S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Menetlusalune isik: P.H, ik xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Rahuldada P.H kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palits 13.01.2012 otsusele nr 2230,11,062170 P.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks, määratud põhikaristuse määra vaidlustamise osas. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palits 13.01.2012 otsus nr 2230,11,062170 P.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks, määratud põhikaristuse määra osas, jättes muus osas vaidlustatud otsuse muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 22.12.2011 kell 18.30 Põhja pst 11 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,46 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus oli 0,51 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleti karistuse vähendamist võimalikul määral ja sooviti, et ei võetaks nii pikaks ajaks ära juhtimisõigust, sest vajab autot ema eest hoolitsemiseks. Samuti taotletakse rahatrahvi vähendamist, sest see on tema kohustuste jaoks liiga suur. On oma teost täielikult aru saanud ja kahetseb siiralt. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et on seda teed sõitnud iga päev, koju sõita neli minutit. Jõi ühe klaasi veini ja tundis ennast normaalselt. Oli koos sõbrannaga, pidid pärast koos linna tagasi tulema. Auto oli Toompuiesteel parklas hotelli vastas, alkoholi tarvitamisest sõiduki juhtimiseni möödus poolteist tundi. Kunstihoone üritus algas kell 17.00, kus veini pakuti, seejärel käis linnas mitmel üritusel. Kuna koju oli nii lühike maa sõita, siis otsustas, et sõidab ära, bussiga oleks läinud pool tundi. Enese kontrollimiseks võimalust ei olnud, ei tulnud selle pealegi. Kas Eestis on null tolerants, ei teagi, Soomes on vist 0,5. Rahatrahv on liiga suur, kaks kuupalka. Ei ole võimeline seda maksma. Ema elab õe juures, sinna vist käib marsruuttakso. Õde elab Viimsis, seal päris lõpus, Vabaduse väljakult 20 kilomeetrit. Ühistranspordiga on sinna raske saada. Ema on vaja viia silmaarsti juurde, ema ise ei liigu, on voodis, peab igas asjas abistama, kui õde tööle läheb. Kahetseb seda, et nii rumalasti tegi, sooviks tingimisi karistust. Seadust ei tea, kahetseb sügavalt. Selle teo eest on karistus liiga karm. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et menetlusalune isik pani toime enamohtliku väärteo. Menetlejale on antud võimalus kohaldada sellise teo eest lisakaristust, mida on ka kasutatud. Rikkumise toimepanemine on tõendatud väärteoasja materjalidega. Subjektiivsest küljest on tuvastatud tahtlus. Kaebuse esitaja tarvitas alkoholi poolteist tundi enne sõitma asumist. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt on tal juhtimisõigus 20 aastat ja selle aja peale peaks liiklusnõuded teada olema. Otsuse tegemisel on KarS § 56 lg 1 alustega arvestatud, arvestatud süüd, väärteo ohtlikku laadi, on arvestatud kahetsusega, samuti õiguskorra kaitsmise 2 huvidega. Lisakaristuse kohaldamine on kooskõlas karistuspraktikaga. Asjaolu, et juhtimisõigus on vajalik seoses lähedase eest hoolitsuskohustuse täitmisega, oli kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ja isik peab liikluses käituma nii, et ei kannataks tema majanduslik olukord ja lähedaste heaolu. Kaebuse esitaja seadis ohtu nii enda kui ka sõbranna, samuti teised liiklejad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsus tühistamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu kui kohus määrab rahatrahvi tasumisele ositi. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ulatuses ja lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,51 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,46 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmises määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ning karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Arvestades seda, et kaebuse esitaja esitas ka kohtuistungil kahetsusavalduse, võib asuda seisukohale, et see kahetsus on karistust kergendava asjaoluna arvestatav. Samas, arvestades seda, et kaebuse esitaja ei teadnud kui suures ulatuses alkoholipiirmäära ületamine on karistatav ning seda, et kaebuse esitaja leidis, et tal oli nii lühike maa sõita ja ta otsustas selle maa ka sõiduki roolis läbida, väites ka seda, et ta isegi ei tulnud selle peale, et ennast pärast alkoholi tarvitamist kontrollida, leiab kohus, et kaebuse esitaja ei ole senini aru saanud oma teo ohtlikkusest. Kohut paneb hämmastama ka kaebuse esitaja etteheide selle kohta, et kui kogu kesklinn pidutseb, miks siis politsei kontrollib kõrvaltänavatel joobes juhte. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitaja peab süüdlaseks eelkõige politseid, kes teostab liiklusjärelevalvet ja kõrvaldab roolist ebakaineid juhte, mitte aga iseennast, keda sõiduki juhtimiselt juhile keelatud seisundi tõttu kõrvaldati. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut viimati karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest 2006 aastal ning karistused on kustunud. Sellest võiks järeldada, et kaebuse esitaja on 3 suutnud aastaid liikluses osaleda rikkumisi toime panemata. Samas ei välistanud see asjaolu kaebuse esitajat toime panemast menetlusesemeks olevat ohtlikku liiklusalast väärtegu. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja tarvitas alkoholi ning pooleteise tunni möödudes asus sõidukit juhtima, tundmata üldse huvigi selle vastu kas ta on endiselt juhile keelatud seisundis või mitte. Samas teadis kaebuse esitanud isik väga hästi tarvitatud alkoholi kogust ja ilmselgelt ka selle mõju, kuivõrd senise elukogemuse pinnalt ei saaks eeldada, et kaebuse esitaja jaoks on alkoholi mõju ettearvamatu ja ootamatu. Selle teadmise põhjal pidanuks kaebuse esitaja ka aru saama, et ta on juhile keelatud seisundis. Sellele vaatamata pidas kaebuse esitaja vajalikuks sõidukit juhtida ning pidas täiesti tähtsusetuks enese, kaasa võetud sõbranna ja teiste liiklejate elu ja tervist. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja raskendava asjaolu puudumist, seda, et kaebuse esitaja karistused liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest on kustunud ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis kohtu arvates ei vasta 2/3 ulatuses sanktsiooni ülemmäärast määratud põhikaristus kaebuse esitaja süü suurusele, kaebuse esitaja isikule ning tuvastatud karistust kergendavale asjaolule ning need karistuse määra mõjutavad tegurid pidanuks tingima põhikaristuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedasena. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitanud isikule määratud põhikaristus kuulub kergendamisele, viimaks selle vastavusse KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse määramise põhimõtetega. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuse esitaja väitis kohtuistungil, et määratud lisakaristus takistab kaebuse esitajal õe juures elava voodihaige ema eest hoolitsemist ja tema arsti juurde toimetamist. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on kehtivate liiklusnõuete ja liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega peaks juhtimisõiguse saanud isik teadlik olema nii liiklusnõuetest kui karistusregistri arhiivi andmetest nähtuvalt ka karistustest nende nõuete rikkumiste eest, kuigi kaebuse esitaja teatas sõnaselgelt seda, et ta ei ole liiklusnõuetega eriti kursis. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud juhile keelatud seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, eeldatavalt teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et isik, kes soovib kasvõi olmetasandil tegutseda valdkonnas, mis eeldab eriõiguse olemasolu, peab ise hoolitsema selle eest, et ta on valdkonda reguleerivate õigusaktidega kursis. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus õe juures elava ema eest hoolitsemiseks ei tulnud kaebuse esitajale 4 ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist, vaid see oli teada talle nii enne alkoholi tarvitamist kui ka juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimisele asumisel. Samas on kaebuse esitaja vastavalt varasemale kogemusele karistuste osas liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 5 kuuks, so alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusaluse isiku käitumises tuvastati karistust kergendav asjaolu ning tal puudusid inkrimineeritud teo toimepanemise ajal kehtivad karistused liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Kohus leiab, et arvestades isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra ja tema isikuandmeid, on kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele ja vaidlustatud otsus osaliselt, so põhikaristuse määra osas, tühistamisele ning kohus teeb põhikaristuse määra osas uue otsuse, kergendades põhikaristuse määra, jättes muus osas otsuse muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.