1-09-8015/19

1-09-8015 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-09-8015 (09240100456, 10240101477, 10240105249) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. veebruari 2011 otsus lühimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatav J.L-i (J.L) apellatsioon 09240103192, 09240105019, RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatav J.L-i apellatsioon Viru Maakohtu
3. veebruari 2011 otsusele läbi vaatamata. KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik Viru Maakohtu 09.02.2011 otsusega mõisteti J.L süüdi KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes J.L-ile liitkaristuseks 1 aasta vangistust. KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati J.L-ile mõistetud karistust Viru Maakohtu 09.12.2008 otsuse järgi ärakandmata karistuse, so 4 kuud vangistust, võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti J.L-ile 1 aasta 3 kuud 15 päeva vangistust. J.L-ile esitati süüdistus KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, milles J.L end maakohtus süüdi tunnistas. Maakohus leidis, et J.L-i süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist ning on õigesti kvalifitseeritud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistataval puudub legaalne sissetulek, millega seoses ei pidanud maakohus võimalikuks karistada J.L-i rahalise karistusega. J.L on varem korduvalt karistatud nii varavastaste väärtegude kui ka kuritegude eest. Tegemist on retsidiiviga ja 9 kuriteoepisoodiga. J.L pani kuritegusid toime süstemaatiliselt ning osa kuritegusid on toime pandud katseajal. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et J.L-i on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest üksnes reaalse vangistusega. Lisaks arvestas maakohus järgnevaid asjaolusid – kaup on peamiselt poodidesse tagastatud; varaline kahju on minimaalne; kauba maksumus, mille J.L varastas ning püüdis varastada, pole suur. Seoses sellega leidis maakohus, et J.L-i vangistus võiks olla KarS § 199 ettenähtud vangistuse keskmäära lähedal. Samas pidas maakohus võimalikuks J.L-i karistust kergendada, arvestades kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes süü ülestunnistamist ning uurimisele kaasaaitamist ja karistust raskendavate asjaolude puudumist. Apellatsioonis esitatud taotlus J.L taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist karistuse osas ning palub talle mõistetud karistuse kergendamist ja asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Apellatsioonis märgib J.L, et ta on toimepandud tegusid puhtsüdamlikult kahetsenud ning oma vigadest aru saanud. Ühtlasi pidas J.L vajalikuks märkida, et alates 18.11.2010 viibis ta ravil r XXX vallas. J.L on XX% ulatuses invaliid, enne oli XXX% ulatuses. R, kus on ka psühholoog, läbis ta järelevalve all ravikuuri ja tal oli võimalik ema abistada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, on seisukohal, et J.L-i apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus, hinnates J.L-i apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud, kohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad ning ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Apellatsioonis taotleb J.L kergema karistuse mõistmist kui maakohtu poolt lõplikuks karistuseks mõistetud 1 aasta 3 kuud 15 päeva vangistust ning talle mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Maakohus on J.L-ile mõistetud karistuse liigi valiku puhul põhjendanud õigesti talle karistusena reaalse vangistuse mõistmise vajadust sellega, et J.L-i on ka varasemalt samaliigiliste süütegude eest karistatud ning karistusena mõistetud nii tingimisi kui ka reaalset vangistust, kuid sellest olenemata on J.L toime pannud uusi kuritegusid. Eeltoodu, võttes arvesse karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamise vajalikkust, annab alust tõepoolest arvata, et J.L-i ei ole võimalik muul viisil õiguskuulekusele suunata kui karistusena mõista reaalne vangistus. Karistuse mõistmisel on maakohus lähtunud lisaks isiku süüle, arvestades kergendavate asjaolude esinemist, ka isikust tulenevaid asjaolusid ning võimalust mõjutada J.L-i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu praktikas (Riigikohtu lahendid kriminaalasjades nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06, 3-1-1-91-07, 31-1-10-09) on korduvalt rõhutatud, et karistamisel tuleb lähtuda küll peamiselt isiku süüst, ent 2 ei saa arvestamata jätta ka süüdlase isikut, seda eelkõige eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Seega on ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigesti arvestanud J.L-ile karistuse mõistmisel, et varastatud kaup on tagastatud, mistõttu on varaline kahju minimaalne. Samuti ei olnud suur kauba maksumus. Lisaks arvestas maakohus kergendava asjaoluna süü ülestunnistamist ja uurimisele kaasaaitamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning apellatsioonis väljatoodud asjaolud karistuse kergendamiseks ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt J.L-ile mõistetud KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega karistus 1 aasta vangistust KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi toimepandud kuriteo eest, suurendades KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel nimetatut Viru Maakohtu 09.12.2008 otsusega ärakandmata karistuse võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 1 aasta 3 kuud 15 päeva vangistust, kooskõlas senise karistuspraktikaga. J.L on apellatsioonis taotlenud talle mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuigi üldkasulik töö on üks vangistuse alternatiividest, mida kohtul on vastavalt KarS §-le 74 lg-le 5 ja §-le 69 võimalik ka käesoleval juhul kohaldada, ei tähenda pelgalt karistuse asendamiseks esinevate aluste olemasolu, et kohus peakski mõistetud karistuse automaatselt üldkasuliku tööga asendama, kuivõrd selline kohtu formaalne lähenemine karistuse mõistmisel oleks vastuolus karistuse mõistmise olemuse ja mõttega. Ringkonnakohtu hinnangul on J.L-ile karistuse mõistmisel võimalik saavutada karistuse eesmärke üksnes reaalse vangistuse mõistmisega. Siinkohal on märkimisväärne, et maakohtul tuli J.L-ile moodustada liitkaristus, kuna käesolevas kriminaalasjas inkrimineeritud teod pani J.L toime katseajal. Seega on J.L-i varasemalt juba tingimisi vangistusest vabastatud, kuid samas on varasemalt J.L samalaadsete kuritegude toimepanemise eest kandnud ka reaalset vangistust. Ringkonnakohtu arvates puudub käesoleval juhul alus eeldada, et J.L-i puhul oleks karistuseesmärke võimalik saavutada asendades talle mõistetud karistuse üldkasuliku tööga. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohtu koosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja KrMS § 326 lg 2 kohaselt tuleb jätta läbi vaatamata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 3 Mati Kartau