadusekaotuslik karistus pikkusega kaks kolmandikku aastast, mida omakorda vähendatakse ühe kolmandiku võrra. Seetõttu peab ringkonnakohus ka mõistetud karistuse osas maakohtu otsust seaduslikuks ning põhjendatuks.
19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Malle Preimer 4