1-08-10342/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-10342 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. mai
4. a, Tallinn Kriminaalasi D.N süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. märtsi
6. a otsus Apellatsiooni esitaja D.N kaitsja advokaat Talvi Vaske Prokurör Andra Sild D.N, isikukood: xxx; elukoht: xxxxxxx, xxxx x-x; Eesti Vabariigi kodanik; põhiharidus; AS G – XXXXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata Advokaat Talvi Vaske Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu
8. märtsi
9. a otsus D.N süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi jätta muutmata.
10. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. märtsi
13. a otsusega tunnistati D.N süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks üheksa kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati pikkuseni kuus kuud vangistust. KarS §-de 74 ja 75 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi 18kuulise katseajaga täitmisele pööramata. Süüdistuse kohaselt väärkohtles D.N ajavahemikul 1.09.2005.a kuni 8.12.2007.a kehaliselt oma tütart E. J. (ik XXXXXXXXXXX), lüües teda korduvalt rihmaga vastu tuharaid ning jalgu ja pannes teda nurka herneste peale seisma. Sellise tegevusega põhjustas D.N kannatanule füüsilist valu ja tekitas erinevaid tervisekahjustusi. Süüdistuse kohaselt pani D.N toime KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o piinamise. Kohus leidis, et kannatanu kehaline väärkohtlemine süüdistatava poolt on küll tõendatud, kuid see tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Kohus tuvastas, et D.N lõi enda tütart vähemalt kahel korral: detsembris 2007.a rihmaga vastu jalgu, varasemalt ka vastu tuharaid ja pani teda ka nurka herneste peale seisma. Kohtu hinnangul on selline lapse korduv löömine käsitletav kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes.
14. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat T. Vaske, kes palub teha D.N suhtes õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni põhiseisukohad on järgmised. Süüdistatav ei eita, et on enda lapse peale karjunud ning teda ka sõimanud, kuid löönud ta last ei ole. Piisavat tähelepanu ei ole pööratud tunnistaja A. J. ütlustele, kes on kannatanu vend ning kes väidab, et sinikad sai tema õde koolis ning ema teda löönud ei ole. Peksmisest ja nurkapanemisest ei ole kannatanu midagi rääkinud ka tunnistaja K. V.. Apellatsioonis leitakse, et kannatanul tuvastatud verevalumid tekkisid koolivägivalla tulemusel ning E. J. laimab enda ema halva iseloomu tõttu.
15. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, seda toetas ka süüdistatav – mõlemad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud argumentidel. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
16. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et apellatsioonis vastustatakse üksnes tõendite hindamist, mida maakohus on enda otsuses põhjalikult käsitlenud. Sisuliselt taotleb apellant maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese 2 astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (vt nt RKKKo 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07).
17. Apellatsiooni sisuliseks väiteks on, et lubamatult on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel võetud aluseks kannatanu ja tunnistajate ütlused, mis ei haaku aga süüdistatava versiooniga toimunu kohta. Sellest võib välja lugeda etteheite, et kannatanu ning ütlusi kinnitavad tunnistajate ütlused on loetud alusetult usaldusväärsemaks kui süüdistatava ütlused. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab üksnes ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata (vt RKKKo 3-1-1-127-06). Seejuures tuleb märkida, et üksteist välistavate ütluste korral on tõendite omavaheline konflikt ka vältimatu ning vaieldamatult tuleb lahendada ühe või teise tõendi usaldusväärsuse küsimus, mis tähendab tõendite hindamist kogumis. Silmas tuleb pidada ka seda, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt (RKKKo 3-1-1-45-07). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo 3-1-1-4-07; 3-1-1-88-06). Kirjeldatud protsess peab olema motiveeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt RKKKo 3-1-1-47-04; 3-1-1-100-06).
18. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile kirjeldatud nõuetele ning puudub alus tõendite ümberhindamiseks võrreldes maakohtuga. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaatluse all olevas kuriteos süüdistatava süüd kinnitavaid tõendeid nii eraldi kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses jõudnud põhjendatult järeldustele D.N süü tõendatuse osas. Tõendite piisav käsitlus ja analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Küllaldase selgusega on maakohus ka otsuses ka argumenteerinud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab kohus just kannatanu ja tema ütlusi kinnitavate tunnistajate ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatava kui ka kannatanu ja tunnistajate poolt antud ütluste terviklikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõendite ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega.
19. Maakohus on lugenud tuvastatuks, et süüdistatav lõi enda tütart rihmaga vähemalt kahel korral; vähemalt need kaks kehalise väärkohtlemise episoodi on üheselt väljaloetavad kannatanu ütlustest (tlk 5; 33-57). Seejuures ei ole aga kuigivõrd välistatud seegi, et süüdimõistev kohtuotsus tehaksegi üksnes kannatanu süüstavate ütluste alusel; just nn suhtesüütegudele ongi läbivaks tunnuseks, et kuriteol puuduvad vahetud täiendavad tunnistajad ning isiku süüküsimus tulebki lahendada suuresti üksnes kannatanu ütlustele antava hinnangu alusel. Kriminaalkolleegium ei näe põhjust kahelda kannatanu ütlustes enda kehalise väärkohtlemise kohta D.N poolt; kannatanu on vastavasisulisi ütlusi andnud korduvalt ning neis ütlustes ei ole tuvastatav mingit põhimõttelist vastuolu, mis seaks tema ütlused kahtluse alla. Liiatigi tuleb tähelepanu pöörata veel sellele, et kannatanu kehalt tuvastati jäljed, mis viitasid üheselt kehalisele väärkohtlemisele (tlk 6062). 3
20. Ka teised maakohtu poolt osundatud tõendid viitavad üheselt D.N-ile kui kehalise väärkohtlemise toimepanijale. Nii tuleneb tunnistaja T. S. ütlustest, et juba
21. a viibis kannatanu turvakodus ja selle põhjuseks oli just kodune vägivald. Kuigi see sündmus jääb väljapoole maakohtu poolt tuvastatud kehalise väärkohtlemise juhtude ajalisi piire ning ei saa tõepoolest sisustada süüdistust, on kohtupraktika asunud seisukohale, et süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendus süüdistuse tervikliku tõendatuse hindamise seisukohalt. Süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib seega teatud juhtudel kuuluda tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt teatud situatsioonile läbi ajalise telje (RKKKo 3-1-1-16-04). Seejuures tuleneb osundatud tunnistaja ütlustest, et kannatanu ütluste kohaselt karistasid/peksid teda nii isa kui ka ema rihmaga (tlk 97, 120). Nimetatud fakt ei jäta kriminaalkolleegiumile seetõttu kahtlust, et E. J. langes korduvalt kodus kehalise väärkohtlemise ohvriks, mis tingis ka tema paigutamise turvakodusse. Et üheks kehalise väärkohtlemise toimepanijaks oli just süüdistatav, kinnitavad ka teised kriminaalasjas uuritud tõendid. Nii on kannatanu kirjeldanud enda sõbrale V. S., kuidas isa ja ema teda löövad (tlk 126). Kaude kinnitab kodus valitsenud olukorda ka asjaolu, et kannatanu, elades õppepäevadel koolis, oli pärast kodus veedetud nädalavahetusi äratuntavalt rusutud ning ärritunud meeleolus (tlk 103, tlk 113-116). Need asjaolud kogumis ei jäta kriminaalkolleegiumile kahtlust, et kannatanu suhtes tarvitati kodus kehalist vägivalda ning üheks kannatanu kehaliseks väärkohtlejaks oli ka D.N.
22. Kriminaalkolleegium ei nõustu eeltoodud argumentidel apellatsioonis esitatud väitega, et kannatanu laimab D.N enda halva iseloomu tõttu. Kohus ei suuda lihtsalt endale ette kujutada olukorda, kus (ütluste andmisel) 9-aastane laps süüstab enda ema sisuliselt süstemaatilises peksmises ilma, et sellel oleks reaalsed põhjused. Seejuures tuleb tähele panna, et vastavalt ekspertiisiaktis väljendatud arvamusele ei esine kannatanul kõrgenenud fantaseerimiskalduvust ning kannatanu on tervikuna väliste stiimulitega adekvaatses kontaktis (tlk 65-68). Võimalus, et isik saab kannatada koolivägivallas ning püüdes selle toimepanijaid varjata, hakkab alusetult süüstama enda ema (kusjuures D.N enda sõnutsi olid tema suhtes tütrega head), on kriminaalkolleegiumi hinnangul sisuliselt väljaspool igasugust usutavust. Sellel väitel ei pea kriminaalkolleegium seetõttu täiendavalt vajalikuks peatuda.
23. Ka teised apellatsioonis esitatud argumendid ei väära kuigivõrd maakohtu järeldust. Seda, et kannatanu ei rääkinud enda peksmisest ja väärkohtlemisest tunnistaja K. V. (enda vanaisale), ei tähenda kaugeltki seda, et vaatluse all olevad sündmused poleks üldse aset leidnud. Sisuliselt tuleneb ka osundatud tunnistaja ütlustest üksnes see, et tema ei tea kehalisest väärkohtlemisest midagi seega ei tea ta tõendamiseseme asjaoludest KrMS § 62 tähenduses midagi ning tema ütluste hindamine tervikuna on asjakohatu. Et kannatanu lapseealine vend eitab vägivalla tarvitamist ema poolt, on mõnevõrra arusaadav; enda vanemate vastu tunnistamine laste poolt on üldteada asjaoluna seotud erinevate sisemiste tõrgetega ning arvestada tuleb sedagi, et nimetatud tunnistaja oli enda ema vahetu mõju all. Juba seetõttu on alust A. J. ütlustes mõningasel määral kahelda. Kuid tähelepanu tuleb siiski pöörata sellele, millisena tunnistaja kirjeldab koduseid olusid – nii tuleneb tunnistaja ütlustest, et võttes ühel korral luba küsimata vorsti ja saia, pidid nad kannatanuga terve öö nurgas seisma, samal ajal kui ema ja isa magasid (tlk 87). Juba see näitab ilmekalt, millisena väljendus see „kord“, mille vaimus toimus süüdistatava (ja tema abikaasa) poolt laste kasvatamine. Ka see ei jäta kriminaalkolleegiumile kahtlust, et nii kannatanu kui ka tunnistajad annavad kehalise väärkohtlemise osas tõepäraseid ning tegelikkusele vastavaid ütlusi. 4
24. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleeguim Harju Maakohtu
25. märtsi
26. a otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata. Paavo Randma Igor Amann Malle Preimer 5