4-12-62/3

4-12-62 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuaril 2012.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-12-62 Kohtunik Julia Vernikova Väärteoasi N.P kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 16.12.2011.a otsusele väärteoasjas nr 2315,11,013233 Kohtumenetluse pooled Menetlusalune isik: N.P (i.k. xxx; eluk.xxx); kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus. Kohtumenetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 16.12.2011.a otsus väärteoasjas nr 2315,11,013233 muutmata ja kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 16.12.2011.a. otsusega määrati Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusega N.P-le Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 10 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik 24.11.2011 kell 03.21 Peterburi teel Tallinnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,38 mg. 2 Esitatud kaebuses vaidlustab N.P otsuse määratud karistuse osas. Väärteo toimepanemist ta tunnistab. Kaebuses osundatakse sellele, et menetlusalusel isikul on kaks alaealist last, kellest üht peab ta iga päev toimetama lasteaeda, raskesti haige naine ja juhtimisõiguse omasolu on vajalik autojuhina töö tegemiseks ja sissetuleku perre tagamiseks. Menetlusalune isik on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tegemist on tahtliku ja jämeda liikluseeskirja nõuete rikkumisega, mille puhul on karmi karistuse kohaldamine põhjendatud. Juhtimisõiguse omandanud isik peab olema teadlik liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest ning sellest, et liiklusnõuetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda võib halveneda isiku majanduslikku olukorda. N.P on andnud ütlusi, millest nähtuvalt tarvitas ta alkoholi sõidukit juhtima asumisele eelnenud ajal, mistõttu oleks pidanud veenduma jooneseisundi puudumises aktiivse tegevuse kaudu. Isiku karistamine põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega on kooskõlas karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkidega ning on tingitud isiku süü suurusest ja tal varasemate liiklusalaste karistuste olemasolust. Kohtuväline menetleja nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas nr 2315,11,013233 olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus on seaduslik, piisavalt põhjendatud ning puudub seaduslik alus selle tühistamiseks. Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis N.P 24.11.2011 kell 03.21 Peterburi teel mootorsõidukit Citroen Berlingo registreerimismärgiga xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,38 mg. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 5 nõudeid, pannes toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.24.11.2011 koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt tuvastati N.P alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-0018 (tunnistuse number TTRC-11-00091, mille lugem oli 0,43 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,38 mg/l. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest on näha, et N.P kõrvaldati 24.11.2011 sõiduki juhtimiselt, kuna oli arvata, et ta on joobeseisundis. N.P on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohapeal ka kätte saanud. Arvestades asjaolu, et mõõtmist teostas pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit ja järgides mõõtemetoodikat, loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb karistusena ette selles sätestatud väärteo eest rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja juhindunud KarS §-st
3. Karistuse määramisel on arvestatud süü suurust, üld- ja eripreventiivseid eesmärki. 3 Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt tarvitas ta õlut ca kaks tundi enne auto juhtimisele asumist. Seega on ta väärteo toime pannud tahtlikult. Kohus nõustub täielikult kotuvälise menetleja seisukohaga, et sõiduki juhtimine seisundis, kui tema organismis sisaldub alkohol, on enamohtlik süütegu, mille toimepanemise puhul seatakse reaalsesse ohtu mitte ainult juhi enda, vaid ka teiste liiklejate tervis ja elu. Seetõttu väärivad taolised teod ranget karistamist. Karistuse liigi üle otsustamisel on kohtuväline menetleja põhjendatult arvestanud N.P-le määratud varasemaid karistusi liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri andmetel on N.P varem korduvalt karistatud nii väärteo- kui ka kriminaalkorras erinevate liiklusalaste süütegude toimepanemise eest, sh mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. N.P karistati varasemalt väärteokorras nii kergemaliigiliste karistustega rahatrahvide näol, kui ka arestiga. Varasemad karistused aga ei mõjutanud teda muutma oma suhtumist liiklusohutuse nõuetesse. Kohus leiab, et tegemist on vastutustundetu juhiga, kes suhtub äärmiselt kohusetundetult ja üleolevalt liikluseeskirja nõuete täitmisse ning ei tee varasematest karistustest mingeid järeldusi. Kohtuväline menetleja on õiglaselt pannud otsuses rõhu asjaolule, et varem määratud rahatrahvid on jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata. Sellest johtuvalt on alust järeldada, et kergemaliigilise karistusega ei ole võimalik saavutada karistuse eripreventiivset eesmärki ning menetlusalusel isikul kindla sissetuleku puudumise tõttu on tõenäosus, et ka käesoleval juhul jäetakse rahatrahv täitmata N.P poolt, küllaltki suur. Seega on kohus seisukohal, et N.P karistamine rahatrahviga ei ole otstarbekas ega ole kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega ning tema karistamine põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega on põhjendatud. Määratud karistuse pikkus, mis ületab ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, on tingitud teo ohtlikkusest, menetlusaluse isiku süü suurusest ja tema varasemast käitumisest. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaebuses märgitud asjaolud on olnud menetlusalusele isikule teada ka enne joobeseisundis sõiduki juhtimisele asumist, mistõttu oleks ta pidanud varem tegema kõik endast sõltuva seadusrikkumiste toimepanemisest ärahoidumiseks ning oma pere heaolu eest seismiseks. Vastutuse majandusliku olukorra halvenemise eest veeretamine kohtuvälisele menetlejale või kohtule on aga lubamatu ning ei pea välistama menetlusaluse isiku karistamist karistusega, mida on ta väärt. Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-
4. Kohtunik