S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Menetlusalune isik: J.V, ik: xxx, elukoht: xxx Kaitsja: Tiia Raudmägi, ik: 47508060354 RESOLUTSIOON 1. Jätta J.V kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palits 07.01.2012 otsusele nr 2230,11,061720 J.V karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palits 07.01.2012 otsus nr 2230,11,061720 J.V karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 18.12.2011 kell 11.40 Kadaka pst/Mäealuse tn ristmikul suunaga Akadeemia tee poole Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,64 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles paluti jätta lisakaristus kohaldamata või vähendada miinimumini, so 3 kuuni. KarS § 57 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus ning seda tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada karistuse määramisel. Menetlusalune isik koheselt tunnistas oma süüd ning kahetseb rikkumist. Vaidlustatavas otsuses on süü tunnistamine märgitud karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Ometigi ei ole kohtuväline menetleja kergendavat asjaolu karistuse määramisel arvestanud. Põhikaristus määrati ¾ ulatuses maksimummäärast ja lisakaristus keskmises määras. Kuivõrd puuduvad karistust raskendavad asjaolud ja esineb karistust kergendav asjaolu, siis on määratud karistus selgelt ebaõiglane. Lisaks palub menetlusalune isik arvestada sellega, et menetlusaluse isiku töökoht asub Rae vallas, mistõttu puudub töölkäimiseks sobiv ühistranspordi kasutamise võimalus ning juhtimisõigus on hädavajalik isiku tööülesannete täitmiseks. Töö seisneb igapäevases kliendivisiitide teostamises ja kliendid on erinevates Eesti paikades. Töökorralduse muutmine mitmeteks kuudeks ei ole võimalik ja tööandjal ei ole isikule ka teist tööd pakkuda. Seega juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks tingib paraku töö kaotuse, mis omakorda raskendab määratud rahatrahvi tasumist. Menetlusalune isik sügavalt kahetseb toimepandud rikkumist ning põhikaristust ei vaidlusta. Kohtuistungil selgitas J.V, et saab aru, millega hakkama sai, siiralt kahetseb. On võetud eluasemelaen, elukaaslane teenib vähe ja ei ole võimeline laenu teenindama, laps on lootustandev tennisist ja seoses sellega on kulutused. Juhtimisõiguse äravõtmisel jääb ilma oma töökohast ja sissetulekust. Vaidlusalusel päeval küsis mitme käest, kuid kellelgi ei olnud alkomeetrit. Kui kinni peeti, siis kutsus sõbra autole järele. Helistas paljudele, lõpuks sai kätte. Alkoholi tarvitamise lõpetas kella 02 ajal, sõitma asus kell 11 ajal. Jõudis sõita 10 kilomeetrit, pidi kokku sõitma 15 kilomeetrit. Kaitsja leidis, et menetlusalune isik on olnud korrektne liikleja, kahetseb teo toimepanemist. Juhtimisõiguse äravõtmine tähendab töökoha kaotust, menetlusalusel isikul on kohustused panga ees. Määratud on suur trahv, kuid selle määramisel ei ole kahetsust arvestatud. Samas on kaebuse esitaja valmis seda tasuma. Juhtimisõiguse äravõtmine muudab selle tasumise aga võimatuks. Vaidlustatud otsus tuleks tühistada lisakaristuse kohaldamise osas. 2 Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et menetlusalune isik on toime pannud enamohtliku väärteo. Lubatud alkoholipiirmäära ületamine oli 0,64 mg/l. Tegemist on kerge joobe maksimummäära lähedase seisundiga. Piirmäära 0,75 puhul olnuks juba võetud kriminaalvastutusele. Kaebuse esitaja väidete kohaselt on juhtimisõigus vajalik seoses tööülesannete täitmisega, tööst sõltub perekonna majanduslik olukord, on võetud laen ja laps käib trennis. Laen on võetud aastal 2007, laps käib trennis pikemat aega, töökoht on sama pikemat aega. Seega on isik teadlik, et kui ta paneb toime rikkumise, millega kaasneb juhtimisõiguse äravõtmine, siis sellest kannatab tema perekond, majanduslik olukord. Seega pidanuks isik valima sellise käitumisviisi, mis ei too raskeid tagajärgi. Eelmise aasta novembris oli kiiruse ületamine, mis oli ebameeldiv kogemus, kuid see ei sundinud teda hoiduma uue ja veel raskema väärteo toimepanemisest. Karistuse eesmärk on isiku mõjutamine, rahatrahv eelmise rikkumise eest oma mõju ei avaldanud. Tegemist on ohtliku väärteoga ja tuleb kohaldada lisakaristust. Erandlikke asjaolusid väärteoasjas tuvastatud ei ole ning arvestades karistuspoliitikat, siis lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks sellega vastuolus. Juhtimisõiguse saamise eelduseks on seaduse tundmine ja isikule oli teada millised karistused järgnevad kui isik paneb toime väärteo juhile keelatud seisundis. Isik seadis ohtu mitte ainult iseenda, vaid ka kaasliiklejate tervise ja vara. Tehtud on õige otsus ja määratud proportsionaalne karistus, otsuse tühistamiseks alus puudub. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kohtule väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,69 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,64 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on suhteliselt sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on väga suur. See aga omakorda tingib ka karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud süü tunnistamist. Kohus leiab, et süü tunnistamine ei ole KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud karistust kergendava asjaoluna arvestatav, kuivõrd karistust kergendavaks asjaoluks on süü ülestunnistamisele ilmumine, st süüteo toime pannud isik läheb ise õiguskaitseasutusse oma süüd tunnistama olukorras, kus puuduvad andmed selle kohta, et isik on süüteo toime 3 pannud. Käesoleval juhul peeti isik kinni süüteo toimepanemiselt ning süü olemasolu tuvastatakse mõõtevahendiga. Küll leiab kohus, et menetlusaluse isiku karistust kergendava asjaoluna on võimalik arvestada kahetsust toimepandus KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd kahetsusavaldus on omakäeliselt kirja pandud juba menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ning ka kohtus esitas kaebuse esitaja kahetsusavalduse. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et väärteoasjas on tuvastatud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus. Karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud kuu aega varem rahatrahviga. Seega oli menetlusalusel isikul värske karistus olemas, millest pidanuks isik aru saama, et uue rikkumise toimepanemine võib tuua endaga kaasa uue karistuse. Kohtuistungil leidis kaitsja, et kaebuse esitaja on olnud korrektne liikleja, kuid kohus leiab, et kehtiv karistus näitab vastupidist. Samas nähtub karistusregistri arhiveeritud andmetest seda, et kaebuse esitajat on aastaid tagasi karistatud samalaadse väärteo toimepanemise eest, millest pidanuks kaebuse esitaja tegema järelduse, et ka järgmine kord juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine toob kaasa karistuse. Kaebuse esitaja poolt kahe kuu jooksul kahe ohtliku liiklusalase väärteo toimepanemine aga viitab sellele, et varasemad karistused ei ole mõju avaldanud ega ole suutnud menetlusalust isikut mõjutada järgima liiklusnõudeid ning menetlusalune isik on näidanud, et ta on liikluses jätkuvalt ohtlik. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida. Kaebuses esitatud väide, et menetlusalune isik kinnipidamise järgselt koheselt tunnistas süüd viitab sellele, et isik oli oma seisundist teadlik. Arvestades seda, et väidetavalt üheksa tunni möödudes alkoholi tarvitamisest tuvastati kaebuse esitajal 0,64 mg alkoholi väljahingatava õhu liitri kohta, pidi tarvitatud alkoholi kogus olema suur. Samas on kaebuse esitajat samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, millest saab järeldada, et kaebuse esitajale ei ole alkoholi mõju ootamatu ega ettearvamatu ning tal on asjakohane kogemus olemas. Selline kaebuse esitaja käitumine näitab kaebuse esitanud isiku üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et juhtimisõigus on temale vajalik tööülesannete täitmiseks ning sellest sõltub tema sissetulek, mis tagab võetud laenu teenindamise ning tütre treeningukulude tasumise. Samas ei esitanud kaebuse esitaja võetud laenu kohta ühtegi tõendit, samuti tütre treeningukulutuste kohta ega ka tööandjalt mingeid tõendid, mis viitaks juhtimisõiguse vajalikkusele tööülesannete täitmiseks ega ka elukaaslase sissetuleku suuruse kohta, mis tõendaks seda, et elukaaslase sissetulekust jääb võetud laenu teenindamiseks 4 väheks. Ometigi sätestab V™S § 115 lg 1 p 9, et kaebusele lisatakse tõendid, mida on vaja kaebuse esitaja taotlusel kohtus uurida. Seega on kaebuse väited tõendamata ning paljasõnalised, kuigi kaebuse esitaja kasutas kaitsja abi, kes pidanuks andma kaitsealusele pädevat ja kvalifitseeritud õigusabi. Jättes kõrvale väidete paljasõnalisuse leiab kohus, et kõik need esile toodud asjaolud olid kaebuse esitajale teada enne alkoholi tarvitamist ning juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimisele asumist ja need asjaolud ei ilmnenud kaebuse esitaja jaoks ootamatult ja alles pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist. Seejuures oli kaebuse esitajal juba karistuse osas kogemus värskelt olemas ja see ei oleks saanud nii kiiresti ununeda. Kaebuse esitaja objektiivsest käitumisest saab järeldada, et kaebuse esitaja jaoks olid jõulupidu, selle peo ajal alkoholi tarvitamine ning seejärel sõiduki juhtima asumine esikohal ning kõik muud asjaolud olid muutunud teisejärgulisteks. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Samas on menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus ja keda on liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmise. Kohtu arvates tuleb sellise süüteo toime pannud isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusalusel isikul oli inkrimineeritud teo toimepanemise ajal vaid üks kehtiv karistus ja esines karistust kergendav asjaolu kahetsuse näol, kuigi alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades olnuks põhjendatud ka rangema lisakaristuse määramine. Kohus leiab, et arvestades isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra ja tema isikuandmeid, on kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.