1-11-2221/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2011, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-2221 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi T.N-i süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. oktoobri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav T.N Prokurör Sergei Travnikov T.N, isikukood XXX, elukoht XXX, varem kriminaalkorras karistamata Advokaat Irina Žurina Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus T.N-i süüditunnistamises tühistada osaliselt, täpsemalt tema süüditunnistamises 9.09.2009 toimepandud kelmuses kannatanu S.E. suhtes ning kannatanu tsiviilhagi rahuldamise osas.
4. Teha nimetatud osas uus otsus, millega mõista T.N kannatanu S.E. suhtes toimepandud episoodis õigeks.
5. Kannatanu S.E. tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras.
6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
7. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Viru Maakohtu
9. oktoobri 2011 otsusega tunnistati T.N süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 8 kuud vangistust. Kohtuotsusega rahuldati ka kannatanute tsiviilhagid, sh kannatanu S.E. hagi summas 31.96 eurot. T.N tunnistati süüdi seitsmes kelmuse episoodis, mille ta pani toime ajavahemikul aprill 2009 kuni aprill
10. Kõikidel juhtudel pettis T.N kannatanuid, lubades valmistada neile mööblit, milleks tal puudusid aga nii tööriistad kui ka oskused. Ta küsis kõigil juhtudel kannatanutelt ettemaksu, mida ta ei tagastanud ning mille ta kasutas isiklikeks vajadusteks. Nende episoodide hulka kuulus ka 9.09.2009 toimepandud kelmus kannatanu S. E suhtes, kelle ta viis pettuse teel eksimusse ning võttis temalt köögilaua ja taburettide valmistamise ettemaksuna 500 krooni (31.96 eurot). Nagu ka teistel juhtudel, kasutas T.N selle summa isiklikeks vajadusteks, omamata algusest peale kavatsust tellimust täita. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt: „Kohus leidis, et karistuse mõistmisel ei ole põhjendatud kohaldada süüdlasele karistuseks KarS § 209 lg 2 sanktsioonis ettenähtud vangistust tingimisi, kuna kahe aasta kestel peale esialgu 19.10.2009 väärteomenetluse (kannatanu L.K. avalduse alusel) ja seejärel kriminaalmenetluse alustamist ei ole T.N kannatanutele vabatahtlikult asunud kahjusid hüvitama, vaid erinevate ettekäänetega sundis kannatanuid vastuvõetud tellimuste täitmise ootele. T.N-i klientideks osutusid eakad invaliidid ja naised, kes maksid T.N-ile nõutud ettemaksu pikaajaliselt perekonna ja ka laste vajaduste pealt säästetud summadest. T.N aga kasutas hoolimatult kannatanute heausklikkust ja omastas ettemaksu summad mida kasutas oma vajaduste rahuldamiseks ega kavatsenud vabatahtlikult kahju hüvitada kuni käesoleva ajani. Sel põhjusel leiab kohus, et pikaajalise kuritegeliku käitumise eest ja edaspidiste samalaadsete kuritegude ärahoidmiseks on põhjendatud kohaldada T.N-ile karistuseks vangistust sanktsiooni miinimummääras KrMS § 238 lg 2 sätteid kohaldades, vähendades mõistetavat karistust sanktsiooni miinimummääras 1/3 võrra, kuna tegemist on esmakordse kriminaalkaristusega. Kohus leidis, et T.N-i poolt toimepandud kuriteo raskus seisneb kuriteoga paljudele kannatanutele pikaajaliste materiaalsete kitsenduste põhjustamises ja õigusvastase käitumise harjumust ei kavatsenud süüdlane vabatahtlikult s.o ilma kriminaalvastutust kohaldamata lõpetada“.
11. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav T.N, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas järgmistel motiividel. 2.1 Apellant leiab, et talle mõistetud karistus on liiga karm ning kohus ei ole kergendavate asjaoludena võtnud arvesse kahetsust ja süü omaksvõttu. Kergendava asjaoluna palub ta silmas pidada, et ta elab koos eaka emaga, kes vajab tema abi. Süüdistatav palub mõista endale karistus kas tingimisi või asendada see üldkasuliku tööga.
12. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
13. detsembri 2011 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti aega enda kirjalike seisukohtade esitamiseks kuni
14. detsember
15. Nimetatud kuupäevaks keegi apellatsioonimenetluse pooltest kohtule enda seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 2 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg 1 alusel esitatud apellatsiooni piiridest, kuivõrd kriminaalkolleegiumi poolt tuvastatud materiaalõiguse väära kohaldamist ei ole selles puudutatud. Vaatamata eeltoodule jääb apellatsioon aga tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
16. Nagu öeldud, on ringkonnakohtu hinnangul kriminaalasjas tuvastatav materiaalõiguse väär kohaldamine, mis seisneb järgnevas. 4.1 Selleks, et tunnistada isik süüdi kriminaalkorras karistatava kelmuse toimepanemises KarS § 209 järgi, tuleb ühe asjaoluna silmas pidada ka KarS §-s 218 märgitut. Selle sätte kohaselt ei ole kelmus, mis on pandud toime väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu, s.o mille väärtus ei ületa 20 miinimumpäevamäära, käsitletav mitte kriminaalkuriteo, vaid väärteona. Tulenevalt KarS § 44 lg-st 2 on miinimumpäevamäära suuruseks 3.20 eurot. Seega peab selleks, et rääkida kriminaalkuriteo toimepanemisest isiku poolt, tema poolt rünnatud kannatanu vara väärtus ulatuma üle 64 euro suuruse summa. 4.2 Kõigil juhtudel, peale kannatanu S. E suhtes toimepandud kelmuse, see nii ka on. Kannatanu S. E suhtes pani T.N aga toime kelmuse, mille tulemusena sai ta pettuse teel kasu 500 krooni, s.o 31.96 eurot. Seega ei käitunud T.N kõnealuses episoodis koosseisupäraselt, s.o ta pani küll toime kelmuse, kuid seda mitte kriminaalkuriteo, vaid väärteo mõttes, mis tulnuks kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi. Seega tuleb maakohtu otsus nimetatud osas tühistada ning kannatanu S. E episoodis tuleb süüdistatav õigeks mõista. Juhinduvalt KrMS § 310 lg-st 2 tuleb kannatanu tsiviilhagi sellisel juhul jätta läbi vaatamata. Küll on kannatanul õigus esitada tsiviilhagi süüdistatava vastu uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. 4.3 Kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel selgitada, et nimetatud episood saaks olla kriminaalmenetluse esemeks vaid juhul, kui süüdistuses oleks T.N-i käitumist käsitletud jätkuva teona, mida kohtupraktika mõtestab kui ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu (vt nt RKKKo 3-1-1-4-04; 3-1-122-11). Sellisel juhul on oluline aga silmas pidada, et need erinevad episoodid moodustavad ühtse terviku ning isiku käitumine ei ole kvalifitseeritav korduvusena KarS § 209 lg 2 p 1 mõttes (siis on tegemist teoainsusega). Käesolevas kriminaalasjas on riiklik süüdistus – nagu ka maakohus - aga leidnud, et tegemist on just korduvusega, s.o uue teotahtlusega iga üksiku episoodi korral, mistõttu puudub alus selle küsimuse edasiseks lahendamiseks apellatsioonimenetluses. II
17. Järgnevalt lahendab kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistusse puutuva ning leiab, et see tuleb jätta muutmata. Enda seisukohta põhjendab kriminaalkolleegium järgmiselt.
18. Apellant ei vaidlusta talle mõistetud karistust, s.o selle kestust, taotledes ainuüksi selle täiendavat individualiseerimist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu asjassepuutuvad motiivid on kohased ning apellandi esitatud argumendid ei tingi maakohtu otsuse tühistamist ja seda mitte ka olukorras, kus ühes episoodis kuulub T.N õigeksmõistmisele. Tegemist on kõige väiksemahulisema episoodiga T.N-i käitumises ning see ei muuda süüdistatava teosüüd sellisel määral, et tingiks mõistetud karistuse muutmise ja selle täiendava individualiseerimise. 3 Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures ka neid põhimõttelisi argumente, millele rajas enda karistust puudutava otsustuse maakohus.
19. Apellant leiab, et maakohtu otsusega talle mõistetud karistus tuleks jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Siinkohal viitab ringkonnakohus esmalt RKKK otsuses nr 3-1-1-99-06 sedastatud põhimõtetele selle küsimuse lahendamisel. Osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub nimelt üks järgmine, äärmiselt oluline arusaam. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele, mitte ei jäeta - nagu mõningates õiguskordades – n.ö reeglina täitmisele pööramata, kui mõistetud karistus jääb alla teatud seadusest sätestatud määra vms. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni ning seda avavat kohtupraktikat silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest selgelt irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. Sarnaselt tuleb mõtestada ka teist karistuse individualiseerimise viisi, s.o üldkasuliku töö kohaldamist KarS § 69 alusel.
20. Nagu öeldud, tuleb kehtiva sanktsiooniõigusliku arusaama kohaselt mõistetud vabadusekaotusliku karistuse edasine individualiseerimine seega kõne alla vaid teatud erandlike tingimuste esinemisel. Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised - vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab kohtupraktika kohaselt iseloomustama nn märkimisväärne eripära). Neid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud maakohus ning neid ei näe käesolevas kriminaalasjas ka ringkonnakohus.
21. Apellatsioonis ei ole viidatud ei ühele ega teisele alusele, mis annaks võimaluse vaagida mõistetud karistuse edasist individualiseerimist. Kindlasti ei saa selleks olla fakt, et T.N on eelnevalt kriminaalkorras karistamata; kriminaalkolleegium peabki seda n.ö normaaljuhtumiks (vähemalt tahtlike kuritegude kontekstis). Seejuures tuleb silmas pidada, et aasta vältel pettis T.N korduvalt kannatanutelt välja raha, omamata vähimatki plaani teostada lubatud töid, s.o tegemist oli väljakujunenud käitumismalliga, kusjuures „kliente“ otsis ta endale ajalehekuulutuste kaudu. 9.1 Kindlasti ei ole aktsepteeritav ka apellandi seisukoht, et maakohus ei ole piisaval määral võtnud arvesse kergendavaid asjaolusid, täpsemalt enda süü tunnistamist ja kahetsemist. Kahetsuse osas märgib kriminaalkolleegium ka seda, et nagu ka maakohus osundas, ei ole T.N vaatamata sellele, et kuriteod kannatanute suhtes leidsid aset juba aastal 2009 ning tema kuritegelik käitumine katkes ca 1,5 aastat tagasi, teinud ta vähimaidki pingutusi selleks, et kasvõi osaliselt hakata kompenseerima kannatanutele põhjustatud materiaalset kahju. Sellistel asjaoludel on kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu aktsepteerimine üleüldse kaheldav. 9.2 Teiseks tuleb silmas pidada, et vastavalt omaks võetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, mida siis kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisel vajadusel nihutada kas üles- või allapoole. T.N pani toime kuriteod, mille eest näeb seadus keskmises määras ette vangistuse kestusega 3 aastat. Süüdistatavale mõisteti karistus aga sanktsiooni minimaalmääras, mistõttu on täielikult paljasõnaline väide, et kohus ei ole piisavalt arvestanud tuvastamist leidnud karistust kergendavaid asjaolusid. 4
22. Seega puuduvad kriminaalasjas nn erandlikud asjaolud, mis annaks alust mõistetud karistust täiendavalt individualiseerida. Süüdistatava viide enda eakale emale on nii mõneski mõttes seejuures küüniline, kuna tema ohvriteks olid samuti eakad inimesed, sh invaliidid, kellelt ta võttis katteta lubadusi jagades nende majanduslikke võimalusi silmas pidades ära märkimisväärses koguses raha. Tegemist oli sisuliselt käitumisharjumusega, T.N ei plaaninud algusest peale (näiliselt) võetud kohustusi täita, mida näitab ka tõik, et koheselt peale raha üleandmist algasid tellijatel (kannatanutel) probleemid tema kättesaamisega. Eeltoodud asjaoludel nõustub kriminaalkolleegium seega maakohtuga selles, et karistuse täiendav individualiseerimine selle nii tingimuslikult täitmisele pööramise jätmise kui ka üldkasuliku tööga asendamise mõttes on kuriteo asjaolusid silmas pidades välistatud. Ringkonnakohus soostub maakohtu seisukohtadega täiel määral ning apellatsioon jääb seetõttu edutuks.
23. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1, lg 2 p-dest 2 ja 5 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Apellatsioon jätta rahuldamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 5