4-11-3625/3

4-11-3625 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-11-3625 Kohtunik Julia Vernikova Väärteoasi O.P kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusele väärteoasjas nr 2317,11,007403 Kohtumenetluse pooled Menetlusalune isik: O.P (i.k. xxx; eluk.xxx); kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus. Kohtumenetluse liik Kirjalik menetlus 22.08.2011.a RESOLUTSIOON
2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 22.08.2011.a otsus väärteoasjas nr 2317,11,007403 muutmata ja kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 22.08.2011.a. otsusega määrati Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusega O.P-le Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis O.P 02.08.2011.a. kella 07.10 ajal Vabaduse pst-l Tallinnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h võrra, sõites kiirusega 75 +/- 3 km/h. 2 Esitatud kaebuses vaidlustab O.P otsuse osaliselt s.o. Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel määratud karistuse osas. Väärteo toimepanemist tunnistab ja kahetseb. Kaebuses leitakse, et kohtuväline menetleja on väärteo eest põhjendamatult karmilt teda karistanud, karistus ei ole proportsonaalne rikkumisega, kohtuväline menetleja ei ole arvestanud isiku selgitusi, ei arvestanud karistuse määramisel kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Otsusest ei nähtu, miks on põhikaristusena võimalik vaid juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine, kuna kõik varasemad rahatrahvid on tasutud. Menetlusalune isik on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tegemist on tahtliku ja jämeda liikluseeskirja nõuete rikkumisega, mille puhul on karmi karistuse kohaldamine põhjendatud. Juhtimisõiguse omandamise eelduseks on asjaolu, et juhtimisõiguse saab isik, kes tunneb liiklusseaduse nõudeid, seega peaks menetlusalune isik teadma ka seda, et liiklusseaduse nõuete rikkumise eest võidakse teda karistada karistusega, mis võib halvendada juhi majanduslikku olukorda. Taoline teadmine ei ole aga takistanud menetlusalust isikut käitumast viisil, mis välistaks tema karistamist tahtliku liiklusalase rikkumise eest. Karistusregistri teatiselt nähtuvalt karistati kaebajat ajavahemikul 15.07.2009 kuni 07.11.2010 liiklusalaste väärtegude eest 5 korral, karistused on kehtivad. Kõik need karistused on seotud suurima lubatud sõidukiiruse ületamisega. Määratud rahatrahvid on osaliselt tasumata, mis tähendab, et isik ei ole kandnud ära temale varem määratud karistusi. Arvestades asjaolu, et isik jätkab uute liiklusalaste väärtegude toimepanemist, on kohtuväline menetleja veendunult seisukohal, et rahatrahv karistusliigina on O.P puhul oma eesmärgipärase mõju minetanud. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liiklusseaduse nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku edaspidine õigusrikkumistest hoidumine. Kohtuväline menetleja nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas nr 2317,11,007403 olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus on seaduslik, piisavalt põhjendatud ning puudub seaduslik alus selle tühistamiseks. Väärteotoimikus olevast kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et 02.058.2011.a. kell 07.10 on Vabaduse pst-l Tallinnas mõõdetud O.P poolt juhitud sõiduauto Volvo S 60 registreerimismärgiga XXX kiiruseks 75 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul on 50 km/h. Kiiruse mõõtmiseks kasutati protokolli kohaselt seadet Ultra Lyte nr UX020598, mida on testitud 01.08.2011, seade on töökorras. Tunnistaja Raimo Häälme ütluste kohaselt teostas ta 02.08.2011 koos patrullpolitseinik Mait Viese’ga liiklusjärelevalvet Tallinnas vabaduse pst-l. Kella 07.10 ajal lähenes Pärnu mnt poolt sõiduauto Volvo S 60, mille sõidukiiruseks mõõtis patrullpolitseinik Mait Viese, kasutades kiirusmõõteseadet Ultra Lyte nr UX020598 75 km/h. Kontrollimisel selgus, et sõidukit juhtis O.P, kes tunnistas oma rikkumist ja kiiruse ületamist. Väärteotoimiku materjalidest ja kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta O.P toimepandud rikkumist vaidlustanud, vaid tunnistab, et pani väärteo toime ja kahetseb seda. 3 Ülalnimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus tõendatuks, et O.P ületas 02.08.2011.a. Vabaduse pst-l sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Tema poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis. Sellise rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kirjeldatud rikkumise eest määrati O.P-le karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja juhindunud KarS §-st
3. Karistuse määramisel on arvestatud süü suurust, üld- ja eripreventiivseid eesmärki. Väär on kaebaja väide nagu kohtuväline menetleja oleks põhjendamatult jätnud arvestamata tema selgitusi toimunu kohta. Väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt ei esitanud O.P vastulauset õigeaegselt. V™S § 69 lg 6 kohaselt on vastulauset võimalik esitada kohtuvälisele menetlejale 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. O.P sai väärteoprotokolli koopia 02.08.2011, vastulause esitamise viimane tähtaeg oli 17.08.2011, isik on aga selle esitanud 29.08.2011.a, s.o pärast 15-päevase tähtaja möödumist. Väärteotoimiku materjalides on olemas väärteomenetleja Kermo Koit’i märge selle kohta, et 29.08.2011 on O.P-le helistatud ja selgitatud, et seoses vastulause esitamise tähtaja möödalaskmisega ei arvestatud seda otsuse tegemisel. Sellest lähtuvalt jääb kohtule arusaamatuks kaebuses toodu, nagu kaebaja ei oleks saanud aru, miks puuduvad kohtuotsuses viited tema puhtsüdamlikule kahetsusele, kuigi ta on seda avaldanud vastulauses. Kohus leiab, et kuigi karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, ei ole antud juhul see määratud karistuse vähedamise aluseks. Põhjendatult on kohtuväline menetleja arvestanud O.P-le määratud varasemaid karistusi liiklusalaste nõuete rikkumise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kohus nõustub täielikult kohtuvälise menetleja seisukohaga, et O.P, olles teadlik enda varasematest karistustest, oleks pidanud seda hoolsamalt jälgima oma liiklusalast käitumist ning asjaolu, et töökohustuste täitmiseks on tal juhtimisõigus hädavajalik, ei saanud tulla kaebajale ootamatusena. Nähtuvalt karistusregistri väljavõttest on kaebajat varem karistatud liiklusseaduse nõuete rikkumise eest viiel korral. Määravaks asjaoluks on siinjuures fakt, et kõik varasemad liiklusalased rikkumised on seotud sõidukiiruse ületamisega. Kohut paneb hämmastama kaebaja väide selle kohta, et otsusest ei nähtu menetlusaluse isiku poolt varasemalt toimepandud rikkumiste arvu. Kui isik ei tea, mitu korda on teda aasta jooksul liikluseeskirja rikkumise eest karistatud, näitab ta ennast vastutustundetu juhina, kes suhtub äärmiselt kohusetundetult ja üleolevalt liikluseeskirja nõuete täitmisse ning ei tee varasematest karistustest mingeid järeldusi. 4 Kohus peab vajalikuks seoses sellega eraldi teavitada menetlusalust isikut, et teda karistati alljärgnevalt: 15.07.2009 toimepandud sõidukiiruse ületamise eest karistati teda rahatrahviga 1800 krooni; rahatrahv on tasutud 21.09.2009; 23.01.2010 toimepandud sõidukiiruse ületamise eest karistati teda rahatrahviga 4200 krooni; rahatrahv on tasutud 26.01.2010; 28.06.2010 toimepandud sõidukiiruse ületamise eest karistati teda rahatrahviga 900 krooni, rahatrahv on tasumata; 27.08.2010 toimepandud sõidukiiruse ületamise eest karistati teda rahatrahviga 6000 krooni, rahatrahv on tasumata; 07.11.2010 toimepandud sõidukiiruse ületamise eest karistati teda rahatrahviga 900 krooni; rahatrahv on tasutud 18.11.
4. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et olukorras, kus menetlusalune isik jätab talle määratud kergemaliigilised karistused täitmata, samas jätkab ta uute analoogsete väärtegude toimepanemist, ei täida tema suhtes rahalise karistuse taaskohaldamine oma eesmärki. Kohus on seisukohal, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine mõjutada O.P edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Sõidukiiruse ületamine on üks raskemaid ja ohtilikumaid liikluseeskirja rikkumisi, millega seatakse reaalsesse ohtu juhi enda ja teiste seaduskuulekate liiklejate elu ja tervis. Sellest lähtuvalt ja arvestades eelpool toodud isiku varasemat käitumist leiab kohus, et juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine O.P suhtes on põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-
5. Kohtunik