4-12-3975/5

4-12-3975 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-3975 (2373,12,004060) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi J.L-i kaitsja advokaat Indrek Sirgi kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja vanemkonstaabel Triinu Riigori 24.07.2012 otsusele nr 2373,12,004060 J.L-i karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest KarS § 481 lg 1 alusel sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaitsja: Advokaat Indrek Sirk, AB Sirk ja Saareväli OÜ, Vabaduse pst 59, Tallinn 11211 Menetlusalune isik: J.L, ik: xxx, elukoht: xxx. RESOLUTSIOON
2. Jätta J.L-i kaitsja advokaat Indrek Sirgi kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja vanemkonstaabel Triinu Riigori 24.07.2012 otsusele nr 2373,12,004060 J.L-i karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest KarS § 481 lg 1 alusel sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.
3. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja vanemkonstaabel Triinu Riigori 24.07.2012 otsus nr 2373,12,004060 J.L-i karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest KarS § 481 lg 1 alusel sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
4. Määratud põhikaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.
5. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema 1 advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 25.10.
6. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 02.11.
7. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 26.11.
8. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 27.11.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja vanemkonstaabel Triinu Riigori 24.07.2012 otsusega nr 2373,12,004060 karistati J.L-i LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest KarS § 481 lg 1 alusel sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 03.07.2012 kell 20.07 Harku vallas Harju maakonnas Tallinna Ringtee
10. kilomeetril juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 126 +/- 8 km/h ja ületas lubatud sõidukiiruse 28 km/h võrra (lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h), millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles leiti, et väärteo toimepanemine ei ole tõendatud. Tunnistajast politseinik Gert Nõgu juhtis mõõtetoimingute ajal mootorsõidukit, hoides kiirusemõõturit käes. LS § 33 lg 11 p 1 kohaselt on juhil keelatud tegeleda toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist. Mõõtmise ajal tuleb jälgida liiklust, suunata kiirusemõõteseadet, jälgida tablood ja kuulata helisignaali. Selliselt ei ole võimalik saada tihedas liikluses usaldusväärseid mõõtetulemusi. Tunnistaja ütluste kohaselt juhtis menetlusalune isik sõidukit BMW 320i, kuid menetlusalune isik juhtis sõidukit BMW
11. Need sõidukid on täiesti erinevad. Ilmselt esitati süüdistus valele isikule. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt kasutati kiirema sõiduki jälgimise režiimi. Tõendamiseks ei ole kiirema sõiduki jälgimise režiimis saadud mõõtetulemust lubatud kasutada ja kasutada saab andmeid sõiduki kiiruse kohta juhul, kui sõiduki kiirus on ilmunud aknasse Target. Toimikus ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks kahtluseta, millises aknas lukustati menetlusaluse isiku sõiduki kiirus. Menetlusalune isik kinnitab, et ei ole teinud ühtegi möödasõitu ja liikus enne peatumist kogu aeg oma suunavööndis. Politseinikud sõitsid tema peatunud sõiduki juurde siis kui menetlusalune isik oli juba mõnda aega seisnud. Tunnistaja kiiruse mõõtmise menetlustoimingul puudus ja menetleja G.Nõgu ei saa olla tunnistajaks enda poolt menetletavas kriminaalasjas ning kaebuse esitaja viitab riigikohtu lahendi nr 3-1-1-82-09 punktile
12. G.Nõgu ei saa olla tunnistaja tulenevalt KrMS § 66 lg 2 sätestatud keelust. Menetlusalune isik J.L selgitas kohtuistungil, et sõitis Keila poolt Saue poole, võttis vastu telefoni, kuid telefon kukkus maha. Peatas auto, lülitas mootori välja, tegi telefonikõne. Tuli politseipatrull ja teatati, et ta olevat kiirust ületanud. Enne seda politseipatrulli ei näinud. Videolt ei näinud seda kohta, et oleks möödasõitu teinud. Video põhjal on küll, et tema juhitud auto on üks kolonnis sõitnutest, BMW. Lubatud sõidukiirust ületanud ei ole. Tunnistaja Gert Nõgu selgitas, et teostas liiklusjärelevalvet koos Sergei Jakovleviga, liikusid Saue poolt Keila suunas. Vastu tuli sõidukite kolonn ja võttis kiirusemõõteseadme, et mõõta kiirust. Kolonnist eraldus sõiduk, mis tegi möödasõidu teistest. Kiirusemõõteseade andis märku, et üks liigub teistest kiiremini, aknasse ilmus tunduvalt suurem kiirus kui kolonnil. Pärast möödasõitu reastus sõiduk tagasi esimesele rajale, tekkis vahe teiste sõidukitega. Möödasõidu lõppedes lukustas seadme aknas Target, andis seadme paarimehele ja pööras politseisõiduki ringi. Nägi mõne aja pärast, et sõiduk seisab tee ääres. Oli ise mõõtja, tegi kiirusemõõteseadme protokolli, paarimees tegi väärteoprotokolli. Läks menetlusaluse isiku 2 auto juurde, tutvustas ennast, näitas näitu ja selgitas isikule tema õigused ja kohustused. Oli ka videosalvestus, mida näidati kohapeal menetlusalusele isikule. Peatunud sõiduk oli sama, mis tegi möödasõidu. Kohtuistungil jäi kaebuse esitanud kaitsja kaebuse juurde ja leidis, et menetlusalune isik eitab temale süüks arvatud tegu. Kohtuväline menetleja käsitleb tõenditena kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, menetlustoimingu protokolli, videosalvestust, kuid G.Nõgu ütlusi ei saa tõendina kasutada. G.Nõgu ütlustes on kaks olulist vastuolu, kiirust mõõdeti G.Nõgu ütluste kohaselt sõidukil BMW 320i ja G.Nõgu on tutvustanud isikule õigusi ja kohustusi, seega menetlenud asja edasi. Vastuolu ka sõiduki keretüübi osas. Videosalvestus ei ole kõige parema kvaliteediga, on näha sõidukite kolonn ja üks möödub eesliikujast, kuid J.L ei mäleta, et oleks mööda sõitnud. Ei vaidle samas vastu, et teatud sarnasus tee ääres peatunud sõidukiga on. Millisel hetkel kiirust mõõdeti, ei ole võimalik tuvastada. Sõiduki salongis asuv peegelkaamera salvestab nii sees kui väljas toimuvat, kuid salvestusel heli ei ole. Kiirusemõõteseadme helisignaali järgi aga oleks saanud informatsiooni kiiruse mõõtmise aja kohta. Kui kiirus fikseeriti Fast aknast, siis ei saa seda tulemust tõendina arvestada. Täna arutatakse J.L-i väärteoasja, kuid politseinik ise sõidu ajal suunab kiirusemõõtjat erinevatele sõidukitele, vajutab nuppudele, kaitsja jaoks tundub taoline käitumine olevat karistatav. G.Nõgu ei ole asjas tunnistaja, sest viis läbi menetlustoimingud, tutvustades õigusi ja kohustusi, siis ühel hetkel loobub menetleja rollist ja laseb väärteoprotokolli koostada teisel. Tunnistajana ülekuulamise protokoll on ilmselgelt tagantjärgi koostatud, sest ülekuulamise protokolli koostamise alguskellaaeg on 20.10, kuid rikkumine fikseeriti 3 minutit varem. Toimus ka vaidlus ja videosalvestuse vaatamine. Seega tehti see ülekuulamine hiljem, et luua täiendav tõendusmaterjal. Tunnistajana oleks politseinik eraldi tõendiallikas siis, kui üks teostab menetlustoimingud ja teine on kõrval tunnistajaks ega vii läbi ühtegi menetlustoimingut. Praegu ei ole tõendeid, et fikseeritud kiirus oli konkreetse sõiduki kiirus. Otsus tuleb tühistada. Kohtuväline menetleja leidis, et väärteo toimepanemine on tõendatud ütlustega, mõõteseadme protokolliga. Videosalvestis, kiiruse mõõtmine on haldustoiming, teostatud riikliku järelevalve korras. Mis puudutab menetlusaluse isiku ütlusi, siis ei ole menetlusalune isik kõige ausam olnud. Menetlusalune isik rääkis, kuidas ta tee ääres seisis, otsis telefoni ja möödasõitu teinud ei ole. Videosalvestusel on midagi muud, mõõtetulemus on jälgitav. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalide ja videosalvestusega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Kaebuses on asutud seisukohale, et kiirust mõõtnud G.Nõgu ütlused ei ole tõendina arvestatavad, kuivõrd G.Nõgu on olnud menetleja ja teda ei saa küsitleda faktilise külje osas, mida on selgitatud ka Riigikohtu lahendis 3-1-1-105-
13. Kohus leiab, et kaitsja viidatud lahendi p 9 kirjeldatud põhimõte menetlustoimingu protokolli vormistamise kohta V™S § 49 sätestatud korras ja viide V™S § 19 lg 1 p 6 nõuete täitmise kohustusele ei ole arutatavas väärteoasjas kohaldatavad. Viidatud lahendist nähtuvalt oli väärtegu toime pandud ajal, mil kehtis VV 20.02.2001 määrusega nr 67 kinnitatud Liiklusjärelevalve teostamise kord, milline on kehtetu alates 01.07.
14. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise ajal kehtisid VV 16.06.2011 määrusega nr 78 kehtestatud Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele ja samade nõuete § 10 kohaselt on sätestatud mõõtetulemuste protokollimise nõuded, milles üheselt märgitakse mõõteprotokolli kantavad andmed lisaks HMS sätestatud protokolli nõuetele. Seega on kiiruse mõõtmise puhul tegemist haldustoiminguga, mis protokollitakse. Väärteoasjas ei ole tekkinud vaidlust selle üle, et kiirust mõõtis G.Nõgu ning väärteoasjas leidub ka G.Nõgu koostatud Liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mille õigsust samuti ei ole vaidlustatud ning vaidlust ei ole ka selles, et kuni menetlusaluse isiku politseiauto juurde 3 toomiseni oli tegemist järelevalve teostamisega ja haldustoiminguga. Küll on G.Nõgule ette heidetud seda, et menetlusalusele isikule õigusi tutvustades teostas G.Nõgu esimese menetlustoimingu väärteomenetluse mõttes. Seejuures viitab kaitsja Riigikohtu lahendile 3-11-82-09, mille kohaselt võib kohtuväline menetleja olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või menetleja tõendamiseseme asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, st kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel ütlusi, kuigi ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Kohus leiab, et viidatud lahend ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on kohtuväliseks menetlejaks olnud Sergei Jakovlev, kes on koostanud väärteoprotokolli ja tutvustanud menetlusalust isikut õiguste ja kohustustega. Nii nagu kriminaalmenetluses, on ka väärteomenetluses menetluse alustamiseks vajalik KrMS § 193 lg 1 sätestatud ajend ja alus ning KrMS § 194 lg 1 kohaselt on menetluse ajendiks kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave ning lõike 2 kohaselt on menetluse aluseks kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul alustas G.Nõgu kiiruse mõõtmist siis kui märkas vastu sõitvate sõidukite kolonni ning liiklusjärelevalve käigus ilmnes, et üks sõidukitest ületab lubatud sõidukiirust ja see kiirus fikseeriti. Seega saadi küllaldased andmed menetluse alustamiseks, kuivõrd saadud andmed viitasid sellele, et sõiduki juht on väärteo toime pannud. Sellest tulenevalt oleks pärast kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostamist teostatavad toimingud väärteomenetlusega seotud toimingud. On aga ilmselge, et G.Nõgu ei jõudnud seda protokolli koostama hakata kiiruse mõõtmise ajal, kiirust ületanud sõidukile järele sõites ega seadme näitu näidates, vaid pärast seda, kui potentsiaalne menetlusalune isik politseisõidukisse tuli ja kellega hakkas tegelema S.Jakovlev. Kohus ei saa taolist G.Nõgu käitumist hinnata väärteoasja menetleja menetlustoiminguna. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-145-05 läinud veelgi kaugemale ja sellist seisukohta ei ole senini muudetud. Nimelt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus üks kohtuvälise menetleja ametnik teostas üksnes menetlusaluse isiku kinnipidamist, vormistas selle kohta vastava protokolli ja teostas kinnipeetud isiku esmase ülekuulamise, kus menetlusalune isik keeldus ütluste andmisest mille järel menetles väärteoasja teine kohtuväline menetleja ametnik, ei ole välistatud esimese koguvälise menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine menetlusaluse isiku kinnipidamise asjaolude suhtes. Sellest saab järeldada, et menetlusalust isikut üle kuulama asudes pidi lahendis nimetatud esimene kohtuvälise menetleja ametnik tutvustama menetlusalusele isikule ka menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi. Käesoleval juhul on G.Nõgu isikuks, kes teostas kiiruse mõõtmist, st ta nägi vastu tulevaid sõidukeid, suunas kiirusemõõteseadme sõidukitele, tuvastas lubatud sõidukiiruse ületamise, fikseeris selle ja kiirust ületanud sõiduki lähenedes nägi sõidukit nii palju, et võis sellele järele sõita ja sõiduki ära tunda. Seejuures S.Jakovlev, kes istus kõrvalistmel, ise kiirust ei mõõtnud, ta ei teadnud, millisele sõidukile seade suunati ega ka seda, milline sõidukitest kiirust ületas ja kui palju. S.Jakovlev võis vaid vastu sõitvast autost möödasõidu teinud sõiduki manöövri tõttu eeldada, et kiirust ületas just see sõiduk. Kaitsja versiooni kohaselt peaks tegema kõik toimingud, so nii järelevale kui ka väärteomenetlustoimingud üks isik ja teine politseiametnik peaks olema kõige selle tunnistajaks. Kohtu arvates ei ole taoline olukord võimalik, sest siis oleks menetleja üks ja sama isik, st menetleja saab teabe süüteo kohta, vormistab selle ettenähtud korras ja asub menetlema. Kõrval olev nö elukutseline politseitunnistaja saaks aga tõendada vaid enda tajutut, so seda, et menetleja kogu aeg toimetab ja vormistab midagi. KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistajaks füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Käesoleval juhul oli tõendamisesemeks lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ja ületaja isik. Seega sai kiiruse ületamist vahetult tajuda kiiruse mõõtja, kes tajus nii kiiruse ületanud sõidukit, seadme kasutamise tõttu kiiruse ületamise ulatust ja konkreetset suurust. Selliseks isikuks, kes sai teada ja vahetult tajus tõendamiseseme asjaolusid, oli G.Nõgu. Seega tuli G.Nõgu ka tunnistajana üle kuulata just järelevalve korras läbi viidud menetlustoimingu asjaolude suhtes. Seejuures ei olnud G.Nõgu KrMS § 66 lg 2 märgitud isikuks, sest ta ei menetlenud väärteoasja. 4 Mis puudutab kaebuse väiteid selles osas, et menetlusaluse isiku süü ei ole tõendatud, kuivõrd menetlusaluse isiku auto seisis tee ääres ja kiirust võidi mõõta mõnel teisel sõidukil, siis kohus ei saa sellise väitega nõustuda. Kaebuse kohtulikul arutamisel vaadati politseisõiduki videosalvestust mitmel korral ning videosalvestusel on üheselt näha, et videosalvestuse alguses liigub politseisõiduk teel, millel varsti algavad teekattemärgised nr
15. Vastu tulevate sõiduautode margid on üheselt eristatavad. Kaugemalt on näha, kuidas tume auto liigub valge auto kõrvale ja möödub sellest. Seejuures sulgevad need kaks sõidukit tee ning taga sõitvat sõidukit ei ole näha. Möödasõidu teinud tume sõiduk jõuab videosalvestusel lähemale ja on eristatav, et see on BMW ning politseisõiduki kõrvale jõudes on näha, et BMW on universaalkerega. Sellele järgnevalt tuleb politseisõidukile vastu veel kaks sõidukit ning politseisõiduk pöörab ümber ja sõidab tuldud teed tagasi. Sellele järgnevalt on näha, et tee ääres seisab universaalkerega BMW registreerimismärgiga XXX ning politseiniku kutse peale pärast kiirusemõõteseadme näidu näitamist ja dokumentide kontrollimist väljub sõidukist menetlusalune isik. Videolõigult on näha, et sõiduk on peatunud tee ääres enne teemärgiste nr 961 algust, st videost on näha, et kui politseisõiduk sama teelõiku teises suunas läbis, seal ühtegi sõidukit tee ääres ei seisnud. Samas nähtub videolt, et politseisõidukile tuli autode kolonnis vastu vaid üks BMW marki sõiduk ja see oli universaalkerega. Sellest videolt saab järeldada, et menetlusaluse isiku ütlused selle kohta, et ta oli tee ääres seisnud mitu minutit, otsinud telefoni ja telefoniga rääkinud, on teadvalt valed ning menetlusaluse isiku sõiduk sai tee ääres seista alla minuti. Samalt videolt on näha ka seda, et menetlusaluse isiku sõiduk möödub eessõitvast sõidukist ning siin ei saa olla kahtlust selles, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus oli eessõitnud sõiduki kiirusest oluliselt suurem. Vastasel juhul ei oleks menetlusaluse isiku juhitud sõiduk saanud möödasõitu teha. Seega sai sõidukite kiirusi mõõtes fikseerida kiirema sõiduki kiiruse ja selleks ei saanud olla sõiduk, millest sõitis mööda menetlusalune isik või viimasena kolonnis sõitnud sõiduk, sest see ei möödunud ühestki sõidukist. Suurema kiiruse korral pidanuks ta aga eessõitjast mööduma. Samas on videolt näha, et vahemaa eessõitjaga on suhteliselt suur. Seetõttu leiab kohus, et väärteoasja materjalidega on tõendatud, et väärteo pani toime just menetlusalune isik. Kaitsja on esitanud ka etteheite G.Nõgule selles osas, et kiirust mõõtes on G.Nõgu eksinud LS § 33 lg 11 p 1 sätestatud keelu vastu. Kohus leiab, et tunnistajana üle kuulatud G.Nõgu on küll tunnistanud seda, et sõidukit juhtides hoidis ta käes kiirusemõõteseadet, kuid kohus ei saa väljuda menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteokirjelduse piiridest ega asuda menetlema tunnistaja väärteoasja, millise menetluse alustamise kohta kohtul andmed puuduvad. Kohus asub seisukohale, et isegi juhul, kui alustataks G.Nõgu suhtes väärteomenetlus ja see jõuaks jõustunud otsuseni, siis on kaitsjal võimalik kaaluda V™S § 181 sätestatud õiguse kasutamist. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud ja see on õigesti kvalifitseeritud V™S § 227 lg 2 ettenähtud väärteona. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 2 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest KarS § 481 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ületas kaebuse esitaja lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h, so LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise keskmises määras. 5 Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmises suuruses. See omakorda tingiks karistuse ranguse ja sellest tulenevalt ka karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja oma otsuses ühtegi karistust kergendavat asjaolu ega karistust raskendavat asjaolu tuvastanud ei ole ning ka kohtuliku kaebemenetluse käigus neid ei ilmnenud. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut kuni menetlusesemeks oleva teo toimepanemiseni ainuüksi 2012 aasta jooksul, so 6 kuu ja 3 päeva jooksul karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest viiel korral, neist kolmel korral samalaadse iseloomuga väärtegude toimepanemise eest. Seejuures on menetlusalust isikut ka varem, so 2011 ja 2010 aastal karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest korduvalt, sealhulgas valdavalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ning järjestikuste väärtegude toimepanemise tõttu ei jõua karistusandmed kustuda, mistõttu on menetlusalusel isikul 18 kustumata väärteokaristust. Menetlusalune isik on määratud trahvid tasunud ja jätkanud väärtegude toimepanemist. Seejuures on karistusandmetest näha, et menetlusalust isikut on karistatud nii lisakaristusena kui ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega viiel korral ja teda on karistatud ka arestiga seetõttu, et ajal, mil temalt juhtimisõigus oli ära võetud, jätkas ta liikluses juhina osalemist. Arvestades taolisi karistusandmeid leiab kohus, et menetlusaluse isiku rahaline mõjutamine on ennast ammendanud, kuivõrd määratud rahatrahvid ei ole oma eesmärki täitnud. Samuti ei ole täitnud oma eesmärki ka varasemad lühemaajalised juhtimisõiguse äravõtmised. Sellest saab järeldada, et isikule ei ole varasemad karistused oodatud mõju avaldanud ega ole sundinud teda hoiduma uue tahtliku väärteo toimepanemisest. Seega tuleb asuda seisukohale, et keskmises määras karistuse määramine oma eesmärki ei saavuta ja kaebuse esitaja kehtivad karistusandmed viitavad sellele, et isiku süü on suurem võrreldes isikuga, keda ei ole varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Kaebuse karistused viitavad sellele, et liiklusnõuete järjepidev rikkumine on menetlusalusele isikule omane ja süsteemne käitumine. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades lubatud sõidukiiruse ületamise määra, menetlusaluse isiku liikluses järjekindlat ohtlikku käitumist vaatamata rohketele karistustele ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud karistus ettenähtud sanktsiooni ülemmääras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks või karistusliigi muutmiseks. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Märt Toming Kohtunik 6