lg 5 nõuet pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
S § 56 lg 1 määras kohtuväline menetleja G.R-ile LS § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses s.o. 800,00 eurot. KAEBUSE SISU G.R esitas 02.07.2012.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles kergendada temale PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 13.06.2012.a. väärteoasjas 2302,12,007462 tehtud otsusega mõistetud karistust ning mitte kaotada juhtimisõigust. G.R põhjendab esitatud kaebust sellega, et võttes arvesse lauset väärteoasja otsuses nr: 2302,12,007462 lk. 2, milles kohtuväline menetleja väidab, et arvestas otsuse tegemisel tema vastulausega, on karistus tema meelest siiski liiga karm. Esimese liiklusrikkumise kohta määrati talle väga suur karistus. Veel ütleb menetleja, et süütegu oli tahtlik, kuigi vastukirjas väitis, et tal ei olnud võimalik kuidagi oma alkohoolset seisundit kontrollida ning oma enesetunnet arvestades, oli veendunud, et eelmisel õhtul tarbitud alkoholi tema väljahingatavas õhus (organismis) enam ei olnud. Õigustamata oma süüd ja tundes sügavat kahetsust, tunneb siiski, et esimese rikkumise kohta on määratud talle liiga karm karistus. Seda enam, et lisakaristuse jõustumisel kaotaks ta oma töökoha. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega ei saaks ta enam täita oma tööülesandeid (pidev objektide vahet sõitmine, sealt proovide võtmine ja nende testimine laboris) ja oleks sunnitud töölt lahkuma. Sellega tekiksid mitmed probleemid ka tema tööandjal (kaotades väljakoolitatud mehe keset teedeehitus hooaja kõrgpunkti). Ta on tudeng, ning tema rahalised võimalused on suhteliselt piiratud. Kooli kõrvalt saab käia ainult 2 hooajatöödel või siis töötada osalise tööajaga kooliajal. Kaotades töö, tekiksid raskused nii rahatrahvi- kui ka tulevase aasta õppemaksu maksmisel. Seega palub kergendada tema karistust ning mitte kaotada juhtimisõigust. G.R avaldas, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus kohtule 01.10.2012.a. saadetud kirjalikus seisukohas väärteoasja nr 4 – 12 – 3055 (2302,12,007462) G.R-i kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale läbivaatamisega kirjalikus menetluses. 20.05.2012.a. koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse liikluspolitseinik Sirvi Pezonen väärteoprotokolli AB 1230594 selle kohta, et G.R juhtis 20.05.2012.a. kella 08:20 ajal mootorsõidukit Peugeot Expert registreerimismärgiga xxx Harjumaal Tallinna linnas Peterburi tee ja Kantsi tn ristmikul isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,42 milligrammi. G.R-i poolt toime pandud väärtegu on tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tunnistaja Siim A ütlustega. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi Oleg Lodeikini 13.06.2012 otsusega nr 2302,12,007462 karistati G.R-i LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 (neljaks) kuuks. G.R palub oma kaebuses tühistada korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini otsuses väärteoasjas nr 2302,12,007462 määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 4 (neljaks) kuuks. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoluga, et esimese rikkumise kohta on temale määratud liiga karm karistus. Isik selgitab, et ta ei pannud nimetatud rikkumist toime tahtlikult, vaid tal ei olnud võimalik kuidagi oma alkohoolset seisundit kontrollida ning oma enesetunnet arvestades oli ta veendunud, et tema organismis enam alkoholi ei ole. G.R selgitab, et lisakaristuse kohaldamise korral kaotaks ta oma töökoha, sest ei saaks enam täita oma tööülesandeid. Kaebaja on tudeng. Tema rahalised võimalused on piiratud. Käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime enamohtliku väärteo. Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,47 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,42 milligrammi liitri kohta. Kohtuväline menetleja lähtus otsuse tegemisel KarS § 56 sätetest, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud karistust raskendavaid (puuduvad) ja kergendavaid asjaolusid (kahetsus ja süü tunnistamine). Karistusregistri teatiselt nähtuvalt on menetlusalune isik varem väärteokorras karistamata. LS § 224 lg 2 näeb mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Mis puudutab väidet, et kaebuse esitanud isik on väärteo toime pannud ettevaatamatusest põhjusel, et tal ei olnud kuidagi võimalik enne mootorsõidukit juhtima asumist oma terviseseisundit kontrollida ja enesetunde põhjal oli ta veendunud oma kainuses, siis leiab menetleja, et selline väide ei ole arvestatav. Kaebuse esitaja 20.05.2012.a. antud ütlustest nähtub, et ta oli eelnevalt alkoholi tarvitamisest teadlik. Seega oli ta teadlik alkoholi tarvitamisest ja oodatavast mõjust ning vastavalt
sätetele peab juht veenduma selles, et ta ei ole juhile keelatud seisundis. Seega ei ole tegemist ettevaatamatusega. Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et G.R on õigusrikkumise toime pannud tahtlikult. 3 Samuti usub kohtuväline menetleja, et olukord, kus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus niivõrd suur, on täiskasvanud isik enda sellisest seisundist kahtlemata teadlik või pidi seda vähemalt võimalikuks pidama. Isik, kellele on välja antud mootorsõiduki juhtimiseõigus on teadlik nii
s kehtestatud nõuetest kui ka
s sätestatud sanktsioonidest. Seega ei saanud menetlusalusele isikule olla üllatuseks asjaolu, et liiklusnõuete rikkumise eest võidakse rikkujat lisaks rahalisele karistusele karistada ka juhtimisõiguse ära võtmisega või arestiga. Selline teadmine ei ole aga kaebajale soovitud mõju avaldanud ega sundinud teda hoiduma väärteo toimepanemisest. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtuvälise menetleja arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Kaebaja ohtlik käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisse. Samuti näitab selline käitumine ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elule, tervisele ja varasse. Arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ning menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteo iseloomu ja menetlusaluse isiku süü suurust ning senist kohtupraktikat olnuks lisakaristuse kohaldamata jätmine ilmselgelt põhjendamatu. Kaebaja poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom viitab sellele, et kaebaja on liikluses nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii isikule endale, kui ka teistele liiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui isikult on juhtimisõigus ära võetud ja ta aktiivselt mootorsõidukijuhina liikluses ei osale. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Mis puudutab asjaolu, et isikul on vajalik juhtimisõigus tööalaselt ja isik töötab ettevõttes N AS alates 01.05.2012.a, siis oli menetlusalusele isikule ka 19.05.2012.a. alkoholi tarvitama asudes ning 20.05.2012.a. mootorsõidukit juhtima asudes teada, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks vajalik. Veelgi enam, isik oli rikkumise toimepanemise ajaks töötanud nimetatud ettevõttes vaid 19 kalendripäeva ja pidi olema oma otsustes ja käitumises eriti hoolas vältimaks mis tahes asjaolusid, mis takistaksid tal töökohustusi kohusetundlikult täita. Sellised asjaolud välistavad menetleja arvates võimaluse arvestada kergendava asjaoluna isikul tööalaselt juhtimisõiguse olemasolu vajalikkust, kuivõrd menetlusaluse isiku enese objektiivne käitumine näitab seda, et alkoholi tarvitamise kõrval oli juhtimisõiguse vajalikkus muutunud teisejärguliseks. Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus ja inkrimineeritud väärteo ohtlikkust, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 4 (neljaks) kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alus rahatrahvi vähendamiseks ning juhtimisõiguse tühistamiseks puudub. Väärteoasjas tehtud otsuses jääb kohtuväline menetleja otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu, kui auväärt kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi maksimaalse aja jooksul. KOHTU SEISUKOHT 4 Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärateoasja materjalidega, asub seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.
lg 2 p 1 kohustab juhti enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida.
Joobeseisund käesoleva
tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.
lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
lõige 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt on G.R-i poolt toimepandud tegu tõendamist leidnud: Menetlusaluse isiku poolt 20.05.2012.a. antud ütlustega, milles G.R avaldab, et tarvitas eelmisel päeval, 19.05.2012.a, alkohoolset jooki ning lõpetas selle tarvitamise südaööl ja suundus magama. Hommikul kell 08:15 istus autorooli mõeldes, et on kaine, kuid inetul kombel ta seda polnud. Tundes süüd, tunneb siiralt kahju oma käitumise üle ning proovib edaspidi olla hoolikam ja enne sõitmist testida kindlalt oma alkoholijoovet; Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 20.05.2012.a. kell 08:27 – 08:31 G.R-i poolt väljahingatavas õhus alkoholisisaldust tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) Lion Intoxilyzer 8000 seerianumbriga 80 - 005837, (taatlustunnistus TTRC – 11/00114, 02.12.2011.a.), mille lõplik lugem oli 0,47 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,42 mg/l; Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse liikluspolitseinik Sirvi P otsustas 20.05.2012.a. kõrvaldada G.R-i mootorsõiduki Peugeot Partner, registreerimismärgiga xxx juhtimiselt
lg 2 p 2 alusel, kuna oli alust arvata, et isiku veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. G.R kõrvaldati sõiduki juhtimiselt kuni kainenemiseni. G.R on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal kuupäeval ja seda oma allkirjaga kinnitanud. Kohus on seisukohal, et G.R-i poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseeritud. Karistuse määramisel on kohtuvälise menetleja poolt arvestatud G.R-i poolt süü tunnistamist varasemat liiklusalast käitumist ja temal kehtivate karistuste puudumist. Samuti ka menetlusaluse isiku kahetsust.
lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 p 1 annab nii kohtule kui ka kohtuvälisele menetlejale õiguse kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. 5 Kohtuväline menetleja on eelnimetatud asjaolusid hinnates jõudnud järeldusele, et G.R-i on võimalik karistada rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras. Lisakaristuse kohaldamisel algab lisakaristuse kohaldamise tähtaeg antud juhul kolmest kuust. Kohus peab vajalikuks märkida, et LS § 33 lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on isiku terviseseisund, mille esinemisel ei tohi isik juhtida mootorsõidukit. G.R on avaldanud, et ta oli lõpetanud alkoholi tarvitamise 20.05.2012.a. südaööl ning hommikul arvas, et ta on kaine ja võib asuda juhtima mootorsõidukit, kuna tema enesetunne oli hea. Arvamine lubava asjaolu esinemises ei ole käsitatav veendumisena. G.R on ka avaldanud, et tal puudus võimalus kontrollida endal alkoholijoovet. Kohus leiab, et G.R ei veendunud 20.05.2012.a. hommikul, kas tema tervislik seisund lubab mootorsõidukit juhtida. Kohus osundab asjaolule, et 20.05.2012.a. sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses on politseiametnik Sirvi P märkinud, et esineb alkoholilõhn sõidukijuhi G.R-i suust. Alkoholi esinemise tuvastamine väljahingatavas õhus ei eelda tingimata tehniliste vahendite kasutamist. Juhul, kui G.R oleks soovinud igakülgselt veenduda enda tervise seisundi lubatavuses, siis oleks tal olnud võimalus näiteks kasutada teise isiku abi tema poolt väljahingatavas õhus alkoholilõhna tuvastamisel. G.R ei teinud ühtegi toimingut enda terviseseisundi kontrollimiseks, vaid tugines heale enesetundele ning sellest tulenenud arvamusele, et tema terviseseisund lubab asuda juhtima mootorsõidukit. G.R oli teadlik, et ta oli eelmisel päeval tarvitanud alkoholi. Samuti oli G.R teadlik asjaolust, et alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asumine on keelatud. Kohtu hinnangul on G.R pannud süüteo toime kaudse tahtlusega, kuna ta pidas võimalikuks asjaolu, et ta võib olla juhile keelatud seisundis. Kohtus nõustub kohtuvälise menetleja poolt avaldatud seisukohaga, et juhul, kui menetlusalusel isikul on seoses tööülesannetega vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Seega peaks menetlusalune isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. G.R teadis 20.05.2012.a, et ta on üliõpilane tasulisel õppekohal, millega kaasnevad rahalised väljaminekud. Samuti teadis G.R ka seda, et tööülesannete täitmiseks on tal vajalik mootorsõiduki juhtimise õigus. Nimetatud asjaolud, et motiveerinud teda mingil moel kontrollima enda tervislikku seisundit enne mootorsõiduki juhtimisele asumist. Kohtu hinnangul ei ole alust tühistada otsust ka lisakaristuse osas, kuna kohtuväline menetleja on arvestanud G.R-i isikut kui ka tema poolt väljendatud kahetsust ning kohaldanud lisakaristust minimaalses määras. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist põhjendanud ning kohus ei pea vajalikuks korrata esitatud põhjendusi. Kohus peab vajalikuks ka osundada EV Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-26-03, milles riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et mõistetud karistus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud rikkumisega ning nende suurus muutmisele ei kuulu. KarS § 66 lg 1 kohaselt võib kohus, mõistes rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse, süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise või kandmise ositi. Korraga ärakantava vangistuse või aresti kestuse või rahalise karistuse osade suurused määrab kohus. Järjest kantava karistuse kestus peab olema vähemalt kaks päeva. KarS § 66 lg 2 ja 3 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ning ositi tasutava või ärakantava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. 6 G.R on kohtule esitatud kaebuses avaldanud, et ta on tudeng, ning tema rahalised võimalused on suhteliselt piiratud. Kooli kõrvalt saab käia ainult hooajatöödel või siis töötada osalise tööajaga kooliajal. Kaotades töö, tekiksid raskused nii rahatrahvi- kui ka tulevase aasta õppemaksu maksmisel. Asjaolu, et G.R on üleõpilane on kinnitamist leidnud Tallinna Tehnikakõrgkooli õppeosakonna juhataja Anne Rooste poolt 02.07.2012.a. väljastatud tõendiga. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik määrata rahatrahv tasumisele KarS § 66 lg 3 sätestatud maksimaalse tähtaja s.o. 12 kuu jooksul. Eeltoodust lähtudes jätab kohus G.R-i kaebuse rahuldamata ja PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 13.06.2012.a. väärteoasjas 2302,12,007462 tehtud otsuse sisuliselt muutmata, kuid KarS § 66 sätteid kohaldades määrab rahatrahvi tasumiseks igakuuliste maksetena 12 kuu jooksul. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, 132 punktist 1, § 133, § 134; KarS § 66 lg 1,2,3 Leili Raedla Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.