4-11-3771 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. november 2011 a Tallinn Väärteoasja number 4-11-3771 (2373,11,005145) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi Ma

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, so 240 eurot. Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Kaebuse esitaja: O.D, ik: XXX, elukoht: XXX V™S § 120 korras 1. Jätta O.D kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Triinu Riigor 13.09.2011 otsusele nr 2373,11,005145 O.D karistamises LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, so 240 eurot rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Triinu Riigor 13.09.2011 otsus nr 2373,11,005145 O.D karistamises LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, so 240 eurot muutmata ja tühistamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 04.11.

1. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 05.12.
2. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 06.12.
3. 1 Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Triinu Riigor 13.09.2011 otsusega nr 2373,11,005145 karistati O.D LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, so 240 eurot selles, et menetlusalune isik 19.08.2011 kella 11.11 ajal ajal Tallinna ringtee 24. kilomeetril juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 131 +/- 4 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 37 km/h võrra. Juhtides mootorsõidukit ja kontrollijale esitamiseks puudus kehtiv vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust tõendav dokument või isikut tõendav dokument, samuti puudus sõiduki registreerimistunnistus. Juht ei ole kantud liiklusregistrisse antud mootorsõiduki omanikuna, vastutava kasutajana, kasutajana ning mootorsõiduki omanik, vastutav kasutaja või kasutaja ei viibinud kontrollimise ajal mootorsõidukis. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 ja § 88 lg 1 nõudeid, pannes toime LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et ta ei ületanud lubatud sõidukiirust 37 km/h. Kaebuse kohaselt juhtis kaebuse esitaja 19.08.2011 Tallinna ringteel suunaga Pärnu maantee poole sõidukit Ford Transit registreerimismärgiga XXX. Tee 24-1 kilomeetril möödus samal sõidusuunal tee ääres seisvast politseivärvides VW Transporter väikebussist. Politseisõiduk parkis tee ääres samuti suunaga Pärnu mnt poole. Olles ületanud viadukti, märkas peeglitest, et sama politseisõiduk on talle järgnenud ning annab siniste ja punaste vilkuritega peatumismärguannet. Peatus korra kohaselt tee parempoolse ääre lähedal. Politseiametnik Mart Suurhans kutsus teda politseiautosse, kus esitati süüdistus lubatud sõidukiiruse ületamises ja tehti ettepanek menetleda väärtegu kiirmenetluse korras, määrates karistuseks rahatrahvi 300 EUR. Kuna ei olnud kiiruse ületamises sellisel (+37 km/h) määral kuidagi kindel ning pidas ka määratavat karistust põhjendamatult karmiks, palus jätkata menetlust üldises korras ning soovis vormistatud dokumentidest koopiaid. Möönab, et ei jälginud pingsalt sõiduki spidomeetri näitu, kuid märkas juba eemalt tee ääres parkivat politseisõidukit ning jätkas ühtlase kiirusega sõitmist. Vaatamata sellele, et auto ei kuulu temale ning tolle sõiduki spidomeetri tehniline seisukord on talle teadmata, julgeb uskuda, et isegi juhul, kui tõepoolest ületas mõningal määral lubatud sõidukiirust, ei saa see ületamine olla sedavõrd suur! Tegeleb motospordiga, see on ala, kus inimene õpib hindama oma sõidukiirust ning usaldades oma vaistu ning varasemalt vaadatud spidomeetrinäitu eeldab, et tema poolt juhitud sõiduki reaalne kiirus võis jääda vahemikku 90-100 km/h. Sellise kiirusega sõites ei ole varasemalt tekkinud probleeme politseiga. Politsei poolt teostatud sõidukiiruse mõõtmine ei ole tõendatud usaldusväärselt. Temale antud koopial liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist on kirjas, et välijuht Maksim Pekarski mõõtis tema juhitud sõiduki liikumiskiirust kiirusmõõteseadmega Stalker II MDR, hoides seda käes. Eelnevalt märkis, et politseisõiduk oli pargitud tema suunavööndisse, tee äärde, suunaga Pärnu mnt poole. Politseiametnikud viibisid aga sõidukis. Samas protokollis väidab Maksim Pekarski, et mõõtis pärisuunalisel sõidurajal lähenevat sõidukit, see tähendab, et mõõdeti politseibussi tagant lähenevat sõidukit. Tallinna ringtee on selles lõigus kilomeetrite ulatuses sirge ja ilma takistusteta. Rõhutab siinjuures uuesti, et politseiametnikud viibisid samal ajal sõidukis - selle tõenduseks on ka asjaolu, et teda ei peatatud mitte käe või sauaga vaid politseisõidukiga järgi sõites töötavate vilkuritega, kuigi sedavõrd sirgel teelõigul oleks vabalt jõutud teda peatada ka politseisõiduki parkimiskohas. Selline mõõtmisviis, kus politseiametnik teostab mõõtmisi oma selja tagant, üle õla, peaks mõõtemetoodikat järgides äärmiselt ebamugav olema, kui just mõõtmisel VV määrusega 16.06.2011 nr 78 § 8 p 2 keelatud mõõtmist ei kasutata. Juhul, kui peeglilt mõõtmist ei kasutatud on tulenevalt mõõtja ebamugavast asendist raskesti usutav sama määruse § 9 1g 2 ja § 8 p 4 nõuete täitmine vaatamata sellele, et teelõik takistusteta ja sirge oli. Mõõtetulemuse küsitavusele viitab ka protokollis kajastatud asjaolu, et mõõdetav sõiduk kiirendas intensiivselt. Eelpool mainis, et märkas juba eemalt tee ääres seisvat politseisõidukit. Peab ennast õiguskuulekaks ja täie 2 mõistuse juures olevaks inimeseks, kes ei kiirenda intensiivselt, kui liiklusjärelevalvega tegelevaid politseiametnikke teeveerel märkab. Tema liiklushuligaaniks pidamise võimalust ei toeta ka tema varasem liiklusalane käitumine (viimasest üksikust rikkumisest on möödunud juba aegu). Pöörab tähelepanu ka sellele, et kaebuse esitaja poolt kasutatud sõiduk liigitus auto suvilate kategooriasse ning sellise autoga kihutamine, veel vähem hüpoteetiline võimalus, et soovis ehk veel ka politsei eest ära sõita, on ebareaalne ja ebaloogiline. Kiiresti sõitmise vajaduse saab realiseerida läbi oma harrastuse motospordis ega pea ennast maanteeliikluses välja elamas käima. Mõõtja asukohana märgitud kõrvaltee on ilmselt hr Pekarski eksitus, mis peaks olema politseisõidukitele paigaldatud positsioneerimissüsteemide salvestiste kontrollimisega üpriski kergesti tõendatav. Tallinna ringtee 24 kilomeetril kõrvalteel risti peateega seisev politseibuss oleks sedavõrd hästi nähtav peatee kõikides suundades, et kiiruse mõõtmine selliselt omaks tõenäoliselt üksnes preventiivset eemärki. Sellest mõõtja eksimusest rohkem häirib kaebuse esitajat asjaolu, et konkreetne patrullekipaaž oma tegevuse kinnitamiseks ning tõendamiskvaliteedi parandamiseks videosalvestusseadmeid ei kasuta. Ometi on need maksumaksja raha eest valdaval hulgal politseisõidukitel olemas nagu ka konkreetsel Volkswagen politseisõidukil ning sellele viitas ka vastav SiM 14.12.2009 määruse nr 57 lisa p 2 kohane tähis. Väärteomenetluses üle kuulatud ainsa tunnistaja ütlused on vastuolulised ja olustikku moonutavad. Väärteomenetluse käigus on üle kuulatud kiirusmõõteseadet kasutanud ja kiiruse ületamise fikseerinud välijuht Maksim Pekarski. Omakäeliselt kirjutatud ülekuulamisprotokollis märgib tunnistaja taas, et politseisõiduk oli pargitud kõrvalteele, mis ei vasta tõele. Antud asjaolu peab olema kontrollitav politseisõidukile paigaldatud positsioneerimisseadmete salvestiste kontrollimisega. Arusaamatu, miks politseisõidukil ei kasutatud video salvestusseadet, mille salvestis tema sõnu kinnitaks, kuigi see oli sõidukile paigaldatud? Maksim Pekarski kirjutab, et lukustas radari näidu LOCK aknasse ja andis sõidukile peatumismärguande. Peatumismärguanne anti talle aga taga liikuva sõiduki sinise ja punase vilkuriga ning see ei saa kuidagi vahetult järgneda paigal seismise mõõterežiimis teostatud mõõtmisele, mille tulemus on hetk tagasi lukustatud radari LOCK aknasse. Politseisõidukit juhtis Maksim Pekarski, kes samas radarit käes hoides mõõtis tema sõiduki kiirust (!?), lukustas radari näidu (!?) ning andis temale peatumismärguande! Tundub ääretult liiklusohtlik. Liiklusseaduse § 33 lg 11 keelab juhil sõidu ajal tegeleda toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. Kas politseiametnikele kehtivad selles osas mingid erisused? Miks ei võinud kiiruse mõõtmisega tegeleda Maksim Pekarski kõrval istunud patrullpolitseinik Mart Suurhans, kes autot ei juhtinud? Enne tema peatamist ja seega ka radari näidu lukustamist patrullauto liikus, mistõttu tunnistaja ütlustes ja mõõteseadme kasutamise protokollis on vastuolu mõõtja asukoha osas. Protokollis on kirjas, et mõõtja seisis. Kui mõõtmine toimus liikumiselt, siis vastavalt VV 16.06.2011 määruse nr 78 lisale 1 on mõõtetulemuse laiendmääramatus seotud patrullsõiduki kiirusega, seda aga mõõteseadme kasutamise protokollis märgitud ei ole. Maksim Pekarski kirjutab, et kaebuse esitaja oli kiiruseületamisega nõus, kuna see toimus seoses tööülesannetega. Kaebuse esitaja ei ole menetluse jooksul kordagi väitnud, et on nõus temale inkrimineeritud sõidukiirusega. Möönis politseiametnikele nagu ka käesolevas kaebuses maakohtule, et ei jälginud spidomeetrit ning ei julge seetõttu väita, et üldse kiirust ei ületanud, kuid kindlasti ei saanud see olla sedavõrd suur ületamine. Tööülesannetest tulenevalt oli rohkem huvitatud mitte auto lõppkiirusest, vaid auto võimekusest stabiilset kiirust säilitada viaduktile (mäest ülesse) sõites nagu ka kirjutas väärteoprotokolli. Huvitas ennekõike see, kas sõiduki mootoril on jõudu valitud sõidukiirust säilitada suurema koormuse korral. Autosuvilat kasutatakse tavaliselt puhkuse ajal, kui inimestel on aega. Sellega ei pea saama sõita valmistajatehase poolt eeldataval suurimal kiirusel, seda enam, et sõiduk funktsionaal-ehituslikult suvilana ei ole baasmudelile ettenähtud kiirusteks ka kohane (tavasõidukist kõrgem raskuskese, suurem tuuletakistus jms). Tunnistaja eksib ka sõidukiiruse näidu tutvustamise faktis. Patrullpolitseinik M.Suurhans tutvustas talle küll õigusi ja kohustusi väärteomenetluses, kuid kiirusmõõturil fikseeritud 3 sõidukiiruse näitu tutvustas siiski politseisõiduki juhikohal istunud ning radarit vasakus käes hoidnud M.Pekarski ise. Otsuses esitatud süü tõendamise alused on väärad või ebapiisavad karistuse määramiseks. Väärteoasjas nr 2373,11,005145 on 13.09.2011 teinud otsuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja vanemkonstaabel Triinu Riigor, kes otsuses märgib, et väärteo toimepanemine on tõendatud järgmiste punktidega: Menetlusaluse isiku ütlustega; tunnistaja Maksim Pekarski ütlustega; liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Kaebuses kirjeldas asjaolusid, mis välistavad väärteo toimepanemise tõendatuse tuginedes otsuses viidatud punktidele. Eeltoodust tulenevalt puuduvad väärteoasjas tõsiselt võetavad tõendid, mis kahtlusteta kinnitaksid tema poolt mootorsõiduki juhtimisel lubatud sõidukiiruse ületamist väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas. Vastuolud ja kõrvaldamata kahtlused isiku süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks tulenevalt KrMS § 7 lg

1. Eeltoodule tuginedes palub lisaks väärteotoimikule nõuda Põhja Prefektuurilt ning kohtul uurida täiendava tõendina patrullsõidukile paigaldatud positsioneerimisseadme salvestisi, mis langevad ajaliselt käesolevale väärteoasjale ning sellele vahetult eelnevale ja järgnevale ajale ning peaksid tõendama, et patrullsõiduk ei paiknenud kiirust mõõtes tundmatul kõrvalteel, vaid Tallinna ringtee 24 kilomeetril Pärnu maanteele suunduva sõiduraja parempoolsel äärel. Kui väljavõtte mõõtkava ei ole piisavalt täpne ning politsei oma seisukohas väidab vastupidist, siis jääb kaebuse esitaja sõna vastuolulisi ütlusi andnud politseiametnikust tunnistaja sõna vastu ning temale jätkuvalt ebaselgeks, miks politsei ei kasutanud oma sõnade kinnituseks videosalvestusseadmeid. Lõpetada menetlus väärteoasjas väärteokoosseisu puudumise tõttu V™S § 29 lg 1 p 1 järgi. Juhul, kui kohus, vaatamata kaebuses esitatule, peab kohtuvälise menetleja argumente ja tõendeid otsuse tegemisel piisavaiks tema süüdimõistmisel, palub kohtul arvestada siira kahetsusega juhtunu suhtes ning ausa lubadusega püüda tulevikus olla tähelepanelikum. Möönab jätkuvalt, et võis vähesel määral lubatud sõidukiirust ületada (kuni 10 km/h), kuna ei jälginud spidomeetrit. Annab endast parima, hoidumaks edaspidi pisimategi rikkumiste toimepanemisest. Arvestades riigis olevat rasket majanduslikku seisu, mis tingib ka tema ja tema perekonna ääretult pingelise eelarve, palub sellisel juhul vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust ja mõista see välja ositi tasumisega. Kohtuväline menetleja asus oma kirjalikus arvamuses seisukohale, et O.D vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses ning palub väärteomenetlus lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Taotlust põhjendab menetlusalune isik asjaoludega, et lubatud suurimat sõidukiirust +/- 37 km/h ta ei ületanud. Kaebaja selgitab, et ta küll ei jälginud pingsalt spidomeetrit, kuid juba eemalt märkas ta teeääres parkivat politseisõidukit ning seetõttu jätkas sõitmist ühtlase sõidukiirusega. Kuna sõiduk ei kuulunud kaebajale ei olnud ta teadlik ka selle spidomeetri seisukorrast, kuid ta julgeb uskuda, et juhul kui ta kiirust ületas, siis ei saanud see olla sedavõrd suur. Samuti on Kaebaja asunud seisukohale, et politsei poolt mõõdetud sõidukiiruse mõõtmine ei ole tõendatud usaldusväärselt, kuna mõõtja Maksim Pekarski mõõtis Kaebaja juhitud sõiduki kiirust mõõteseadmega Stalker II MDR hoides seda käes, kuid politsei sõiduk oli pargitud Kaebaja sõidukiga samas sõidusuunas teeäärde ning politseinikud viibisid ise sõidukis - selle tõenduseks on asjaolu, et Kaebaja sõidukit ei peatatud mitte käega ega sauaga märku andes vaid politseisõidukiga järgi sõites töötavate vilkuritega. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks politseipatrull ei kasutanud tõendamiskvaliteedi parandamiseks videosalvestusseadmeid. Samuti märgib Kaebaja oma kaebuses, et tunnistajana üle kuulatud politseiametniku ütlused on vastuolulised ja olustikku moonutavad ning väärteootsuses esitatud süü tõendamise alused on väärad või ebapiisavad karistuse määramiseks. Kaebaja märgib, et antud väärteoasja puuduvad tõsiselt võetavad tõendid, mis kahtlustuseta kinnitaksid tema poolt toime pandud rikkumist väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas. Kohtuväline menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega on seisukohal, et O.D'i süü lubatud suurima sõidukiiruse ületamises mitte vähem kui 4 37 km/h võrra on tõendatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud väärteona LS § 227 lg 2 järgi. LS § 50 lg 5 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil lubatud kiirusest. Tunnistaja Maksim Pekarski poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustest nähtub, et 19.08.2011 kella -11:11 ajal olles teenistuses autopatrullis mõõtis ta Saku vallas Tallinna Ringtee. 24-ndal kilomeetril, Tallinn-Pärnu-Ikla maantee suunas liikuva valget värvi autosuvila Ford Transit registreerimisnumbriga XXXsõidukiiruseks 131 km/h. Lubatud suurim kiirus antud teelõigul oli 90 km/h. Sõidukiiruse mõõtmisel kasutas töökorras kontrollitud ja taadeldud kiirusmõõturit Stalker II MDR AS
2. Kiirusemõõtmise ajal oli antud piirkonnas liiklustihedus hõre. Patrullsõiduk oli pargitud kõrvalteele. Kiirusemõõtmise hetkel liikus mõõtepiirkonnas ainult Kaebaja sõiduk ning tunnistaja lukustas kiirusmõõturi pealt läheneva autosuvila näidu aknast TARGET - LOCK aknasse ja andis sõidukile peatumismärguande. Sõiduk peatus Tallinna Ringtee 24,
3. kilomeetril. Liiklusjärelvalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et 19.08.2011 kell 11:11 Tallinna Ringtee
4. kilomeetril teostas riikliku järelevalve korras mõõtmist välijuht Maksim Pekarski, seega kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Samuti nähtub antud protokollist, et tee- ja ilmastikuolud olid head, kiirusmõõtur oli mõõtmise ajal mõõtja käes ja mõõtmist teostati kõrvalteel seistes. Kaebaja sõiduk liikus üksinda esimesel sõidurajal, kiirendas intensiivselt ning lähenes patrullautole. Kaebaja sõiduki sõidukiiruse mõõtmisel kasutati kiirusmõõteseadet Stalker II MDR AS 004800, antud seadet testiti samal päeval kell 07.00 ja seade oli töökorras. Kaebaja sõiduki sõidukiirus ilmus mõõteseadme kuvari TARGET aknasse ning seejärel lukustati näit kuvari LOCK aknasse. Seadme lugem oli 131 km/h, millest arvestati maha laiendmääramatus +/-4 km/h, seega ületas Kaebaja lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus, kui määratakse karistus väärteoasjas mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud. Sama paragrahvi esimese lõike kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõteseadmel Stalker II MDR AS 004800 on kehtiv taatlustunnistus nr TTRSS- 11/00043, seadet testiti veel sama päeva hommikul kell 07.00 ja seade oli töökorras. Põhja Prefektuurile on väljastatud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt tunnistus nr E129, millega on Põhja Prefektuur tunnistatud pädevaks liiklusjärelvalve mõõtmise alal ning samuti on pädeva mõõtja koolituse läbinud ka Maksim Pekarski, kellele on selle kohta väljastatud tunnistus nr
5. Mõõtevahendile väljastatud ka siseriiklik tüübikinnitustunnistus TJI 5.3-1/12.07.07 kehtivusega kuni 28.12.2016.a. Seega on täidetud Mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuded ja saadud mõõtetulemus kasutatav tõendina. Menetlusalune isik O.D on väärteoprotokolli ütluste lahtrisse kirjutanud, et „auto omanikuga on olemas kasutamiseks ja proovisõiduks suusõnaline kokkulepe (Kaido Park). Väidetavalt ei ole sõidukil jõudu ja üle 110/120km/h ei liigu". Ühtegi muud lauset sinna lisatud ei ole, ka vastulause on menetlusalune isik jätnud politseile esitamata. Samuti ei selgu menetlusaluse isiku poolt 26.09.2011.a Harju Maakohtule esitatud kaebusest, mis asjaoludel oli 19.08.2011.a kella 11.11 ajal menetlusaluse isiku kasutuses antud sõiduk. Väärteoprotokollile kirjutatud lausest „väidetavalt ei ole sõidukil jõudu ja üle 110/120 km/h ei liigu" loeb kohtuväline menetleja välja asjaolu, et tegemist ei olnud hea kiirendusvõimega autoga ning, kulub soovitud kiiruse saavutamiseks kauem aega ning antud sõiduki oli kontrollimiseks menetlusalusele isikule andnud selle omanik. Seega kiirendas menetlusalune isik selle sõidukiga nii palju kui võimalik ja sellest tulenevalt ei ole välistatud, et kiirenduse lõppfaasis võis auto saavutada kiiruseks 131 +/-4 km/h. Kaebaja on kaebuses märkinud, et ta spidomeetrit ei jälginud ja seega ei julge ta ka väita, et kiiruseületamist üldse toime ei pannud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et sellest tulenevalt ei ole välistatud, et kiirenduse lõppfaasis võis auto saavutada maksimaalseks kiiruseks 131 km/h. Täpsete arvutuste tegemine tõestamaks, et seadme näit ei saanud vastata Kaebaja auto kiirusele, ei ole võimalik, kuna andmed selle kohta, milline oli Kaebaja arvates täpselt tema auto kiiruseks ei ole 5 võimalik, sest Kaebaja on kaebuses märkinud, et ta ei jälginud spidomeetrit. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuna puuduvad asjaolud, mis kiirusmõõteseadme kuvaril kuvatud näidu õigsuse veenvalt ümber lükkaksid ning puudub vaidlus ka selle üle milline oli näit kiirusmõõteseadme kuvaril ja väärteoasjas kogutud tõendite kohaselt vastas kiirusmõõteseade mõõteseaduses esitatud nõuetele, tuleb lähtuda kiirusmõõteseadme näidust kui tõesest. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebaja väitega, et kui puuduvad salvestusseadmed ei ole hiljem võimalik kontrollida, kus politseisõiduk täpselt paiknes ja kas mõõdeti just kaebaja sõiduki kiirust ja seetõttu jääb tunnistaja sõna kaebaja sõna vastu ning väärteomenetlus tuleb seetõttu lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 järgi. Üksi kehtiv õigusakt ei nõua kiiruse mõõtmise ja politseisõiduki positsioneerimise salvestamist ning seetõttu lähtubki kohtuväline menetleja otsuse tegemisel väärteoajas kogutud tõendite usaldusväärsusest. Kohtuväline menetleja ei näe põhjust, miks lugeda kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ja tunnistaja Maksim Pekarski ütlused kiirusemõõtmise ja selle fikseerimise osas ebausaldusväärseteks. Tunnistaja on andnud põhjalikke ütlusi mõõtmistoimingute teostamise kohta ning seega puudub kahtlus, et kaebaja sõiduki asemel võidi mõõta mõne teise sõiduki kiirust. Alternatiivina palub kaebaja otsuse tegemisel kohtul arvestada tema siira kahetsusega juhtunu suhtes ning lubadust püüda tulevikus olla tähelepanelikum. Arvestades riigis olevat rasket majanduslikku olukorda mis tingib ka tema perekonna ääretult pingelise majandusliku pingelise eelarve ning seetõttu palub vähendada temale kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust ning mõista välja see ositi. LS § 227 lg 2 näeb ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis, karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3-300 trahviühikut. Kohtuvälise menetleja 13.09.2011 otsusega väärteoasjas nr 2373,11,005145 karistati O.D'i LS 227 lg 2 järgi rahatrahviga 60 trahviühikut so. 240 eurot. KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistamise mõistmisel tuleb arvesse võtta kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja O.D'i poolt toimepandud väärteos karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 58 ei tuvastanud. KarS § 57 sätestatud karistust kergendavate asjaoludena luges kohtuväline menetleja O.D'i poolt süü tunnistamist. Karistusregistri teatise kohaselt on kaebajat varem samalaadse rikkumise eest väärteokorras karistatud rahatrahviga, mis on jäetud seaduses ettenähtud aja jooksul tasumata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise näol on tegemist tõsise rikkumisega. Mootorsõiduki juhtimine lubatud suurimat sõidukiirust ületades ei kujuta endast kõrgendatud ohtu mitte ainult kaasliiklejatele, vaid ka ennekõike sõidukijuhile iseendale. Kiiruse ületamise näol on tegemist väga levinud rikkumisega ja seetõttu on kohtuvälisel menetlejal ka kohustus karistuse kohaldamisel näidata, et selline käitumine ei ole tolereeritav. Kaebaja ei järginud liikluspiirangut ning suurendas sellega liiklusõnnetuse toimumise riski tunduvalt. Arvestades eeltoodut asub kohtuväline menetleja seisukohale, et O.D'ile karistust määrates on kohtuväline menetleja järginud karistuse mõistmise aluseid, määranud isikule õiglase ja proportsionaalse karistuse ning kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Kohtuväline menetleja palub jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja O.D'i kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu, kui auväärt kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja kirjaliku arvamusega, kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 227 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 6 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning vastavalt lõike 5 punktile 1 võib lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Vastavalt LS § 242 lg 1 sätetele võib karistada rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 1 sätetele peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus või piiratakse eriõigust. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätetele on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud Mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Väärteoasjas kontrollitud liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki sõidukiirust kiirusemõõteseadmega Stalker II MDR AS004800, mille kohta on 28.04.2011 välja antud taatlustunnistus TTRSS-11/00043 ning seadme töökorras olekut oli kontrollitud mõõtmise päeval kell 07.00, so neli tundi enne vaidlusalust mõõtmist. Tehnilise Järelevalve Inspektsioon on 26.04.2007 väljastanud kiirusemõõturile Stalker II MDR legaalmetroloogilise ekspertiisi alusel mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistuse TJI 5.3-1/12.04.07 ning see tunnistus kehtib kuni 28.12.
6. Teadupärast on Põhja Prefektuurile välja antud pädeva mõõtja tunnistus liiklusjärelevalve mõõtmiste alal ning väärteoasja materjalidest nähtuvalt on Maksim Pekarski läbinud ka pädeva mõõtja koolituse, mis on vajalik mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et mõõtetulemuse jälgitavus on ettenähtud korras tõendatud. Kaebuse esitaja on kaebuses leidnud, et M.Pekarski ütlustest nähtuvalt tutvustas kiirusemõõturi näitu talle M.Suurhans, kuid tegelikkuses oli kiirusemõõtur M.Pekarski käes. Kohus leiab, et taolisel asjaolul ei ole näidu tõendamise osas mingit tähtsust, kuivõrd oluline on näidu olemasolu ja tutvustamine, mis on vajalik liiklusjärelevalve käigus peatamise põhjuse selgitamiseks isikule. Seda, et kiirusemõõturi näitu tutvustati, ei eita ka kaebuse esitaja ise oma kaebuses. Kaebuses on esile toodud erinevaid asjaolusid, mida kaebuse esitaja on pidanud oluliseks ja väärteomenetluse lõpetamise aluseks V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Seejuures on põhjendatud vaid LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo koosseisu puudumist, kuid vaidlustatud ei ole LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu. Kaebuse kohaselt olevat politseisõiduk olnud tee ääres, mitte kõrvalteel, kuivõrd küljega kõrvalteel olles oleks politseisõiduk koheselt märgatav ja mõõtmisel puuduks mõte. Samas on kaebuses märgitud, et kaebuse esitaja juba kaugelt nägi politseivärvides sõidukit. Seejuures on kaebusele lisatud kaardi väljatrükil paigutatud politseisõiduk just kõrvaltee otsa. Kas see sõiduk oli maanteega risti või teega paralleelselt, ei ole kiiruse mõõtmise seisukohalt mingit tähtsust, sellest seadme näit ei muutu, kuivõrd kiirusemõõteseadme protokollist nähtuvalt mõõdeti seadmega käest, mitte sõidukile statsionaarselt paigaldatud seadmega. Seejuures saab mõõta vaid liikuva objekti kiirust, mitte seisvat objekti. Kaebuse etteheide, et kiiruse mõõtmisel ei kasutatud videosalvestust jääb kohtule arusaamatuks. Liiklusjärelevalve teostamine ei eelda videosalvestuse tegemist ning järelevalvet teostavale ametnikule ei ole järelevalve toimingute videosalvestamine kohustuslik. Tegemist oli hõreda liiklusega maanteelõiguga, kus iga sõiduki liikumine on eraldi tuvastatav ja puudub vajadus videosalvestamiseks, eristamaks kõrvuti või üksteise järel väikeste pikivahedega liikuvaid sõidukeid. Kaebuses esitatud etteheide politseiametnikele, et nad ei peatanud teda käe või kettaga, vaid sõitsid järele sisselülitatud vilkuritega jääb kohtule samuti arusaamatuks. Kohus on seisukohal, et sõiduki peatamise viisi maanteel valib politseiametnik, mitte kiiruse ületaja. Arvestades lubatud sõidukiiruse ületamise suurust on ilmselge, et politseiametnik ei jookse kiirusemõõtur käes kihutava sõiduki ette seda peatama, vaid valib oluliselt turvalisema viisi, milleks on sõidukile järele sõitmine. Kaebuse esitajal ei tohiks kohtu arvates olla ka õigust nõuda, et politseiametnik peatab teda ketta või käega ja seejärel hakkab sadu meetrid eemal olevale 7 peatunud sõidukile jala järgi minema ning kaebuse esitajal ei ole seadusest tulenevat õigust keelata politseiametnikul politseisõidukit kasutada. Asjaolu, et menetlusalusele isikule näidati seadme näitu pärast kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki vilkuritega peatamist ei ole aluseks väita, et kiirust mõõtis politseiametnik ajal mil ta politseisõidukit juhtis. Kohus leiab, et kui kaebuse esitaja ei märganud hetke millal tema juhitud sõiduki kiirust mõõdeti, et siis ei saa seda hinnata keelatud viisil mõõtmisena. Kaebusest nähtuvalt ei märganud kaebuse esitaja ka tema juhitud sõiduki spidomeetri näitu ning mõõdetud kiirusest võib teha järelduse, et kaebuse esitaja kogu tähelepanu oli suunatud võõra sõiduki kõige olulisemale juhtkangile gaasipedaalile. Kohus asub seisukohale, et kaebuses ei ole välja toodud ühtegi asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla kaebuse esitanud isiku väärteokoosseisude tunnuseid või nende tõendatust. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et väärteoasjas kogutud ja kontrollitud tõenditega on tõendatud, et O.D poolt juhitud sõiduk liikus kiiremini LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud piirkiirusest, millega O.D pani toime LS § 15 lg 1 p 1 nõude rikkumise ja LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Seejuures ilmnes O.D kinnipidamise järgselt, et O.D ei olnud kontrollijale esitada ei juhiluba, isikut tõendavat dokumenti ega mootorsõiduki registreerimistunnistust. Seejuures ei olnud O.D juhitud sõiduki omanik, selle vastutav kasutaja ega kasutaja ning sõidukis ei olnud kaasas ka isikut, kes oleks vastanud eelmärgitud tunnustele. Kohus leiab, et taoline käitumine on hinnatav LS § 88 lg 1 nõuete rikkumisena ning selline käitumine sisaldab endas LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo koosseisu. Selle sätte rikkumise kohta ei ole kaebuse esitaja pidanud vajalikuks midagi märkida, millest teeb kohus järelduse, et kaebuse esitaja ei ole pidanud vajalikuks vaidlustada tema karistamist LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Taoline asjaolu aga välistab kaebuses esitatud taotluse väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, so 240 eurot. Seega on karistus määratud LS § 242 lg 1 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära ületavana ja LS § 227 lg 2 sätestatud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavana, mistõttu on lähtutud LS § 227 lg 2 sätestatud sanktsioonist. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ületas kaebuse esitanud isik sõidukit juhtides lubatud suurimat sõidukiirust 37 km/h, so LS § 227 lg 2 sätestatud määra ülemmääras ning kui lubatud sõidukiirus olnuks 4 km/h võrra suurem, olnuks tegemist juba LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteoga. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on suur, ehk siis rikkumise mõttes maksimaalne. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedasena. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalune isik pani ühe teoga toime kaks väärtegu, mis veelgi enam peaks näitama süüdlase ohtklikkust ja olema aluseks karistuse rangusele. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Vaidlustatud otsuse kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks loetud süü tunnistamist. Kohtule jääb taolise karistust kergendava asjaolu tuvastamise käik arusaamatuks. Väärteoprotokollis ei ole menetlusalune isik oma süüd tunnistanud, rääkimata siis kahetsusest. Peale selle ei ole süü tunnistamine KarS § 57 lg 1 loetelus karistust kergendavaks asjaoluks ning karistust kergendava asjaoluna oleks arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Väärteoasja materjalidest taolist asjaolu ei nähtu, et menetlusalune isik oleks hiljem tulnud politseiasutusse ja esitanud puhtsüdamliku ülestunnistuse. Küll on kaebuse esitanud isik käinud vastu võtmas koopiaid väärteoasja materjalidest. Kohus leiab, et antud juhul on süü tuvastatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud kiirusemõõturi näiduga ja fakti tuvastamisega, et isikul ei ole ühtegi dokumenti, mis annaks talle õiguse vaidlusalust 8 sõidukit juhtida. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetluse vältel ei ole karistust kergendavat asjaolu tuvastatud ning sellise asjaolu arvestamine on olnud alusetu nagu ka karistuse kergendamine sellel alusel. Kaebuses on leitud, et juhul, kui kohus leiab, et väärteomenetlust ei ole võimalik tõendite puudumisel lõpetada, siis tuleks arvestada kaebuse esitaja siira kahetsusega. Seega on kahetsusavaldus esitatud tingimusel, et kui kohus otsust ei tühista, siis kaebuse esitaja kahetseb siiralt. Kohus ei pea võimalikuks hinnata taolist tingimuslikku kahetsusavaldust siirana. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest, so lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h ning määratud trahv on tasumata. Seega võib teha järelduse, et varasem karistus samalaadse väärteo eest ei ole oodatud mõju avaldanud, kuivõrd seda ei ole tasutud. Sellise karistuse olemasolu ja uue samalaadse väärteo toimepanemine viitavad aga sellele, et kaebuses esitatud väide nagu saaks kaebuse esitaja kiiresti sõitmise vajaduse realiseerida läbi oma harrastuse motospordis, on ümber lükatud kaebuse esitanud isiku enese käitumisega nii eelmise kui ka menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise ajal. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Kaebuse esitanud isik väärteoasja materjalidest nähtuvalt seda teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos tuvastatud süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasem karistus ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud asuma seisukohale, et määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavana on põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle karistuse kergendamiseks. Küll asub kohus seisukohale, et kaebuse esitanud isiku käitumises ei ole tuvastatud karistust kergendavaid asjaolusid ning kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus on põhjendamatult leebe. Samas puudub kohtu õigus kaebemenetluses määratud karistust raskendada, mistõttu leiab kohus, et määratud karistus vastab kaebuse esitanud isiku toimepandud väärtegude iseloomule ja süü suurusele. Kaebuses on peale väärteomenetluse lõpetamise taotluse esitatud ka taotlus määratud rahatrahvi ositi tasumisele määramiseks. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohtuväline menetleja või kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega peaks kaebuse esitaja esitama koos taotlusega ka tõendid, mis viitavad asjaoludele, mida taotluse lahendaja saab hinnata, lugedes neid siis kas mõjuvateks põhjusteks või mitte. Kaebusele on lisatud aga vaidlustatud otsus ja sündmuse asukohakaardi väljatrükk. Nendest lisadest ei ole kohtul võimalik teha järeldusi kaebuses märgitud riigi raske majandusliku seisu ega kaebuse esitanud isiku ääretult pingelise eelarve kohta. Kaebuses märgitud väide motospordi harrastamise kohta peaks aga kohtu arvates viitama pigem kaebuse esitaja heale majanduslikule järjele. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 9