Obsah (6)

§ 120§ 65§ 25§ 121§ 122§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-13347 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Iv

§ 120järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.

novembri 2009. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav L.J ja tema kaitsja advokaat Jugans Grossmann Prokurör Ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatav Kaitsja L.J, ik: xxx, eluk: xxxxx xx x xxxx, xxxxxxxx, xx xxxxxxx, xxxx-xxxxxxxxxxxxxx, emakeel eesti keel, töökoht puudub, varem kohtu poolt kriminaalkorras karistatud kahel korral, viimati 20.03.2008.a. Harju Maakohtu poolt

§ 120

, § 121 ja § 122 järgi – mõistetud vangistus 3 aastat, karistuse kandmise algus 7.05.

1. a. Vandeadvokaat Jugans Grossmann RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. novembri
4. a otsus L.J süüdistunnistamises ja karistamises

§ 120järgi jätta muutmata.

1. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu 1 otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. novembri
4. a otsusega tunnistati L.J süüdi

§ 120

järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 20.

märtsi

1. a Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistus ärakandmata osa – kaks aastat viis kuud ja 20 päeva vangistust – võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale vangistus pikkusega kaks aastat kaheksa kuud ja 20 päeva. Karistuse kandmise alguseks määrati
2. november
3. a. L.J tunnistati

§ 120järgi süüdi selles, et ta 20.

märtsil 2008.a kella 14.20 paiku Tallinnas, Liivalaia 24 hoone juures, pärast seda, kui kohtusaalis oli avaldatud kohtuotsuse resolutiivosa, millest selgus, et L.J on süüdi tunnistatud

§ 120

, § 121 ja § 122 järgi ning karistatud nimetatud vägivallategude eest kolmeaastase reaalse vangistusega, pani toime ähvardamise. Ta jälitas nimelt kannatanu E. K. Harju Maakohtu hoone juurest tema autoni, ähvardades teda seejuures tapmisega. Samuti saatis L.J samal päeval E. K. tapmisähvardust sisaldava e-kirja. E. K. oli alust karta antud ähvarduste täideviimist seoses varem aset leidnud vägivallategudega L.J poolt E. K. ning tema lähedaste suhtes. Kohus leidis, et L.J süü talle inkrimineeritud käitumises on täielikult tõendamist leidnud. Kannatanu E. K. ütlustega luges kohus tõendatuks, et peale kohtuotsuse kuulutamist, kui kannatanu lahkus kohtumajast oma auto suunas, läks L.J talle järgi, sõimas teda prostituudiks ning ähvardas tapmisega. Süüdistatav üritas takistada ka tema liikumist, tehes kätega ründavaid liigutusi, karjus ebatsensuursete sõnadega; kannatanu kartis, et süüdistatav ka ründab teda reaalselt. Hiljem saatis süüdistatav kannatanule e-kirja, mille sisu oli ähvardav ning tekitas temas hirmu; kannatanu võttis ähvardust tõsiselt, sest tal oli alus karta, et see on kättemaks kohtuotsuse eest, lisaks nähtus ekirjast, et süüdistatav liigub ringi relvastatult. Kohus ka avaldas ja uuris süüdistatava L.J poolt kannatanule saadetud e-kirja, milles süüdistatav teatab, et „kongipanemisega kirjutab kohtunik tegelikult Sinu surmaotsusele alla“, mis oli kohtu hinnangul oma sisult käsitletav ähvardusena. Tõendamist leidis, et süüdistatav on kannatanut korduvalt tapmisega ähvardanud. Kannatanu ka avaldas kohtule, et tema jaoks olid need ähvardused veenvad, kuna L.J on varasemalt tema suhtes korduvalt vägivalda tarvitanud.

1. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii süüdistatav kui ka tema kaitsja; apellantide taotlused ning põhiväited on järgmised. 2.1 Kaitsja J. Grossmann palub maakohtu otsuse tühistada ning süüdistatav tõendite ebaõige hindamise tõttu õigeks mõista. 2.1.1 Apellandi hinnangul on L.J süü kannatanu tapmisega ähvardamises tegelikult tõendamata. Väide, et süüdistatav ähvardas kannatanut peale kohtuistungit, rajaneb ainult kannatanu ütlustel, mis ei pruugi olla tõesed. Ka ei sisaldunud reaalseid ähvardusi kannatanule saadetud ekirjas, kuna selles puudus konkreetsus, kes, millal ja kuidas peaks selle ähvarduse täide viima. Kaitsja hinnangul võib kasutatud metafoorsetes väljendites näha pigem mõtet, et „kõik, mis on kannatanu süüdistatava vastu halba on teinud ja teeb, saab saatuse poolt tagasi tasutud“. Relvastatult ringiliikumise all on tegelikkuses mõeldud kaamera ja teiste vahendite kaasaskandmist vestluste salvestamiseks. 2 2.1.2 Kaitsja leiab, et kohus on vaadanud mööda kirja tegelikust sisust, milleks on süüdistatava soov kohtuda enda pojaga. Selle asemel, et joosta uurimisorganitesse kaebusega tapmisega ähvardamise osas, oleks kannatanu võinud vabalt lahendada tekkinud probleemid oma endise abikaasaga mõistlikul tasemel. Kannatanu püüab seevastu takistada süüdistataval oma pojaga kokku saada ja on üksnes huvitatud võimalikult pikast vanglakaristusest. Seega on L.J süü talle inkrimineeritud kuriteos tõendamata ning ta tuleb õigeks mõista. 2.2 Ka L.J palub maakohtu otsuse tühistada ning ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. 2.2.1 Süüdistatav kinnitab, et
2. märtsil
3. a ta kannatanut ei ähvardanud. Pärast kohtuotsuse kuulutamist ta küll järgnes kannatanule, kuid selle vestluse käigus ta viimast ei ähvardanud ega nimetanud teda ka prostituudiks; küll tunnistab L.J kannatanu nimetamist hooraks, pidades seda aga märkimisväärseks erisuseks, seda ka vastavalt põhjendades. Täiendavalt oli juttu veel kohtumisest pojaga, mida L.J nimetab ka omavaheliste lahkhelide põhjuseks. Samuti ei teinud ta ründavaid liigutusi ega löönud ka autot. Lugedes kannatanu ütlused usaldusväärseteks, on kohus apellandi hinnangul oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. 2.2.2 Samuti on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigust. Isegi kui lugeda e-kirjas väljaöeldud fraasid ähvarduseks, siis karistatava teo alguspunkt on määratletud

§ 25lg-tes 1 ja 2.

Seega isegi kui käsitleda e-kirjas avaldatut teoplaani teatavakstegemisena, ei ole see veel karistatav. Ähvardus peab olema ka konkreetne – apellant toob siinkohal näite relvaga ähvardamisest. Samuti peab ähvardus olema veenev. Kuivõrd tema esmaseks sooviks on aga kohtuda enda pojaga, oleks ebaloogiline arvata, et ta tapaks lapse ema. Apellant kinnitab, et tema ainukeseks sooviks on teha pojale selgeks, et perekond purunes ema süü tõttu, millest tingituna annabki kannatanu teda süüstavaid ütlusi. Seetõttu leiab L.J, et ta tuleb õigeks mõista tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde, paludes maakohtu otsuse tühistada ning L.J esitatud süüdistuses õieks mõista. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta need rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seiskohta motiveerides kirjeldab kriminaalkolleegium esmalt materiaal-ja menetlusõiguslikke põhimõtteid, mille alusel toimub isiku süüküsimuse lahendamine käesolevas kriminaalasjas (I), andes seejärel vastuse apellatsioonides esitatud väidetele (II). I
2. Küsimuse osas, kuidas sisustada

§ 120

koosseisu ning kuidas toimub kannatanu esitatava versiooni usaldusväärsuse kontroll, märgib kriminaalkolleegium järgmist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. septembri 2007. a otsus nr 1-06-16628 M. K süüdistuses

§ 120järgi; Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17.

oktoobri 2008. a otsust A. P süüdistuses

§ 120järgi ning viimast aktsepteerivat RKKK otsust nr 3-1-1-5-09).

5. Karistusseadustiku §-s 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Seejuures ei eeldata, et ründajal oleksid 3 kuriteo toimepanemise hetkel ka olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist (vt RKKKo 3-1-1-11-00). 5.1 Ähvardamine

§ 120

mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise loomist kannatanul. Ähvardamisega karistusõiguse mõttes on tegemist juba siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures on oluline toonitada, et tähendust ei oma, kas selline teisele isikule loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. 5.2 Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut või objektiivselt toimunut vahetult ja kohe toimumise hetkel ähvardusena

§ 120tähenduses.

Nii võib öeldu või tehtu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tapmisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise või teo toimepanemise ning selle ähvardusena tajumise vahel ei ole seega nõutav. 5.3 Oluline ei ole seegi, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste kohaselt on selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte ning kas täideviijal on kavatsus n.ö lubatud tegu reaalselt ka toime panna. Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu tema poolt väljaöeldut tõsiselt võtab ning seda usub. 5.4 Kannatanul peab tekkima üksnes arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks samaaegselt tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees (mis ei ole konkreetsel juhul aga mõistagi välistatud). See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Silmas tuleb aga samas pidada, et

§ 120

koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus või tegu, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust või olemusest on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu teatud ulatuses olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. 6. Tõenduslikust küljest osundab kriminaalkolleegium järgmisele. Ähvardusest peavad olema arusaadavad küll viited

§-s 120 loetletud tunnustele, kuid seda mitte ainult rangelt iseseisvalt, vaid ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Näiteks sõnaline ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises (vt RKKKo 3-1-1-65-06, p 20) ning ka n.ö kaude „mõistaandmises“. Ütlus või tegu, mis iseseisvalt ei kujuta tõepoolest ähvardust

§ 120

tähenduses, võib oma tegeliku sisu avada seega teiste (kas 4 eelnevalt või hilisemalt) kaasnenud asjaolude kontekstis, seega tõendite omavahelises võrdluses ning analüüsis. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-16-04 märkinud, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära. 6.1 Silmas tuleb pidada veel, et kuigi kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, on see samas lahutamatult seotud isiku(

1. te)käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Keelatud ei ole tugineda kõrvuti teiste tõenditega ka tõenditele, mis annavad teavet isiku sellise käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel võib olla seos süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Põhimõtteliselt võib nimetatud varasem käitumine ulatuda ka eelneva(
2. te)kohtuotsus(te)ga tuvastatuni, mille alusel saab teha kindlaks isiku käitumismallid/harjumused tervikuna või siis näiteks ühe konkreetse isikuga suhtlemisel. Seda, et kuriteo toimepanemise viisi (nn ) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina, on aktsepteeritud ka RKKK otsustes nr 3-1-1-32-05 ja nr 3-1-1-87-09, kus osundatakse isiku käitumismustri „silmnähtavale sarnasusele“ ajaliselt erinevates olukordades. 6.2 Seejuures ei ole isiku süüküsimuse lahendamine pandud sõltuvusse mitte süüstavate tõendite arvust, vaid nende konkreetsest usaldusväärsusest. Ka kohtupraktika on kestvalt seda meelt, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine näiteks üksnes kannatanu ütluste kui ainukese tõendi alusel (RKKKo 3-1-1-94-04). Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium ka märkinud, et n.ö sõna-sõna vastu situatsioonides peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis (RKKKo 3-1-1-9404). II 7. Eeltoodud põhimõtete valguses leiab kriminaalkolleegium, et vastuvaidlematult on tõendatud L.J süü talle etteheidetavas kuriteos. Süüdistatavale heidetakse ette ähvardamist kahel viisil (esmalt sõnaliselt ja siis e-kirja vahendusel), mille tõendatuse ning süüteokoosseisule vastavuse osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. 8. Tõsi on see, et esmane suulise ähvardamise asetleidmine rajaneb ainult E. K. kui kannatanu ütlustel. Sarnaselt maakohtule ei näe ringkonnakohus aga põhjust, miks peaks kannatanu andma L.J suhtes teadvalt valeütlusi ning kirjeldama toimunut tegelikkusele mittevastaval viisil. Kannatanu on kirjeldanud toimunut kestvalt sarnaselt ning nendes puudub igasugune vastuolu. Kuid kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb osundada just olukorrale, milles väidetav ähvardamine aset leidis. 8.1 Nagu seda on märgitud juba süüdistuses, pani L.J tapmisega ähvardamise toime peale kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist, millega tunnistati L.J süüdi

§ 120, § 121 ja § 122 järgi.

Nimetatud Harju Maakohtu

1. märtsi
2. a otsus nr 1-07-3283, milline on käesolevaks hetkeks jõustunud, sisaldas seejuures osaliselt sarnaseid kuritegusid, mida heidetakse süüdistatavale 5 ette ka käesolevas kriminaalasjas – ja nimelt kannatanu E. K. (aga ka tema abikaasa) erineva isikuvastase vägivallaga ähvardamine pikema aja vältel. Samuti tunnistati L.J süüdi kannatanu kehalises väärkohtlemises (

§ 121

) ning enda ema piinamises (

§ 122

). Nagu kriminaalkolleegium eelnevalt osundas, on isiku varasem käitumine vaadeldav täiendava kaudse tõendina ka võimaliku hilisema käitumise osas. Tõendamist on leidnud seega, et kannatanuga suheldes oli süüdistatavale omane ähvardav stiil, mis päädis teatud juhtudel ka isikuvastase ründega. Juba nendel põhjendustel ei pea kriminaalkolleegium usutavaks kaitsja ja süüdistatava versiooni, et kannatanu ähvardamist tapmisega tegelikkuses aset ei leidnud ning tegemist on valeütlustega. 8.2 Et kannatanu ning süüdistatava vahelised suhted olid teravad, ei vaja eraldi tõendamist; selles osas on kõik menetlusosalised üksmeelel. Kuid kriminaalkolleegiumil ei ole kahtlust, et see ulatus lisaks erinevate teravuste ütlemisele ka konkreetsetel juhtudel kannatanu ähvardamiseni süüdistatava poolt. Ka süüdistatava esitatud apellatsioon ei jäta kahtlust, et L.J suhtumine enda endisesse elukaaslasesse on arenenud sisuliselt kontrollimatu vihkamiseni; vastuvaidlematuks tõendiks selle kohta on juba kõnepruuk ning väited, mida süüdistatav apellatsioonis kannatanu (ning ka viimase ema) kohta kasutab ning mida ringkonnakohus ei pea vajalikus otsuses sõnaliselt korrata. Ning kui arvestada sinna juurde situatsioon, milles väidetav ähvardamine aset leidis – süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine – ei ole ringkonnakohtul kahtlust, et süüdistatav väljendas ennast just sellisel kujul ja viisil, nagu seda on kestvalt kinnitanud kannatanu. 8.3 Ringkonnakohus jagab ka arusaama, et tapmisega ähvardamisel oli kannatanul alust karta selle täideviimist. Kannatanu on andud ütlusi, mille kohaselt oli tema ja süüdistatava varasem kooselu täidetud sagedase vägivallaga, mida L.J sagedaselt joobes olles kasutas nii tema kui ka nende ühise lapse suhtes (kd 2, tlk 39). Nagu öeldud, on selline käitumine leidnud jõustunud kohtuotsusega seejuures ka tõendamist (lisaks kannatanu ütlustele käesolevas kriminaalasjas), seejuures ka vanemlike õiguste äravõtmisega L.J-ilt. Kirjeldatud olukorras oli kannatanul seega täielik alus karta, et L.J ähvardused on mõeldud tõsiselt ning need võivad päädida reaalse füüsilise rünnakuga tulevikus (vt kannatanu ütlused kd 2, tlk 38). 8.4 Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus seega sarnaselt maakohtule, et tõendatud on püühilise vägivalla kasutamine

§ 120

mõttes süüdistatav L.J poolt kannatanu suhtes pärast kohtumajast lahkumist ning apellatsioonis esitatud väited võimalike valeütluste andmise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Kuid silmas tuleb pidada, et sellega L.J tegevus veel ei piirdunud; süüdistatava edasine käitumine kinnitab ringkonnakohtu hinnangul täiendavalt kannatanu ütluste usaldusväärsust ning paikapidavust. 9. Nimelt saatis L.J paari tunni möödudes kannatanule e-kirja, mille sisu on samuti mõistetav kui tapmisega ähvardamine (kd 1, tlk 6). Kaitsja ja süüdistatav leiavad, et selle kirja sõnum ei ole käsitletav ähvardusena

§ 120mõttes; kriminaalkolleegium ei soostu selle seisukohaga.

9.1 Jättes kõrvale erinevad kirjas sisalduvad solvavad väljendid kannatanu, tema ema ning ka abikaasa suhtes, on kriminaalkolleegiumi hinnangul kirja terviklik kontekst käsitletav konkreetse ähvardusena

§ 120mõttes.

Tõsi on iseenesest kaitsja väide, et kannatanule saadetud tekstis kirjeldab süüdistatav ka soovi kohtuda enda pojaga. Kuid nõustuda ei saa seisukohaga, et tegemist on kirja n.ö tegeliku ehk peamise sisuga. Esmalt kirjeldab L.J, kuidas tal läheb riietumisega kaua aega, kuna väljaminekul „panen peale nööpkaamera/…/relvastus jne“. Juba väljendi „relvastus“ kasutamisega on üheselt arusaadav ning ka iseloomustatav kirja terviklik tonaalsus. Seda kinnitab süüdistatav ka 6 järgmises lauses, kirjutades, et „kui keegi peaks ärplema tulema, on tal….probleemid (et mitte öelda kabelimats)“. On ilmne, et kirja eesmärgiks oli kannatanu hirmutamine võimaliku asetleidva vägivallaga. 9.2 Edasiselt väljendub L.J kannatanule saadetud kirjas veelgi konkreetsemalt: „Minu vangipanemisega kirjutab kohtunik tegelikult Sinu surmatunnistusele alla“. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik neid lauseid kogumis mõista kui „saatuse poolt tagasitasumist“, nagu süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioonis leiab. Siin loob süüdistatav konkreetse mulje võimaliku kahjuliku tagajärje (surma) saabumisest, mille realiseerimine sõltub tema suvast ning kannatanule tema poolt dikteeritavate nõudmiste täitmisest. Nagu öeldud, ei pea ähvardamine olema

§ 120

mõttes reaalne; see võib olla ka näiline, kuid peab kannatanule kui ähvarduse adressaadile mõjuma tõsiseltvõetavana. Käesoleval juhul saab ja ka tuleb seda vaieldamatult jaatada. 9.3 Seda kinnitab ka kirja edasine osa, milles L.J kinnitab, et „Sinu elukoht pole mulle saladuseks, mida nii kiivalt varjata üritad“. Ka see näitab täiendavalt, et kannatanul oli kestvalt põhjust karta süüdistatava poolt vägivaldset käitumist, mille vältimiseks püüdis ta L.J poolt varjata enda elukohta; ning see asjaolu oli süüdistatavale teada, mida ta ära kasutas ning omapoolselt veel võimendas. See lause näitabki, et süüdistatav püüdis kinnistada kannatanu teadvuses asjaolu, et viimane võtaks tema ähvardusi tõsiselt ning kardaks nende täideviimist. Eelnevalt võimendab veel kirja lõpuosa, milles L.J annab kannatanule teada, et „Sa ei saa õnnelikuks, Sind ei lasta saada…“; see näitab üheselt, et L.J pidas silmas tulevikus aset leidvaid negatiivseid järelmeid kannatanu jaoks. Täiendavalt kinnitab süüdistatav veel, et „pead elama kogu aeg hirmu all/…/kohtust võib tulla otsuseid igast mastist, aga ühiskonnas toimivad omad seadused…“. Erinevalt kaitsjast ja süüdistatavast leiab ringkonnakohus seega, et kirja tegelikuks sisuks oli eesmärk kannatanut ähvardada

§ 120

mõttes isikuvastase vägivallaga (tapmisega) ning nagu nähtub kannatanu kohtuistungil antud ütlustest (kd 2, tlk 39), see tal ka õnnestus. Kirja konteksti tervikuna hinnates leiab ringkonnakohus, et see oli ka süüdistatava eesmärgiks. Neil põhjustel peab kriminaalkolleeguim ka täiesti arusaamatuks kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohta, et kannatanu ei oleks pidanud „jooksma“ politseisse, vaid „lahendama probleemid endise abikaasaga mõistlikul tasemel“. On mõistetav, et kui isikut ähvardatakse tapmisega, pöördub ta õiguskaitseorganitesse, mitte aga ei püüa enda ähvardajaga kohtuda; seda iseäranis olukorras, kus süüdistatav oli pikema perioodi vältel kannatanut juba kehaliselt väärkohelnud, mis on, nagu kriminaalkolleeguim eelnevalt osundas, täielikult tõendamist leidnud. Eelneva alusel peab ringkonnakohus seega kannatanule saadetud e-kirja enda sisult piisavalt veenvaks ning konkreetseks, et rääkida

§ 120realiseeritusest süüdistatava käitumises ka sellel puhul.

9.4 Süüdistatava apellatsioonile vastates selgitab kriminaalkolleegium aga veel järgmist. Nagu öeldud, kriminaliseerib

§ 120

psüühilise vägivalla kasutamise teise isiku suhtes, kui viimasel on alust karta kõnealuses paragrahvis loetletud tegude toimepanemist.

§ 120

näol on tegemist formaalse teodeliktiga, s.t ta ei ole seotud mingi konkreetse tagajärjega. Teisisõnu – karistatav on nt tapmisega ähvardamine, millega samaaegselt ei pea esinema aga tegelikku tapmistahtlust. Vastasel korral oleks tulemuseks, et tapmisega ähvardamise eest saaks vastutusele võtta vaid isiku, kelle käitumine on kantud ka tegelikust teise inimese tapmise eesmärgist; ähvardamine

§ 120

mõttes kuuluks sellisel juhul sisuliselt mingi teise kuriteo ettevalmistavasse alasse - midagi sellist seadus aga ei eelda. Seetõttu on ainetud süüdistatava viited

§-le 25, mis määratleb süüteokatse alguspunkti; täpsemalt – väär on selle sätte sidumine eluvastase kuriteoga (nt

§ 113), nagu apellant seda aga mõistab.

Süütegu oli toime pandud hetkest, mil süüdistatava poolt edastatud ähvardav sõnum jõudis kannatanuni ning tekitas temas tõsiseltvõetavat hirmu. Sest nagu öeldud, on 7 karistatav tõsiseltvõetava mulje loomine võimalikust tulevikus põhjustatavast tagajärjest ning seadus ei nõua, et lubatut plaanitaks samaaegselt ka ellu viia; kaitstavaks õigushüveks on isiku vaimne tervis konkreetsel ajahetkel, mitte aga tema füüsiline või varaline puutumatus ja julgeolek konkreetse, tulevikus kindla tõenäosusega aset leidva ründe eest. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 17. novembri 2009. a otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Meelika Aava 8