S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Kaebuse esitaja: K.Z, ik: xxx, elukoht: xxx. Kaitsja: Vladimir Sadekov, Vladimir Sadekovi Advokaadibüroo OÜ RESOLUTSIOON 1. Jätta K.Z-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 29.09.2011 otsusele nr 2230,11,043861 K.Z-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 29.09.2011 otsus nr 2230,11,043861 K.Z-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 03.09.2011 kell 05.34 Luise 2 maja juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit Infiniti FX35 registreerimismärgiga xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,46 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis, et ei saa nõustuda sellega, et sellises seisundis seadis reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestatakse eelkõige süü suurust ning alles seejärel karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Otsus on põhjendamatult raske. Teda ei ole varem sellise süüteo toimepanemise eest karistatud, samuti on ta töötu ning tal puudub võimalus maksta trahv nimetatud suuruses. Trahvi suurus ja juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg ei vasta toimepandu raskusele. Trahvi maksimummäär on 300 trahviühikut, kuid temale määrati 200 trahviühikut. Keskmisest kõrgem karistus on põhjendamatult karm. Asjaoludest on näha, et kaebuse esitaja ei olnud raskes joobeseisundis. Sündmus oli varahommikul ja kaebuse esitaja arvas, et alkohol enam ei mõjuta tema organismi. Kaebaja oli absoluutselt kaine ja arvas, et see ei peegeldu alkomeetri näidul. Seisund oli absoluutselt adekvaatne ja kontrollitav. Peale selle ei seadnud ta ohtu liikluses osalejate või enda elu. Juhtimisõiguse äravõtmine nii pikaks perioodiks on samuti põhjendamatu. Määratud karistus on karmim kui kohus määrab kriminaalkorras raskema seisundi puhul. Kuivõrd tunnistab oma süüd täies ulatuses ja kahetseb, palub siiski mitte nii karmilt karistada. Seetõttu palutakse tühistada otsus rahatrahvi suuruse osas, kergendades karistust ja anda võimalus tasuda trahv 10 kuu jooksul, samuti tühistada otsus juhtimisõiguse äravõtmise osas või alternatiivselt võtta juhtimisõigus ära mitte kauemaks kui üheks kuuks. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et kahetseb toimepandut, esimene kord juhtus, et niimoodi rooli läks. Elab emaga, on töötu, trahvi tasumine mõjutab ema majanduslikku olukorda. Tuli klubist ja läks tüdruksõbra juurde, kuid läksid riidu ja sai sõpradega kokku ning asus juhtima tuttava autot, et sõita Kotka tänavale. Autos olid sõiduki omanik ja veel üks tuttav. Klubis võttis pokaali šampust ja paar pitsi viina, klubist lahkus kuskil tund enne kinnipidamist, kella 5 ajal. Kui kinni peeti, siis ehmatas, mõtles, et tal on juhtimisõigus vajalik. Väitis politseile, et ei olnud roolis, ei mäletanud sellest päevast midagi. Viimane trahv on tasutud, võttis isalt raha. Ise on ema ülalpidamisel, ei ole ei autot ega korterit. Autot kasutab igapäevaselt, sõidutab ema ja viib last lasteaeda. Töötuna arvele võtnud ennast ei ole, sellel ei ole mõtet. Enne oli Tööhõiveamet kesklinnas, kuid nüüd viidi Lasnamäele üle. Otsib tuttava kaudu tööd Soomest. Kui Soome läheb, siis sõidutab ema tema 2 elukaaslane ja tüdruksõber sai ka äsja juhtimisõiguse, saab ise sõita. Kaitsja leidis, et vastuvaidlematult on tuvastatud, et kaebuse esitaja on väärteo toime pannud. Ei saanud koheselt olukorras selgusele, ehmatas ja käitus viisil, mis ei olnud hetkel kohane. Kuid ta tuli arusaamisele ja andis hiljem tegelikkusele vastavaid ütlusi. Kaebuse esitajale määratud karistus on ülemäära kõrge. Rahatrahv 800 eurot sellises majanduslikus olukorras on selline, et see langeb vanemate õlgadele, tal puudub trahvi tasumiseks võimalus. Seetõttu tuleks karistust kergendada. Mis puudutab juhtimisõiguse äravõtmist, siis taotleks otsuse tühistamist või siis määramist minimaalses määras. Kaebuse esitaja on teinud vajalikud järeldused ja vaevalt, et see kordub. On osalenud paljudes kriminaalasjades, kus süüdistus on esitatud KarS § 424 järgi ning kohtu otsustega on mõistetud karistused kuriteo eest võrreldavad vaidlusaluse karistusega. Kohtuväline menetleja leidis, et on vaja puudutada väärteo toimepanemise asjaolusid. Kaebuse esitaja tarvitas alkoholi tund aega enne kinnipidamist, asus sõidukit juhtima, võttes kaassõitjateks kaks tuttavat. Kinnipidamisel väitis, et roolis oli teine isik. Seda ei saa hinnata segaduses olemisena või hirmunud olemisena. Isik mõtles 25 päeva selle üle mida tegi ja ei saa pidada tõeseks seda, et isik ei mäletanud juhtunut. Isik on andnud ütlusi et eksitada otsustajat ja vabaneda karistusest. Väärtegu on toime pandud tahtlikult, isik oli teadlik alkoholi tarvitamisest. Arusaamatu miks isik ei kasutanud enne sõiduki juhtima asumist kaine tuttava abi või ei kasutanud taksot. Isikul tuvastati alkoholi piirmäära ületamine LS § 224 lg 2 sätestatud alammäärast tunduvalt kõrgemana, mistõttu määratud trahv keskmist määra ületavas määras ja juhtimisõiguse äravõtmine keskmises määras vastavad süü suurusele, karistus on õiglane ja proportsionaalne. Et juhtimisõigus on vajalik ema sõidutamiseks ja lapse lasteaeda viimiseks, oli isikule teada ka enne väärteo toimepanemist. Juht võtab liikluses endale vastutuse ning isikule, kellele on välja antud juhtimisõigus, ei ole võõrad ka liiklusseaduse sätted ja sanktsioonid. Seega on isikule teada ka risk enne kui teo otsustab toime panna. Kui esineksid erandlikud asjaolud, mis juhtimisõiguse äravõtmise tõttu oluliselt häiriks menetlusaluse isiku majanduslikku olukorda või pereelu, siis võib jätta lisakaristuse ka kohaldamata. Selles väärteoasjas selliseid erandlikke asjaolusid tuvastatud ei ole. Kaebuse esitanud isik on ohtlik, seadis ohtu iseenda, sõidukis viibinud isikud ja teised kaasliiklejad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ja tühistamata, samas ei ole vastu, kui kohus määrab trahvi tasumise ositi maksimaalse tähtaja jooksul. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Seejuures on vastavalt K.Z-i taotlusele trahvi tasumise tähtaega edasi lükatud 6 kuu võrra. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,51 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust 3 laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,46 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmise määra lähedane. Kaebuse esitaja on põhjendatult märkinud, et karistamise aluseks on vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele isiku süü, samuti on kaebuse esitaja kaebuses märkinud ära asjaolud, mida arvestatakse karistuse määramisel. Kohus peab vajalikuks need viidatud märksõnad üle korrata. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmises suuruses. See omakorda tingiks karistuse ranguse ja sellest tulenevalt ka karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja oma otsuses selliseid asjaolusid tuvastanud ei ole. Väärteoprotokolli on menetlusalune isik märkinud, et on protokolliga tutvunud ning menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on menetlusalune isik eitanud väärteo toimepanemist ja selgitanud, et sõidukit juhtis teine isik, jättes isiku nime nimetamata. Kolm päeva hiljem on esitanud menetlusalune isik protesti nime all avalduse, kus on välja toonud ka isiku nimeliselt, kes oli sõidukit juhtinud. Kolm nädalat hiljem on menetlusalune isik esitanud uue avalduse, milles on märkinud, et ta oli alkoholi tarvitanud ja ei mäletanud, et tema ise oli roolis ja ka tema sõbrale D tundus, et D oli olnud roolis, kuid kui D näidati videot, siis said aru, et tema ise ikkagi oli roolis. Sellised andmed väärteoasjas viitavad kohtu arvates üheselt sellele, et menetlusaluse isiku käitumises ei ole karistust kergendavaid asjaolusid, ning isik on püüdnud menetlejat viia eksitusse eesmärgiga vabaneda vastutusest. Kohtuistungil püüdis kaebuse esitaja selgitada vastuolulisi ütlusi, kuid selgitused jäid ähmasteks ning lõpuks võis järeldada, et kaebuse esitanud isik ei mäletanud selle päeva sündmusi. Kohtule jääb aga selline väide arusaamatuks, kuivõrd menetlusalusel isikul olnud alkoholi sisaldus organismis peaks välistama mälukaotuse esinemise ning juhul kui isik ei mäleta sündmusi, siis ei saaks ta mäletada ka selle isiku nime, kes tema asemel roolis oli. Ometigi menetlusalune isik seda mäletas. Kaebuse esitanud isiku mälu taastus aga ootamatult pärast seda kui väidetavale juhile tõendati, et see väidetav juht ei ole sõiduki roolis olnud. Seejuures oli see isik kaine, kuid samuti mäletas sündmusi lünklikult ja valikuliselt ning vaid sõiduki juhtimise osas. Seejuures loobus ta politseile esitatud avaldusest selle kohta, et tema oli sõidukit juhtinud. Seetõttu kaebuses esitatud kahetsus ei ole kohtu arvates siiras ning on kantud soovist oma olukorda kergendada pärast seda kui tema esitatud teadvalt vale informatsioon ei suutnud menetlejat eksitusse viia. Seega ei ole kogu väärteomenetluse käigus tuvastatud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mis saaks karistust mõjutada. Nagu on kaebuses märkinud kaebuse esitaja, leiab ka kohus, et peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat ainuüksi 2010 aasta jooksul karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kolmel korral ning väärteod on oma iseloomult muutunud järjest ohtlikemaks. Kaks esimest suhteliselt leebet rahatrahvi ei sundinud kaebuse esitajat hoiduma kolmanda väärteo toimepanemisest. Seejuures määrati kolmanda väärteo eest karistuseks nii rahatrahv kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Kohtul puuduvad andmed, et viimane rahatrahv oleks tasutud, kuid kaebuse esitaja väitis, et ta sai raha trahvi tasumiseks oma isalt ja trahv on tasutud. Seega ei ole kaebuse esitanud isik teinud rahalisi kulutusi karistuse tasumiseks. Kohus peab oluliseks asjaolu, et ajal, mil kaebuse esitanud isikul oli kolm kustumata karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, pani ta toime järgmise, so menetlusesemeks oleva väärteo. Seega ei sundinud kaebuse esitajat uue väärteo toimepanemisest hoidumisele ei varasemad rahatrahvid ega suhteliselt lühiajaline lisakaristus. Seega eelnevad karistused oma eesmärki ei saavutanud. Kaebuse kohtulikul arutamisel esitati kaebuse esitaja poolt väide, et kuivõrd tema 4 on töötu, siis langeb trahvi tasumine vanemate õlgadele. Seejuures aga taotleti trahvi vähendamist. Sisuliselt saaks sellest teha järelduse, et kaebuse esitaja taotleb vanematelt välja mõistetava rahalise nõude vähendamist kergendamaks kaebuse esitaja vanemate olukorda. Seega ei tasuks trahvi süüdiolev isik, vaid kõrvalised isikud, kes asjasse ei puutu ja menetlusalune isik jääks taas karistuseta. Väited menetlusaluse isiku majanduslikust olukorrast, või õigemini selle puudumisest ja rahaliste vahendite puudumisest trahvi tasumiseks ei saa olla kohtu arvates süülise käitumise õigusvastasust välistavaks asjaoluks ega saa tingida olukorda, et karistamisest tuleb loobuda. Menetlusalune isik peab ise hoolitsema selle eest, et tema käitumisest tingitud piirangud ja rahalised kohustused oleksid tasutud ja täidetud tema enda poolt. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks asuda vähendama määratud rahatrahvi seetõttu, et isikul puuduvad võimalused selle tasumiseks ja seda peavad tasuma tema vanemad. Isik on väärtegu toime pannes võtnud riski ja peab tagajärgedega arvestama, on need siis temale soodsad või mitte. Juhul, kui isik teab, et temale määratavad karistused peavad kandma tema lähedased, siis uut väärtegu toime pannes näitab ta oma suhtumist oma lähedastesse ja enese hetkehuvide tõstmist kõrgemale teiste heaolust. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kohtuistungil antud menetlusaluse isiku ütlustest saab järeldada, et menetlusalune isik veendus täielikult selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud. Kaebuse esitaja tarvitas alkoholi ning mõne aja pärast peeti kinni ja tema organismis tuvastati alkoholisisaldus. Taoline asjaolu, et alkoholi tarvitamise järgselt hakkab alkohol ka oma mõju avaldama, ei tohiks täiskasvanud isikule olla üllatuseks. Seejuures on aga kaebuses leitud, et kaebuse esitaja oli absoluutselt kaine ja arvas, et tarvitatud alkohol tema organismi enam ei mõjuta. Kohtu arvates viitab alkomeetri näit aga vastupidisele, nimelt sellele, et kaebuse esitaja ei olnud absoluutselt kaine, vaid ta juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis. Seega oli tegemist kavatsetusega toime pandud teoga. Kohtu arvates viitab selline kaebuses esitatud väide, et isik tundis ennast absoluutselt kainena sellele, et isik ei taju enam alkoholi mõju tema organismile ja peab end alkoholi tarvitamise järgselt kainena. Seejuures peab ta vajalikuks ka osalemist liikluses sõiduki juhina. Kohus leiab, et taoline isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Käesoleval juhul juhtis ta kõrvalisele isikule kuuluvat sõidukit ja sõidutas kahte isikut, millega seadis kohtu arvates ohtu võõra vara, kõrvalised isikud ja iseenda, rääkimata teiste kaasliiklejate tervisest ja võõrast varast. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, seda, et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on enamasti mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuses on taotletud lisakaristuse vähendamist 1 kuule. 5 Kohus leiab, et taoline taotlus kaebuses näitab seda, et kaebuse esitaja ei ole senini süvenenud Liiklusseaduse sätetesse ega ole endale selgeks teinud võimalikke, sh ka alternatiivseid karistuste määrasid. Vastasel juhul ei oleks ta taotlenud karistuse määra vähendamist määrani, mida seadus ette ei näe. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et kaebuse esitaja ei olnud raskes joobeseisundis ega seadnud kedagi ohtu. Kohus leiab, et taoline põhjendus ei ole tõsiseltvõetav, kuivõrd nn raskes joobes olles sõiduki juhtimine ei ole karistatav väärteokorras ning tegemist on KarS § 424 ettenähtud kuriteokoosseisuga. Kohus leiab, et juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, olles üldjoontes kursis ka süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liikidega, kuivõrd menetlusalust isikut on liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud nii rahatrahvide kui ka juhtimisõiguse äravõtmisega. Seega on menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus ja kellel on juba piisav karistuste alane kogemus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik viib end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses ohtlik ja peab end samas kaineks. Sellest saab aga järeldada, et isik ei taju ei oma seisundit ega sellest tulenevat ohtu ning ta ei pea vajalikuks ka enda seisundit kontrollida. Samas on isik teadlik alkoholi tarvitamisest. Seega on tegu toime pandud kavatsetusega ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja ilmselgelt arvestanud nii menetlusaluse isiku süüga kui ka sellega, et varasem ja lühemaajalisem lisakaristuse kohaldamine oma eesmärki täita ei suutnud. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata nii põhikaristuse suuruse kui ka lisakaristuse kohaldamise ja määra osas. Mis puudutab kaebuses esitatud taotlust määrata rahatrahvi tasumine ositi 10 kuu jooksul, siis esmalt leiab kohus, et vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega tuleb tuvastada mõjuvad põhjused, mida saab tuvastada menetlejale esitatavate dokumentide alusel. Esitatud tõendite pinnalt saab menetleja otsustada kas tegemist on põhjustega, mida on võimalik lugeda mõjuvateks. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit ning kohtuliku arutamise käigus ei esitatud samuti ühtegi tõendit. Seega ei saa kohus hinnata ka põhjuste mõjuvust. Seejuures on kohtuväline menetleja juba peatanud rahatrahvi tasumise 6 kuuks, millest on kaebuse esitaja teadlik. Taolistel asjaoludel jääb kohtule arusaamatuks kaebuses esitatud taotlus, kuivõrd trahvi tasumine on edasi lükatud just kaebuse esitanud isiku enese avalduse alusel. Seetõttu leiab kohus, et puuduvad asjaolud, mis annaks aluse rahatrahvi tasumise ositi määramiseks. Märt Toming Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.