p 1, § 263 p-de 1,4 ja I.G süüdistuses
novembri
p-de 1, 4 järgi ja Erik Korobovi süüditunnistamises
2. Süüdi tunnistada I.G
3. Süüdi tunnistada Erik Korobov
jaanuari
novembri 2007. a) episood 1 lugeda kaetuks
5. Karistusseadustiku § 118 p 1 järgi Erik Korobovile mõistetud karistus jätta muutmata;
p-de 1,4 järgi ning karistati teda kuue kuu vangistusega;
p 1 järgi ning karistati teda vangistusega pikkusega neli aastat.
lg 1 alusel moodustati liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti süüdistatavale karistuseks neli aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti E. Korobovile karistuseks kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust.
lg 2 alusel moodustati liitkaristus, suurendades mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 14.03.2006 a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - kaks aastat kaheksa kuud - võrra ning mõisteti lõplikuks liitkaristuseks viis aastat ja neli kuud vangistust.
lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 23.01.-24.01.2008 a., s.o 2 päeva, ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks viis aastat kolm kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust, mille kandmise alguseks määrati 8.02.2008. a. Kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati
E. Korobov tunnistati süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises. 1.1
1.2
Korobov süüdi selles, et ta
Kirjeldatud episoodide osas tuvastas maakohus järgmist. 1.1 4.11.2007 a. lõi alkoholijoobes P. P. esmalt Xxxxxs asuva kaupluse juures samuti alkoholijoobes olnud K. H. rusikaga näkku ning lahkus. Erik Korobov, saanud teada, et P. P. lõi tema sõpra, teatas sellest I.G-le. Seejärel läksid süüdistatavad ning nendega kaasas olnud teised isikud P. P. otsima ning K. H. löömise eest n.ö „kätte maksma“. Pärast P. P.ga ühiselamu juures kokkusaamist ning pärast seda, kui viimane oli K. H. uuesti löönud, tungisid mõlemad süüdistatavad P. P. kallale. I.G lõi P. P. rusikaga näkku, E. Korobov aga mitmel korral rusikaga rindkere piirkonda. Samas juures viibisid ka teised isikud, kelle vägivaldset tegevust P. P. suhtes kriminaalmenetluses aga ei tuvastatud. Ei leidnud tuvastamist, et P. P. oleks rünnanud või et tal oleks esinenud konflikti süüdistatavatega. Seega puudus süüdistatavatel põhjus või vajadus P. P. kallale tungimiseks ning tema suhtes vägivalla kasutamiseks. Kallaletung P. P. toimus n.ö kättemaksu ajendil. Süüdistatavad asusid seega lahendama kolmanda isikuga (K. H.ga) seotud vahejuhtumit vägivaldsel viisil, eirates sellega tavade, heade kommete, normide või reeglitega kehtestatud isikutevahelisi suhteid. Kohus märkis, et
objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra rikkumine, millele kvalifitseeriva asjaoluna lisandub antud juhul vägivald. Kannatanu löömine pandi toime avalikus kohas, kuna sinna oli vaba juurdepääs kõikidel teistel isikutel, kes polnud õigusrikkujatega seotud. Samuti märkis kohus, et seal viibisid teised, konfliktiga mitteseotud isikud. 1.2
P. löömine noaga kasvas välja sellele eelnenud sündmusest, s.o P. P. ründamisest süüdistatavate E. Korobovi ja I.G ning oletatavasti veel teiste kriminaalmenetlusega kindlaks tegemata isikute poolt. Kuna üksinda olnud P. P. peksti kambakesi, haaras P. P. sooviga vabaneda ründajatest mingil hetkel noa ning hakkas sellega vehkima, mille tagajärjel talle kallale tunginud isikud jooksid laiali. Eeltoodust järeldas kohus, et ajal, kui tungiti P. P. kallale, oli ta hädakaitseseisundis ning soovides kallaletungijatest vabaneda, haaraski ta noa. Kuna Erik Korobovi puhul oli tegemist ühe kallaletungijaga, ei olnud ta hetkel, kui P. P. hakkas noaga vehkima, mitte mingil juhul hädakaitseseisundis. Süüdistatava Erik Korobovi ütluste kohaselt jooksis ta P. P. eest ära, kuid libises ja kukkus, P. P. järgnes talle noaga vehkides. Kuna süüdistatav kartis, et P. P. võib teda noaga lüüa, lõi ta noa P. P. käest ära. Seejärel tõusis E.Korobov maast püsti, võttis noa maast üles ning lõi sellega P. P., viskas noa maha ning lahkus. Seejuures ei leidnud kohtu hinnangul tuvastamist, et pärast seda, kui süüdistatav oli noa P. P. käest enda valdusesse saanud, oleks P. P. jätkanud süüdistatava ründamist või et oleks olnud alust arvata ründe jätkumist; seejuures märkis kohus, et P. P. oli tuvastatud tehiolude taustal selleks vaieldamatult võimeline. Otsuses märgitakse, et kui E.Korobovil oleks tõepoolest olnud alust arvata, et P. P. jätkab tema ründamist, ei oleks ta nuga minema visanud ja rahulikult sündmuskohalt lahkunud, kuna siis oleks olnud alust arvata, et P. P. võib noa maast üles korjata ning sellega uuesti Erik Korobovi rünnata. Kohus osundas veel, et P. P.l esinesid torke- ja lõikehaavad selja piirkonnas. Nimetatud asjaolu viitas samuti sellele, et tegemist ei olnud E. Korobovi poolt ründe tõrjumisega - kui süüdistatav oleks tõepoolest tõrjutud rünnet, oleks pidanud ründaja olema näoga, mitte aga seljaga E. Korobovi poole ning sellisel juhul ei oleks noaga löögid tabanud P. P. muudesse kehapiirkondadesse. 1.3
Kortermaja trepikoda on avalik koht, kuhu on vaba juurdepääs kõikidel teistel isikutel, kes pole õigusrikkujaga seotud. Samuti pandi tegu toime kõrvalise isiku, s.o T. R. juuresolekul.
p-de 1, 4 järgi kvalifitseeritud episoodis leiab kaitsja, et süüdistatav tegutses hädakaitses. Kohus tuvastas, et esmalt ründas P. P. K. H., peale mida sekkusid peksmisesse E. Korobov ja I.G. Riigikohtu praktikale osundades leiab apellant, et K. H. tekkis hädakaitseseisund, kooskõlas
Võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks kellegi teise poole ei välista õigust hädakaitsele, nagu seda sätestab üheselt ka
Seega tuleb E. Korobov selles episoodis õigeks mõista. 2.2 Kohus on vääralt kohaldanud seadust ka E. Korobovi süüditunnistamisel
Sisuliselt on ka maakohus leidnud, et kannatanu esmase peksmise ja sellele järgnenud noaga löömise näol on tegemist teoainsusega. Antud teod on ajaliselt ja ruumiliselt nii tihedas seoses, et süüdistatava hilisem tegevus on objektiivselt hinnatav ühe teona. Osundades RKKK otsusele nr 3-1-1-4-04, leiab kaitsja, et mõlema teo eest eraldi karistamisel on rikutud ne bis in idem põhimõtet. Tegemist on ideaalkogumiga, maakohus on aga käsitlenud seda reaalkogumina, mõistes isikule ühe teo eest kaks karistust. Viidates taaskord Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale leiab apellant, et ka kannatanu löömine noaga pandi toime hädakaitseseisundis. Kaitsjal on õigus tegutseda ründe täieliku lõpetamiseni ehk ohu lõpliku kõrvaldamiseni; ründerelva kättesaamine ei ole seejuures hädakaitseõigust välistavaks asjaoluks, nagu see tuleneb Riigikohtu praktikast. 2.3 Ka
lg 2 kohaselt peab kohus mõistma isikule leebeima võimaliku karistuse, mis võib mõjutada isikut edaspidisele õiguskuulekale käitumisele; seejuures tuleb seda ka põhjendada. Vastavate motiivide puudumisel tuleb mõistetud karistus lugeda kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule mittevastavaks. 3. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ja süüdistatav õigeks mõista; alternatiivse võimalusena nägi apellant ette maakohtu otsuse tühistamist ja uueks arutamiseks saatmist esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus (tuginevalt apellatsiooni p-dest 2.4 ja 2.5). Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta see muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Seejuures peab kriminaalkolleegium KrMS § 340 lg-st 3 juhinduvalt käsitlema ka süüdistatav I.G käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut, kuigi tema osas ei ole apellatsiooni esitatud. Apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt maakohtu poolt tuvastamist leidnud sündmuste käiku ning faktilisi asjaolusid; kaitsja argumendid on apellatsioonis suunatud ainuüksi tuvastatud faktilistest asjaoludest tehtud õigusliku käsitluse vastu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul väärivad apellatsioonis esitatud väited osaliselt tähelepanu. Enda seisukohtade põhistamisel osundab kriminaalkolleegium esmalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjassepuutuvale praktikale
jaanuaril
§-s 263 kriminaliseeritud käitumisele esitatavaid nõudeid. Pidades mittevajalikuks neid täiel määral korrata, osundab kriminaalkolleegium lühidalt üksnes järgnevatele asjassepuutuvatele lahenditele. 4.1 Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust
järgi, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelga konstateeringuga, et peksmine toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist
4.2 Isikutevahelise tüli lahendamine võib tõepoolest toimuda ka viisil, et see väljub pelgalt näiteks isikuvastase süüteo raamidest
mõttes ning süütegu kvalifitseeritakse kui avaliku korra raske rikkumine
Kuid tähele tuleb panna, et sellisel juhul lisandub teole n.ö täiendav mõõde - isikliku tüli lahendamine väljub sellisel juhul toimepanijate, isiklikku laadi konflikti lahendavate poolte sfäärist, ning konflikti lahendamisesse saavad sellisel juhul enda tahte 5 vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Toimepanija peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu
. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valib isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (RKKKo 3-1-1-15-07). 4.3 Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallateod avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda (RKKKo 3-1-1-24-07). II 5. Ringkonnakohus soostub maakohtu järeldusega, et 29. jaanuaril 2008. a pani E. Korobov maja trepikojas ootamatult A. E.le kallale tungides toime avaliku korra raske rikkumise
Apellatsioonis ei vaidlustata kuigivõrd kallaletungi toimumist ning kannatanu löömist süüdistatava poolt. Kõnealuse kallaletungi käigus rakendas E. Korobov vägivalda ka A. E. elukaaslase suhtes; apellandi hinnangul ei saa sellisel juhul rääkida viimasest kui kolmandast, asjasse mittepuutuvast isikust. Samuti ei ole trepikoda avalikuks kohaks õiguslikus mõttes. Kriminaalkolleegium ei nõustu apellandi viimase väitega. Pole mingit alust väita, et trepikoda, kus pandi toime isikuvastane rünne, ei oleks avalikuks kohaks kohtupraktika tähenduses. Samuti jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks apellandi väide, et konflikti toimumise asukoht pidi „osapoolte tahte kohaselt varjama selle pooltega mitteseotud isikute eest“ (apellatsiooni lk 5). Kriminaalkolleegium märgib, et A. E.l puudus igasugune „tahe“ konfliktiks, nagu see on leidnud kriminaalasjas üheselt tuvastamist; talle tungiti ootamatult ning otsitud ettekäändel koju pöördudes kallale ning ringkonnakohtule jääb tervikuna arusaamatuks, millisest osapoolte vahelisest konfliktist apellant räägib – nimelt puudus see täielikult. Trepikoda on seejuures tõepoolest kohaks, millele on juurdepääsuvõimalus kolmandatel, asjasse mittepuutuvatel isikutel ning kriminaalkolleegium ei näe alust kahelda prokuröri asjakohases väites. 6. Kriminaalkolleegium soostub apellandiga, et situatsioonis, kus isik kallaletungi käigus rakendab vägivalda ka grupi mõne teise liikme vastu, on selle isiku käsitlemine kolmanda, asjasse mittepuutuva isikuna mõnevõrra problemaatiline. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et see ei ole siiski ka välistatud. Isikul, kes näeb toimepandavat isikuvastast rünnet, on muuhulgas õigus hädaabi osutamisele; seda mõistetavam on selle osutamine isiku poolt, kes kuulub rünnatava lähikonda. Kriminaalkolleegium ei pea mõistlikuks olukorda, kus juhul, kui isik otsustab sündmusesse mitte sekkuda ning jääb n.ö kõrvaltvaatajaks, oleks alust toimunut käsitleda
järgi; siis aga, kui isik otsustab osutada kannatanule abi ning saab toimunud konflikti käigus ka ise vigastusi (ning seejärel ka kannatanu seisundi kriminaalmenetluses), peaks automaatselt rääkima üksnes
järgi kvalifitseeritavast kuriteost (vt seejuures
p 2 kvalifitseerivat tunnust, mis räägib täiendavalt selle kasuks, et isik saab olla samaaegselt nii kannatanuks kui ka nn kolmandaks isikuks). Seega leiab kriminaalkolleegium, et vägivalla laiendamine esialgselt kavatsetust laiemas ulatuses ja suurema hulga isikute suhtes ei väära kuigivõrd isiku käitumise käsitlemist
järgi; isik saab olla samaaegselt nii kannatanuks kui ka kolmandaks, asjasse mittepuutuvaks isikuks, kelle õigusrahu toimepandud ning pealtnähtud ründega rikutakse. Oleks ebaloogiline olukord, kus ka n.ö „pealtnägijale” hoobi andmine ei annaks enam alust rääkida avaliku korra raskest rikkumisest, sellest (teadlik) loobumine aga küll.
Käesoleval juhul leidis tuvastamist, et E. Korobov pani vägivallateo H. H. suhtes toime tema eemaletõukamisel A. E.st; tegemist oli seega eelnevalt planeerimata ründega tema suhtes. Nagu kriminaalkolleegium osundas, saab sellises situatsioonis teda siiski käsitleda kolmanda isikuna, kelle õigusrahu rikuti
Kui oleks aga tuvastatud – või oleks E. Korobov seda tunnistanud – et juba tema esialgselt kavandatud eesmärgiks oligi mõlema kannatanu ründamine ja neile kehavigastuste tekitamine, saaks rääkida üksnes
§-s 121 sätestatud vägivallateost. Tekib mõnevõrra ebaloogiline olukord, kus isik, otsustades enamate isikute õigushüvede vahetu ründamise kasuks vägivallaga, saab karistusõiguslikult leebema kohtlemise osaliseks kui isik, kes rakendab vägivalda mitme isiku suhtes seda eelnevalt kavatsemata ning üksnes kujunenud olukorrast tingitult (vrdl
Kui rünne oleks vahetult ning eesmärgipäraselt suunatud mõlema asjasse kaasatud isiku vastu, ei saaks tõepoolest neist kummastki rääkida kui kolmandast, asjasse mittepuutuvast isikust toimepandud ründe suhtes. Kui puuduks täiendav subjektide ring, kelle õigusrahu rikuti, saaks tõepoolest rääkida üksnes
järgi kvalifitseeritavast kuriteost (ja nagu öeldud - üksnes avalik koht iseenesest ei anna alust rääkida
9. Kriminaalkolleegium ei soostu seejuures prokuröri (ja ka maakohtu) seisukohaga, et nn kolmas isik on kriminaalasjas tuvastatav ka kellegi teise kui H. H. näol. Maakohus on tõepoolest osundanud isikute ringile, keda saab käesoleval juhul käsitleda nn asjasse mittepuutuvate ning tahtevastaselt kaasatud kolmandatena, kelle õigusrahu ründega täiendavalt rikuti – lisaks kannatanu H. H.e oli selleks ka tunnistaja T. R., kes samuti kallaletungi vahetult nägi ning alles peale kelle vahelesegamist rünne A. E.le maja trepikojas lõppes. Samas on jäänud nii maakohtul kui ka prokuröril tähelepanuta, et T. R. oli üheks isikuks, kellega just E. Korobov sündmuskohal viibis; nimetatud tunnistaja oli tema sõber, ta lahutas kakluse ning lahkus sündmuskohalt koos E. Koroboviga. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et nn kolmanda, asjasse mittepuutuva isiku staatust ei saa laiendada isikule, kes on kuriteo täideviijaga samal ajal ühte gruppi kuuluv ning lahkub sündmuskohalt (vabatahtlikult) koos süüteo toimepanijaga. See ei vastaks ilmselgelt
kaitstava õigushüve mõttele; isikupoolse ründe pelk pealtnägemine ei anna alust veel rääkida temast kui isikust, kes kaasati toimunusse tahtevastaselt ning kelle õigusrahu toimunuga rikuti (midagi sellist ei ole seejuures eeluurimisel uuritud ega ka tuvastatud – vt tunnistaja ütlused kd 1, tlk 48-49; kellegi õigusrahu rikkumist ei saa aprioorselt eeldada, see tuleb kriminaalmenetlusega võimaluse korral eraldi kindlaks teha, käesoleval juhul ei takistanuks seda miski). See ei takistanud nimetatud tunnistajal kuigivõrd sündmuskohalt koos E. Koroboviga sisuliselt sõbralikult lahkumast ning see ei võimalda rääkida temast kui kolmandast, asjasse mittepuutuvast isikust. Kuid p-des 6.-7. väljendatud seisukohtade alusel leiab kriminaalkolleegium jätkuvalt, et E. Korobovi käitumine on kvalifitseeritud õigesti
Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium veel seda, et jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul motiivil taotleb apellant E. Korobovi täielikku õigeksmõistmist selles süüdistuses; kallaletungi kui sellist ei vastusta ju ka apellant ise. Sellisel juhul oleks loogiliseks taotluseks kvalifitseerida süüdistatava 7 käitumine ümber
järgi, mitte aga tema õigeksmõistmine; apellandi taotlus mõista süüdistatav selles episoodis täielikult õigeks jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks. III
10.1 Apellatsioonis ei ole kuigivõrd vaidlustatud sündmuste käiku sellisena, nagu on selle tuvastanud maakohus. Esmane kallaletung P. P.le, mis leidis kvalifitseerimist
p-de 1,4 järgi, oli ajendanud omakorda sellele eelnenud konfliktist, mis leidis aset K. H. ning P. P. vahel – viimane lõi varasemal kokkusaamisel K. H.e rusikaga näkku ning lahkus. Edasine sündmustik oli ajendatud just sellest konfliktist P. P. ja K. H. vahel, nagu seda on üheselt märkinud ka maakohus. 10.2 Lisaks käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatele liikusid maakohtu poolt tuvastatult peale kirjeldatud sündmust P. P. elukohta veel K. H., V. M., R. K., K. P. ja K. L.; kõik nad kuulusid süüdistatavatega n.ö ühte gruppi, kes läks toimunud vahejuhtumi eest P. P.le kätte maksma; maakohtu sellekohane järeldus on selgesõnaline ning seda ei ole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus märgib, et kui P. P. oli K. H. maja ees kohtudes uuesti löönud, tungisid maja juurde läinud grupist tuvastatult kaks isikut (s.o süüdistatavad) P. P.le kallale ja hakkasid teda peksma. Seejuures märgib kohus, et „juures viibisid ka teised isikud, kelle vägivaldset tegevust P. P. suhtes samal ajal pole aga kriminaalmenetlusega tuvastatud” (maakohtu otsuse lk 5). Sama kordab maakohus ka otsuse lk 9 – P. P.d rünnati „oletatavasti veel teiste kriminaalmenetluses kindlaks tegemata isikute poolt”. 11. Kriminaalkolleegium leiab, et pidades silmas käesoleva otsuse p-des 4.1-4.3 kajastatud seisukohti, ei saa rääkida kirjeldatud vägivallateost kui avaliku korra raskest rikkumisest
Kuigi tegu pandi tõepoolest toime avalikus kohas, ei ütle see eraldivõetult isikute käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu osas veel midagi. Konflikti tahtevastaselt kaasatud rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi, nagu seda nõuab kohtupraktika, ei ole käesolevas kriminaalasjas kuigivõrd tuvastatud. Maakohus on üksnes umbmääraselt märkinud, et vaatluse all olevas avalikus kohas „viibisidki teised, konfliktiga mitteseotud inimesed”; kes nendeks olid, jääb täielikult arusaamatuks. Kriminaalkolleegium ei suuda nende isikutena määratleda mitte kedagi teist kui maakohtu enda poolt osundatud isikuid (vt p 10.2), kes läksid kannatanu maja juurde aga grupis koos süüdistatavatega ning nagu maakohus seda ise on märkinud – kättemaksu eesmärgil. Seisukohale, et just need isikud on nn kolmandateks isikuteks, kelle õigusrahu ründega häiriti, asus selgesõnaliselt ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Seejuures on maakohus mitmel korral osundanud, et tõenäoliselt osalesid kannatanu ründamises ka teised, kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isikud; ka need said kuuluda vaid süüdistatavatega ühtsesse gruppi. Nende isikute samaaegne käsitlemine kolmandate, asjasse mittepuutuvate isikutena on aga välistatud. Kogu kõnealune grupp liikuski P. P. juurde kättemaksu eesmärgil ning kui selle teostamises suudetakse tuvastada vaid kahe grupi liikme aktiivne ja vahetu tegutsemine, ei muuda see asjaolu kõrvalseisjaks jäänuid isikuteks, kelle õigusrahu nende tahte vastaselt rikutakse. Kedagi teist ei ole kriminaalasjas nn kolmanda isikuna aga kasvõi üldsõnaliselt tuvastatud/määratletud; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid lihtsalt polnudki. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et E. Korobovi ja I.G käitumine kirjeldatud olukorras vastab
, mitte aga
Selles osas on maakohus seega vääralt kohaldanud 8 materiaalõigust ning kriminaalkolleegium laiendab apellatsiooni piire selles küsimuses ka I.G-le . 12. Kriminaalkolleegium ei soostu aga apellandi seisukohaga, et minnes peale K. H. löömist P. P. poolt viimasele kallale ning rakendades tema suhtes vägivalda (selle toimumist ning ulatust ei ole apellatsioonis vaidlustatud), oli süüdistatava(te) käitumises tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga nn hädaabi näol. Seejuures ei oma määravat tähendust, kas P. P. ise pani toime süüteokoosseisule vastava teo või mitte, vaid hoopis järgnev. Kriminaalkolleegium, soostudes küll täiel määral apellandi osundustega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjassepuutuvasse praktikale, ei pea seda käesoleval juhul asjakohaseks. Nimelt on kriminaalasjas väljaspool vaidlust järgmine maakohtu poolt tuvastatud fakt – P. P. juurde mindi kättemaksmise eesmärgil tema poolt eelneval toimepandud vägivallateo eest; apellandi vastupidist kinnitavad väited jäid ringkonnakohtu hinnangul ebaselgeteks (apellant formuleeris enda sõnastuse kohtuistungil järgmiselt: „lepiti kokku, et kui P. P. K. H.e uuesti kallale läheb, siis minnakse talle appi“). Seega konflikti sisuliselt eeldati - just see oli grupi kogunemise ning P. P. elukohta suundumise mõte ning siht. Sisuliselt võib väita sedagi, et sõltumata sellest, kas P. P. oleks eelnevalt K. H. veel löönud või mitte, oleks nn kättemaksuakt tema suhtes realiseeritud. Kuivõrd selle väitega ei saa kriminaalkolleegium tõsikindlalt siiski opereerida, osundab ringkonnakohus järgnevale. Nimelt peab hädaabi tunnustamiseks olema isikul esmajoones nn kaitsetahe; isik näeb, et rünnatakse kellegi kolmanda isiku õigushüvesid ning ühiskonnas eksisteerivast solidaarsuskohustusest lasub tal õigus (teatud garandijuhtudel ka kohustus) kaitsta lisaks enda õigushüvedele ka kolmandate isikute õigushüvesid. Samas on sellele õigusele seatud ka ühesed piirangud ja seda lähtuvalt põhimõttest, et isikud ei saa võtta enda kätte seadusliku menetleja (võimuesindaja/avaliku võimu) ülesandeid, funktsioone ning pädevust. Seega on ka nt olukorras, kus lisaks hädaabi osutamisele on samaaegselt võimalik isiku õigushüvesid ohtu seadmata kasutada ka selleks seaduslikult kohustatud isiku (nt politsei) abi, isiku hädakaitseõigus hädaabi näol sisuliselt välistatud. Teisisõnu – isikul puudub õigus minna sisuliselt kättemaksueesmärgil ning konflikti ühe osapoolena lahendama isikutevahelisi tülisid ja seejuures rakendada vägivalda. Käesoleval juhul oli eelnevast konfliktist ajendatult selge süüdistatavate ning nende kaaslaste P. P. juurde mineku eesmärk – talle „õppetunni” andmine ning seda ka olukorras, kus P. P. ja K. H. vahel peaks tekkima taaskord konflikt; võib mõista, et seda isegi eeldati ning oodati. Kriminaalkolleegium kordab, et kuigivõrd ei ole apellatsioonis vastustatud maakohtu arusaama, et kallaletung P. P.le oli ajendatud kättemaksust; ning käesolevatel tehioludel see sisuliselt välistab kaitsetahte kui õigusvastasust välistava asjaolu ühe obligatoorse eelduse, seda vähemalt hädaabi tähenduses. Õiguspärane alternatiivkäitumine olnuks sellises olukorras õiguskaitseorganite teavitamine ning neile toimunust teadaandmine; selle asemel otsustasid süüdistatavad minna enda sõbra kallal toimepandud vägivallateo eest kätte maksma ning P. P. poolne agressiivne käitumine andis selleks ka võimaluse – kuid sellel ei ole midagi pistmist karistusõigusliku hädaabiga, millele osundab apellant. Kui isikud ootavad või isegi otsivad kelleltki võib-olla lähtuvat rünnet, olles valmis tekkivasse konflikti koheselt omapoolsete vägivallategudega sekkuma, külgneb see sisuliselt juba nn teoprovokatsiooniga, mis üldtunnustatult välistab toetumise hädakaitseõigusele. Kriminaalkolleegium näeb sellisena ka käesolevat olukorda ning leiab, et P. P.le kallaletung ning tema peksmine oli sisuliselt ettekavatsetud, sellel oli otsitud ettekääne ning see välistab toetumise
§-le 28, nagu seda aga ekslikult leiab apellant. 9 13. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et E. Korobovi ja I.G käitumine vastab
deliktistruktuuri kõigile tunnustele; selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning I.G käitumine tuleb ümber kvalifitseerida
Samas soostub ringkonnakohus apellatsioonis esitatud väitega, et sündmuste edasine käik on eelneva peksmisega lahutamatult seotud ning maakohus on vääralt käsitlenud eelnevalt
p-de 1, 4 järgi kvalifitseeritud käitumist reaalkogumis järgneva sündmusega, mis kvalifitseeriti
Kaitsja viitab asjakohaselt Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-4-04, milles kirjeldatud nn loomuliku elukäsitluse järgi tuleb toimunut käsitleda ühtse ja kokkukuuluva tervikuna; kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline seisukoht ainuõige ning ei pea täiendavalt vajalikuks apellatsiooni sellekohaseid argumente korrata. Prokuröri apellatsioonikohtu istungil väljendatud seisukoht, et tegemist oli ajaliselt ja ruumiliselt selgelt eristuvate tegudega, ei päde – see ei olnud üht ega teist. Toimunu, mis on süüdistuses ajalisel määratletud küll kestusega ca 25 minutit, ei kestnud ilmselgelt sellise aja vältel; on üheselt tuvastatud, et koheselt peale kannatanu löömist haaras viimane enesekaitseks noa, tema enda löömine selle terariistaga E. Korobovi poolt leidis aset vaid mõned hetked hiljem. Näha selles teoerisust reaalkogumi mõttes on ilmselgelt väär; kriminaalkolleegium hoomab, et prokurör on siinkohal vääriti sisustanud mõisteid „erinevad osateod“ ja „karistusõiguslik teoühtsus“. Kuid väär on ka apellandi seisukoht, et sellisel juhul tuleb tegu käsitleda ideaalkogumina; kriminaalkolleegiumi hinnangul neeldub käesoleval juhul
14. Sündmus kulges nimelt järgmiselt – peale seda, kui süüdistatavad (maakohtu argumentatsiooni kohaselt veel „oletatavasti ka teised kindlaks tegemata isikud”) P. P.le kallale tungisid, haaras viimane noa ja hakkas sellega vehkima, peale mida jooksid teda rünnanud isikud laiali. P. P. järgnes koheselt E. Korobovile, kes lõi esmalt P. P. käest noa ära ja peale seda, kui oli selle üles tõstnud, lõi kannatanut neljal korral noaga selga. Kui jaatada E. Korobovi vastutust
p 1 järgi, neeldub selles ka vahetult enne seda toimepandud kergemaliigiline isikuvastane vägivald ehk siis kehaline väärkohtlemine
Kui isiku peksmine kasvab
§-lt 121 üle eluohtlikuks vägivallaks § 118 p 1 tähenduses, ei kvalifitseerita neid eraldi süütegudena; on üheselt tunnustatud seisukoht, et sellisel juhul n.ö konsumeerib raskem süütegu kergema. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 31-1-92-07 selgitanud, et kosumeerimise korral ammendab süüdimõistmine põhiteos kaasnevate (sh eelnevate) tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eel- või järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest; ning käesoleval juhul on selleks põhideliktiks
Kohtupraktika on seejuures asunud üheselt seisukohale, et kui näiteks peksmine päädib isiku tahtliku tapmisega, siis kvalifitseeritakse see
(kvalifitseerivate tunnuste olemasolul § 114) järgi, mitte ei moodustu § 121 (või § 263) ja § 113 (§ 114) (reaal)kogumit. Asjakohaseks ei pea kriminaalkolleegium prokuröri argumenti, et tegemist oli ka erinevate tahtlustega süütegude toimepanemisel, mis põhistaks süütegude hindamise reaalkogumi põhimõtete alusel; sellisel argumendil tuleks soodsamalt kohelda isikut, kes läheb koheselt sündmuskohale ühese plaaniga – esmalt kannatanut peksta ning seejärel lüüa teda noaga. Sel juhul tuleks tema käitumine kvalifitseerida üksnes
Kui aga isik läheb sündmuskohale üksnes kehalise väärkohtlemise eesmärgil, millest kasvab aga situatsiooni eripärast tingituna välja raske tervisekahjustuse tekitamine, tuleks seda käsitleda reaalkogumina, mis võimaldaks mõista karistuse
lg 1 alusel; kriminaalkolleegium ei pea sellist käsitlust loogiliseks ega ka põhjendatuks. 10
lg 3 1 alternatiiviga);
17. Viimasena nimetatud põhimõtete valguses tuleb seega vaadelda ka E. Korobovi käitumist siis, kui P. P. teda peale enda peksmist ründas. 11 Ei süüdistatav ega apellant ei vaidlusta seda, et esmalt üritas E. Korobov sündmuskohalt põgeneda; kui see ebaõnnestus ehk P. P. talle järgi jõudis, oli ta seega õigustatud esmalt rakendama kaitsetõrjet. On tuvastatud, et see tal ka õnnestus - ta lõi P. P. käest noa ära ja võttis selle üles, misjärel aga lõi sellega P. P.d ja tekitas talle eluohtlikke tervisekahjustusi (sündmust just sellisena on kirjeldanud ka süüdistatav, vt kd 1, tlk 58). Just viimane käitumine annab alust rääkida hädakaitseõiguse sotsiaaleetiliste piirangute rikkumisest. Saanud enda kätte ründevahendi, olnuks E. Korobovi edasiseks ja esmaseks kohustuseks olnud taaskord proovida sündmuskohalt lahkuda; sisuliselt olnuks see kohustus tal ka juba siis, kui tal oli õnnestunud ründerelv P. P. käest ära lüüa. Maakohus on üheselt tuvastanud, et kujunenud olukorras otsustas E. Korobov edasiselt aga vääralt aktiivse ründetõrje rakendamise kasuks. Maakohus motiveerib, et pärast noa äralöömist P. P. käest oli E. Korobovil küllalt aega, et tõusta esmalt püsti, korjata maast üles nuga ja sellega siis kannatanut rünnata (maakohtu otsuse lk 9); isegi noa ülesvõtmise korral olnuks süüdistatava esmaseks kohustuseks seega sellega sündmuskohalt lahkuda, mida ta aga ei teinud. Samuti on maakohus asunud motiveeritult seisukohale, et välistatud oli noa kasutamine olukorras, mis olnuks E. Korobovile n.ö väljapääsmatu ehk kaitse viimaseks võimaluseks, mis oleks vaatamata eelnenud teoprovokatsioonile andnud talle tõesti õiguse noa kui kaitsevahendi kasutamiseks. Sellele viitab üheselt kannatanu kehal asetsenud noalöökide asukoht – P. P.le tekitatud vigastused paiknesid tema seljal. Motiveeritult on maakohus leidnud, et noaga löömisel ei olnud seega tegemist ründe tõrjumisega, kuna siis ei saanuks asuda haavad mitte seljal, vaid pidanuks olema mujal kehapiirkondades (maakohtu otsuse lk 10). Asjakohane on ka maakohtu argument, et versioon P. P. sooritatud kestvast ründest on välistatud ka seetõttu, et pärast noaga löömist viskas süüdistatav noa maha ja lahkus sündmuskohalt; samal ajal on aga tuvastatud, et kannatanu märkas enda vigastusi alles kodus olles. Kestva ründe olukorras on tõesti enam kui ebaloogiline, et isik, kartes jätkuvat kallaletungi, viskab võimaliku ründerelva lihtsalt maha ning lahkub. Seega leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule, et versioon kannatanu kestvast ründest süüdistatava vastu on tuvastatud faktiliste asjaoludega ilmselgelt ümber lükatud kui ebausaldusväärne kaitseversioon. Eeltoodud põhjustel asub kriminaalkolleegium seega seisukohale, et P. P.le kehavigastuste tekitamisel pani E. Korobov toime
p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning tema käitumises puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud, nagu seda leiab apellant. IV
p-de 1,4 järgi ja teeb kõnealuses episoodis süüdimõistva otsuse
Samas ei mõista kriminaalkolleegium I.G õigeks üheski episoodis/teos, mis on talle süüks arvatud, andes teole üksnes uue karistusõigusliku hinnangu. Maakohus on karistuse mõistmist motiveerinud ning kuigi I.G tegu ei kuulu kvalifitseerimisele grupiviisilise avaliku korra raske rikkumisena, on see pandud toime siiski kaastäideviimise vormis, mis omab jätkuvalt tähendust karistuse mõistmisel. Maakohus on arvestanud sedagi, et I.G on kriminaalkorras eelnevalt korduvalt karistatud. Kriminaalkolleegium soostub vabadusekaotusliku karistuse mõistmisega selle minimaalmäära lähedases suuruses ning ei pea vaatamata süüteo ümberkvalifitseerimisele kergemat karistust ette nägeva sätte järgi vajalikuks ega ka võimalikuks seda vähendada. Toimepandud kuriteo eest mõistetud karistust pikkusega kuus kuud peab kriminaalkolleegium teosüüle vastavaks karistuseks. 12 20. Samuti ei näe kriminaalkolleegium põhjust revideerida E. Korobovile mõistetavat karistust
p 1 järgi ning seda vaatamata süüditunnistamise tühistamisele sama sätte p 4 osas. Süüteo pani E. Korobov toime talle kohtu poolt mõistetud katseajal ja seisnes täiesti otsitud ettekäändel isikule kallaletungis ja tema korduvas löömises jalaga. Süüdistatav lõi kannatanut ka peale seda, kui teda püüti takistada ning kannatanu juurest eemale tõmmata; nende asjaolude valguses peab kriminaalkolleegium E. Korobovile mõistetud karistust pikkusega kuus kuud vangistust täielikult tema teosüüle vastavaks ning seda ka ühe kvalifitseeriva tunnuse osas otsuse tühistamise tingimustel. 20.1 Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks seejuures apellandi etteheide maakohtule, mis puudutab E. Korobovile
Kaitsja osundab küll erinevatele põhimõtetele karistuse mõistmisel – kuid mida sellega öelda tahetakse, jääb lõppkokkuvõttes mõistetamatuks. Maakohus on nimetanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid tegureid – milles ringkonnakohus ei näe mingeid minetusi – ja mõistnud süüdistatavale karistuse sanktsiooni minimaalmääras, s.o pikkusega neli aastat. Taotlust mõista süüdistatavale karistus alla minimaalmäära, s.o
Samuti ei ole apellatsioonis nimetatud mitte ühtegi erandlikku asjaolu, mis võiks olla aluseks karistuse mõistmisel alla alammäära. Seetõttu peab kriminaalkolleegium apellandi vastavasisulisi etteheiteid olemuselt sisutühjadeks. Kriminaalkolleegium toonitab, et kui apellant soovib mingit minetust maakohtule ette heita (käesoleval juhul karistuse ebapiisavat motiveerimist), siis tuleb lisaks n.ö teoreetiliste seisukohtade esitamisele need konkreetse kriminaalasja asjaolusid silmas pidades ka sisustada ja näidata, kas ja mida ei ole maakohus enda argumentatsiooni kaasanud või on seda teinud vääralt; ühtegi teoga/süüdistatava isikuga sisuliselt haakuvat argumenti ei ole kaitsja käesoleval juhul aga esitanud, mistõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks kõnealusel küsimusel täiendavalt peatuda. 21. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 3 ja lg-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 13. novembri 2008. a otsuse Erik Korobovi ja I.G süüditunnistamises osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Igor Amann Jüri Paap 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.