1-11-5517/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. oktoober 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-11- 5517 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tõlk Kea Lemming Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 26.september 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi G.V süüdistuses KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.05.2011.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav G.V ja tema kaitsja adv Talvi Vaske Prokurör Loreta Tšurilova Süüdistatavad G.V isikukood xxx, elukoht xxxxxxx xxx xx-xx xxxxxxxxx, Eesti kodanik, varem kaheksateistkümnel korral kohtu poolt karistatud, viimati 16.10.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 9-kuulise vangistusega, mida 1/3 võrra lühendati, kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud vangistust, vabanes pärast karistuse kandmist 14.04.2011.a. Kaitsja Adv Talvi Vaske RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 03.05.2011.a otsus muutmata. G.V ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 03.05.2011.a otsusega tunnistati G.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi ja karistati 1-aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 01.05.2011.a G.V tunnistati süüdi selles, et ta varem süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuna taas 01.05.2011.a Tallinnas xxxx xxxxxx x asuvas xxxxxxx kaupluses üritas varastada kaupu kokku 6.12 euro väärtuses, läbis kauba eest tasumata kassa, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni. APELLATSIOONIDE SISU G.V vaidlustab otsuse karistuse mõistmise osas, leiab, et karistus on ilmselgelt liiga range, sest tegemist on kõigest ühe katsega. Ta ei jõudnud vabaduses veel midagi ette võtta, soovib ühiskonnale kasulik olla ning taotleb üldkasuliku töö kohaldamist, ükskõik kui palju päevi ta ka seda tööd tegema peaks. Nagu süüdistatav, nii vaidlustab tema kaitsja samuti maakohtu otsuse üksnes karistuse mõistmise osas, viitab Riigikohtu praktikale, mööndes, et teo kõrval peab teatud määral isikuomadusi arvestama, kuid leiab, et maakohus on ületähtsustanud G.V isikuomadusi ja karistuse üldpreventiivseid eesmärke, jättes tagaplaanile kuriteo raskusega seonduva asjaolu – kuritegu jäi katsestaadiumi, vara väärtus oli väike ning süüdistatav kahetseb oma tegu. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsioone. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, apellatsioonid on põhjendamatud. 2 Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on arvestanud G.V süü suurust, arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist. Tähele tuleb siiski panna, et KarS § 199 lg 2 näeb ette karistusena kuni viieaastase vangistuse. G.V-le mõistetud karistus jääb aga tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Maakohus võttis õigustatult arvesse ka G.V varasemat karistatust. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-40-04 antud selgitustele, mille kohaselt on KarS §-st 56 lg-st 1 tulenevalt karistamise aluseks ja seega ka põhiliseks kriteeriumiks tõepoolest üksnes isiku süü, kuid sama lõike teisest lausest aga selgub, et karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid, sh. ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb kohtutel karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma - arvestama ka süüdlase isikut. Eelnevast lähtudes on maakohus põhjendatult rõhutanud, et G.V on varem kaheksateistkümnel korral karistatud. Eelmise karistuse kandmiselt vabanes ta 14.04.2011.a ning uue varguse katse pani toime paar nädalat pärast vabanemist. Vargusi on G.V toime pannud süstemaatiliselt, väljakujunenud tegevusmallide kohaselt, varguste toimepanemine on tema ainus sissetulekuallikas, varasemad karistused ei ole avaldanud talle vähimalgi määral mõju. Seega iseloomustab G.V järjepidev õigusvastane käitumine teda kui isikut, kes ei ole võimeline seadusekuulekalt elama. Ainus võimalus säästa teiste isikute vara on G.V isoleerimine. Et maakohus oleks G.V isikuandmeid karistuse mõistmisel ületähtsustanud, kohtukolleegium ei tuvastanud. Mis puutub G.V taotlusse asendada vangistus üldkasuliku tööga, siis kohtukolleegium rõhutab, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist kuidagi väita, et G.V puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. Nagu kohtukolleegium eespool märkis, on G.V varem kaheksateistkümnel korral kohtu poolt karistatud. Viimati karistati teda 16.10.2010.a otsusega, karistuse kandmiselt vabanes 14.04.2011.a ning peagi tabati ta jälle varguse toimepanemiselt. Seega ei saa tema puhul kuidagi kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Seega puuduvad V. 3 G.V puhul KarS § 69 kohaldamiseks vajalikud materiaalsed eeldused, vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes. Eelnevat arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.05.2011.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 4 Urmas Reinola