1-10-2277/58

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-2277 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)
2. septembri 2012 määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu D.F-i määruskaebus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 384 lg-st 2 ja §-st 390 jätta Tartu Maakohtu
3. septembri 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu D.F-i määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Tartu Maakohtu 12.09.2012 määrusega jäeti D.F temale mõistetud vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Harju Maakohtu 27.10.2010 määrusega asendati D.F-ile Harju Maakohtu 17.12.2007 otsusega mõistetud rahaline karistus 17 496 krooni vangistusega 18 päeva. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu 31.03.2010 otsusega mõistetud vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 16 päeva vangistust alates 24.09.
4. Karistuse kandmise aja algus on 24.09.2009 ja lõpp 10.10.
5. Kinnipeetaval on õigus taotleda vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist alates 21.08.
6. Esimese astme kohtu määruse sisu Kohus, hinnanud vangla poolt esitatud materjale ja kuulanud ära prokuröri, kaitsja ja süüdimõistetu arvamuse, leidis, et süüdimõistetu tuleb jätta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Maakohus tuvastas, et süüdimõistetut on alates
7. a kriminaalkorras karistatud 10 korral põhiliselt varavastaste kuritegude, sh röövimise ja väljapressimise eest. D.F-i on karistatud lisaks mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest. Süüdimõistetut iseloomustab korduv õigusvastane käitumine. Tartu Maakohtu 02.09.2008 otsusega jäeti tema suhtes mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata ja süüdimõistetu allutati käitumiskontrollile, sellele vaatamata pani ta katseajal toime väljapressimise grupi poolt vägivalda kasutades. Maakohus järeldas sellest, et käitumiskontrollile allutamine ja lähedaste toetus ei oma piisavat kuritegusid ärahoidvat toimet. Maakohus märkis, et ka vangla iseloomustuse ja kriminaalhooldusosakonna arvamuse kohaselt eksisteerib endiselt uue kuriteo toimepanemise risk. Kohus nõustus sellise seisukohaga, leides, et isik on korduvalt käitunud õigusvastaselt ning pole varem mõistetud karistustest vajalikke järeldusi teinud. Vaatamata temaga läbi viidud psühholoogilistele konsultatsioonidele on D.F-i karistatud distsiplinaarkorras 02.05.2012, millest nähtub, et isik ei suuda isegi range järelevalve tingimustes kehtestatud korrale alluda. Kohus leidis, et D.F-i õiguskuulekus ja allumisvõime kriminaalhooldaja käitumiskontrollile on jätkuvalt kaheldavad, mistõttu ei ole praegu välistatud, et vabaduses võib süüdimõistetu panna toime uue kuriteo. Maakohus märkis, et süüdimõistetu ei ole suutnud täita individuaalsetes täitmiskavades märgitud sotsiaalprogramme – XXXX XXXX XXXX ja XXXX. Kohus leidis, et eeltoodu alusel ei ole tekkinud kindlat veendumust, et süüdimõistetu ei kujutaks vabaduses viibides praegu ohtu ühiskonnale ning oleks sobilik kriminaalhooldusametniku käitumiskontrollile allutamiseks vaatamata sellele, et ta on töötanud vangistuse ajal, läbinud sotsiaalprogrammi XXXX, soovib edaspidi käituda seadusekuulekalt, omab kindlat elukohta ning tal on võimalik saada töökoht OÜ-s T . Need asjaolud ei välista automaatselt uue kuriteo toimepanemise ohtu. Maakohus leidis, et uue kuriteo toimepanemise riski alandamiseks peaks süüdimõistetu enne vangistusest vabastamist veel tõsiselt tegelema oma vägivallategude toimepanemist ja alkoholi tarvitamist soosivate hoiakute muutmisega ning läbima sotsiaalprogrammid XXXX XXXX XXXX ja XXXX. Maakohus märkis, et need positiivsed muutused, mis on praegu tekkinud süüdimõistetu käitumises ja soov edaspidi elada seadusekuulekalt, võivad olla vaid ajutised või ebapüsivad, mistõttu veendumaks, et süüdimõistetu on kindlalt parandanud oma eluhoiakuid, suhtumist ühiskonda ja mõttemaailma, oleks vaja veel aega. Järelikult on süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine praegu liiga ennatlik ning tal on vaja jätkata vangistuse kandmist vähemalt 9 kuud. 2 Määruskaebuses esitatud taotluse sisu D.F esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles ta palub maakohtu määrus tühistada ja vabastada ta tingimisi enne tähtaega või taotluse rahuldamata jätmise korral tühistada Tartu Vangla õigus esitada ennetähtaegse vabastamise materjalid 9 kuu möödumisel. Esmalt soovib kaebuse esitaja loobuda enda vabastamise otsustamisest 9 kuu pärast, kuna tal on jäänud karistuse kandmise lõpuni 12 kuud. Ta selgitab, et arvestades määruse jõustumise aegu ja kohtunike puhkusi, jõuaks ennetähtaegse vabastamise arutamine kätte alles septembris, s.o kuu enne tema tähtaegset vabastamist. Ta lisab, et ei pea seda otstarbekaks ja märgib, et on just praegu motiveeritud täitma korrektselt kriminaalhoolduse nõudeid ning elama seadusekuulekalt. Vangistuses olles on ta jõudnud järeldusele oma tegude seotusest alkoholi kuritarvitamisega ja soovib viimasest täielikult loobuda. D.F märgib sotsiaalprogrammide mitteläbimise kohta, et XXXX läbis ta väga edukalt. Tal jäi küll pooleli XXXX XXXX XXXX, ent selle tingis erimeelsuste teke teiste kinnipeetavatega ja individuaalselt programmi läbida ei võimaldatud. Ta on nõus läbima programmi kriminaalhoolduse ajal. Ta märgib, et ei otsi endale kinnipeetavate hulgast sõpru ja peab subkultuuri naeruväärseks. Programmi XXXX lisas individuaalsesse täitmiskavva Tartu Vangla, Viru Vangla seda aga vajalikuks ei pidanud. D.F on ka ise vabatahtlikult tegelenud agressiivsuse probleemiga – külastades XXXX ja XXXX ning käies regulaarselt XXXX. Ta võtab osa XXXX, soovib lasta end XXXX ning XXXX, kuna tunneb huvi religiooni vastu. Tal on motivatsioon omandada XXXX E T A. Ta möönab, et on kandnud varem ka vangistust (1997-2000), mis ei andnud oodatud tulemusi, mõjudes pigem vastupidi. Sel ajal oli ta väljakujunemata isiksus ja talle jäi kinnipidamise mõte selgusetuks. Praegu on tal kindel soov jätkata elu seadusekuuleka kodanikuna. D.F märgib, et ka vangla ja kriminaalhoolduse prognooside kohaselt on tema poolt 2 aasta jooksul uue kuriteo toimepanemise protsent üsna madal. Ta leiab, et vanglaametniku, kui teda tundva ja temaga igapäevaselt kokkupuutuva isiku arvamus on kompetentsem prokuröri omast, kes tugineb ainult minevikule. D.F märgib, et vanglast vabanedes on tal olemas kindel elu- ja töökoht ning sotsiaalvõrgustik. Samuti soovib ta vabanemise korral külastada X- K. Ainsa distsiplinaarkaristuse kohta märgib süüdimõistetu, et see on halduskohtu menetluses ja seotud ühe õnnetu selgitusetaotlusega. D.F juhib tähelepanu sellelegi, et temaga toimunud positiivseid muutusi on siiski rohkem kui poolelijäänud sotsiaalprogramm või kolme aasta jooksul talle üks kord määratud distsiplinaarkaristus. Ta leiab, et vangistus on tema puhul oma eesmärgi täitnud, oma vigadest on ta aru saanud, leidnud üles oma väärkäitumise põhjused ning teinud mõttemaailmas tõsiseid korrektiive. Tal on naine, kellega soovib XXXX ja kes samuti motiveerib teda seaduskuulekalt käituma. Pikk vangistus üksnes raskendab hilisemat ühiskonnaga kohandumist, samuti kuhjuvad elatisrahanõuded. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et käesoleval ajal ei ole võimalik D.F-i vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid. 3
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud kohtule esitatud materjale ja teatavaks saanud asjaolusid kogumis ning jõudnud järeldusele, et isikut, kes on korduvalt toime pannud kuritegusid ja omab ka vangistuses kehtivat distsiplinaarkaristust, ei ole võimalik tingimisi enne tähtaega vabastada, kuna suure tõenäosusega ei ole ta võimeline katseaega edukalt läbima ega alluma käitumiskontrollile. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses avaldatud motiveeritud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata, mistõttu käsitleb järgnevalt vaid määruskaebuses esitatud väiteid.
10. Kohtukolleegium möönab, et D.F-i käitumises on vangistuse jooksul aset leidnud mitmed positiivsed muutused ning kinnipeetava käitumine vangistuses on KarS § 76 lg 3 kohaselt üheks asjaoluks, mida kohtul tuleb isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel kindlasti arvestada. Seega on vaieldamatult oluline, et süüdimõistetu on läbinud XXXX, mis tulevikus aitab tal sõltuvusprobleemidega paremini hakkama saada, ta soovib pöörata oma elus uue lehekülje, tegeledes nii iseseisvalt kui XXXX abiga XXXX probleemidega ning soovib omandada haridust XXXX vallas. Ühtlasi tunnistab ta, et on jõudnud arusaamisele, et paljud tema probleemid tulenevad sõltuvuskäitumisest ning ta soovib alkoholi tarbimisest lõplikult loobuda. Ehkki määruskaebuse kohaselt on D.F toetav sotsiaalvõrgustik lähedaste näol, samuti kindel elukoht ja võimalus asuda tööle, peab kohus hindama ka teisi KarS § 76 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ning kogumis välistavad need käesoleval ajal D.F-i ennetähtaegse vabastamise.
11. Ringkonnakohus leiab, et süüdimõistetu eelnev elukäik ning ärakantud karistusaja mittevastavus toimepandud kuritegudele ei võimalda teda vaatamata formaalsete eelduste esinemisele tingimisi ennetähtaegselt vabastada. D.F-i on alates
12. a kriminaalkorras korduvalt karistatud varavastaste ja liikluskuritegude eest. Viimast vangistust kannab ta väljapressimise, joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise ning karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest. D.F on ka varem olnud allutatud käitumiskontrollile, mis ei ole täitnud soovitud eesmärki – tema kuritegelik käitumine on jätkunud. Kokkuvõtvalt ei ole D.F oma varasema käitumisega näidanud, et tegemist on usaldusväärse inimesega, kelle lubadused tingimata ka teostuvad.
13. Vangistuses on D.F jätnud pooleli XXXX XXXX XXXX erimeelsuste tõttu kaaskinnipeetavatega. Arvestades aga, et tema mitmed kuriteod on olnud seotud vägivaldse käitumisega, oleks väga vajalik nii sellealase programmi läbimine kui ka koostöö õppimine teiste inimestega.
14. Kohtukolleegium märgib vastuseks määruskaebuse esitaja seisukohale, mille kohaselt pidanuks kohus arvestama Tartu Vangla ametniku kui D.F-i kõige paremini tundva isiku arvamust ja mitte prokuröri arvamust, et kohus ei ole seotud ei ühe ega teise arvamusega. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on kohtumääruses jälgitav ja see, et kohus nõustus prokuröri arvamusega, ei tähenda, et ta oleks vaid viimasest lähtunud. Kohus on muuhulgas arvestanud süüdimõistetu väärtushinnangute muutumist ja lubadust jätkata edaspidi seaduskuulekat käitumist, ent leidnud, et käesoleval ajal võivad need muutused olla ebapiisavad.
15. D.F on esitanud taotluse tühistada maakohtu määrus osas, milles see nägi ette vanglale õiguse esitada materjalid ennetähtaegse vabastamise üle otsustamiseks 9 kuu möödumisel määruse jõustumisest. Ringkonnakohus märgib, et tingimisi vabastamise üle otsustamisel edastab vanglateenistus karistusseadustiku § 76 lõike 1 punkti 2 või lõike 2 punkti 2 alusel materjalid uuesti kohtule ühe aasta möödumisel tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise määruse jõustumisest, kui kohus ei ole sätestanud määruses materjalide uuesti esitamiseks pikemat või lühemat tähtaega. Käesoleval juhul on Tartu Maakohus leidnud, et ennetähtaegse 4 vabastamise üle otsustamine oleks otstarbekas 9 kuu möödumisel määruse jõustumisest. Vaatamata D.F-i taotlusele ei pea ringkonnakohus vajalikuks muuta tema järgmise ennetähtaegse vabastamise otsustamise tähtaega tema kahjuks ja jätab Tartu Maakohtu määruse selles osas muutmata.
16. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Paavo Randma Tiit Lõhmus 5 Maarika Kuusk