S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 12 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusalune isik: V.F, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta V.F kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 09.08.2012 otsusele nr 2302,12,010877 V.F karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 12 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 09.08.2012 otsus nr 2302,12,010877 V.F karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 12 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 12 kuuks selles, et menetlusalune isik 20.07.2012 kell 22.10 Tulika 15 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,58 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et on professionaalne autojuht, kes sõidab iga päev 300 km ja enamasti Tallinna ja Harju maakonnas, millega teenib elatist. Teda kontrollitakse tihti ja on pideva järelevalve all ja iga juhtumit tuleks arutada personaalselt. Karistuspraktika kohaselt võib jätta lisakaristuse kohaldamata erandlikel asjaoludel. Juhtimisõiguse äravõtmine võrdub sellega, et jääb kodutuks, sest ei suuda maksta laenu ja maksekoormus on väga suur, kuid teenib ainult autoga sõites. Teeb LS § 129 lg 2 mõttes eksamit iga päev juba 20 aastat ja ei ole põhjustanud selle aja jooksul kellelegi vigastust ega avariid. Kahetseb siiralt rikkumist. On nõus kandma ükskõik millist karistust kui saab edasi tööd teha autojuhina. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et on valmis kandma ükskõik millist karistust, et saaks töötada ja trahvi tasuda ning maksta maksud. Kui juhtimisõigus võetakse ära, siis ei tea mida teha. Kaheksa tundi varem oli tarvitanud kaks-kolm pokaali koduveini, kella 11 ajal hommikul, eelmisel õhtul tarvitas alkoholi keskööni. Helistas paarimees ja tahtis vahetust ära vahetada. Tundis ennast normis olevat. Lauspuhumine oli šokk. Toimus auto üleandmine, viis paarimeest koju ja pidi asuma tööle. Mõtles veel enne sööma minna, kuid ei jõudnud. Mõned aastad tagasi oli alkoholiga probleem, kuid viimasel ajal tarvitab alkoholi 2-3 korda aastas. On rahalised kohustused, korteri laen, alimendid eelmisest abielust, maksudele läheb kuus 370 eurot. Kui kohus leiab mingi võimaluse, siis lubab, et enam alkoholi ei tarvita. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tehtud on õige ja õiglane otsus, isikut on korduvalt karistatud samalaadsete väärtegude ja kuritegude toimepanemise eest. Lisakaristus on kohaldatud õiglaselt, isik tuleb liiklusest eemaldada. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule esitatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 2 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,63 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,58 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmist määra ületav ja suhteliselt suur. See aga omakorda tingib ka karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat isikut liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud, sealhulgas samalaadse väärteo toimepanemise eest arestiga ja korduvalt ka KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega, kohaldades tema suhtes ka lisakaristust. Seega oli menetlusalusel isikul küllaldane kogemus karistuste osas olemas ja sellest tulenevalt pidanuks isik aru saama, et uue rikkumise toimepanemine võib tuua endaga kaasa uue karistuse. Kaebuse esitaja poolt ainuüksi samalaadsete väärtegude ja kuritegude toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et varasematest karistustest ükski ei ole kaebuse esitajale mõju avaldanud ega ole suutnud menetlusalust isikut mõjutada järgima liiklusnõudeid ning menetlusalune isik on näidanud, et ta on liikluses jätkuvalt ohtlik. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt ilmselgelt pikemat aega ja ohtralt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast taas seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele järgnevalt pidas vajalikuks sõidukit juhtida, osutamaks taksoteenust, seades ohtu nii iseenda kui ka teised isikud, keda ta sõidutada kavatses. Seejuures tundis kaebuse esitaja ennast sellises seisundis normaalselt. Samas on kaebuse esitajat samalaadse väärteo ja kuritegude toimepanemise eest karistatud, millest saab järeldada, et kaebuse esitajale ei ole alkoholi mõju ootamatu ega ettearvamatu ning tal on asjakohane kogemus olemas. Kui isik ei taju ega saa aru, vaatamata varasemale rikkalikule kogemusele, et ta on alkoholi mõju all ja peab vajalikuks sõidukit juhtida, siis on ta ohtlik, kuivõrd ei taju enesest tulenevat ohtu, siis on ta enesele ja teistele ohtlik. Selline kaebuse esitaja järjekordne käitumine liikluses näitab kaebuse esitanud isiku üleolevat suhtumist liikluskorda, liiklusohutusse ja juhi kohustustesse. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole 3 menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kuivõrd kaebuse esitajat on juba sarnaste liiklusalaste süütegude toimepanemise eest karistatud ja seejuures ka pikaajalise lisakaristusega, siis senist kohtupraktikat arvestades leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud, seaduslik ja möödapääsmatu ning lisakaristuse kohaldamata jätmine süstemaatiliselt samalaadseid süütegusid toime paneva isiku suhtes olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuses ja kohtuistungil on kaebuse esitaja märkinud, et juhtimisõigus on temale vajalik tööülesannete täitmiseks ja sellest tulenevalt temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmiseks. Asjaolu, et tööülesannete täitmiseks on kaebuse esitajale juhtimisõigus vajalik ja et tal on rahalised kohustused, teadis kaebuse esitaja ka enne väärteo toimepanemist. Kaebuse esitajalt on juhtimisõigus samalaadse kuriteo toimepanemise eest ära võetud juba eelnevalt ja pikemaks ajaks. Sellele vaatamata pidas ta vajalikuks toime panna uue samalaadse väärteo. Kaebuse esitaja objektiivsest käitumisest saab järeldada, et kaebuse esitaja jaoks oli juhile keelatud seisundis sõiduki juhtima asumine esikohal ning kõik muud asjaolud olid muutunud teisejärgulisteks. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka oma varasema rikkaliku kogemuse põhjal sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Seega on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 12 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni ülemmääras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusalusel isikul oli inkrimineeritud teo toimepanemise ajal mitu kustumata karistust, sh ka samalaadse väärteo ja kuriteo toimepanemise eest. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on üheselt tõestanud seda, et ta on liikluses jätkuvalt ohtlik nii enesele, teistele liiklejatele kui ka klientidele, kes sooviksid kasutada tema taksoteenust. Seekordse alkoholipiirmäära ületamise määra ja kehtivaid karistusi arvestades on kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Väärteoasja materjalidest saab üheselt teha järelduse, et kaebuse esitaja käitub liikluses iseendale ja teistele liiklejatele ohtlikul viisil ning sellise ohu kõrvaldamiseks tuleb ohtlik liikleja liiklusest eemaldada pikemaks ajaks. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.