4-11-3840/13

4-11-3840 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2011, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-11-3840 (2330,11,007690) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Paavo Randma, Mati Kartau Väärteoasi K.J väärteoasi liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. oktoobri 2011 otsus Kaebuse esitaja menetlusalune isik K.J isikukood: XXX, XXX RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
3. oktoobri 2011 kohtuotsus väärteoasjas nr 4-11-3840 muutmata ja K.J apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
4. novembril 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. novembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. novembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 03.10.2011 otsusega tunnistati K.J süüdi 02.10.2011 mootorsõiduki juhtimise eest seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on mitte väiksem kui 0,47 milligrammi (0,52+/-0,05 mg/l), s.o LS § 224 lgs 2 ette nähtud väärteo toimepanemises ning karistati 5 päeva arestiga. V™S § 199 lg 3 ja § 205 lg 1 kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustus ja pöörati täitmisele selle tegemisest. LS § 224 lg 3 p 2 alusel võeti K.J-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus tähtajaga 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Väärteoprotokollis oleva väärteo kirjelduse kohaselt, 02.10.2011 kella 01.35 paiku Narva linnas, Ida-Viru maakonnas, Puškini 49 maja juures, juhtis K.J mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kus K.J väljahingatava õhu ühes liitris oli alkoholisisaldus mitte väiksem, kui 0.47 mg/l. Seega rikkus menetlusalune isik K.J LS § 69 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi. Maakohtu istungil tunnistas K.J end ülalkirjeldatud väärteo toimepanemises süüdi. Kuulanud ära menetlusaluse isiku, politsei esindaja, uurinud väärteoasja materjalides kogutud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, jõudis maakohus järeldusele, et K.J tegevus on väärteoprotokollis õigesti kvalifitseeritud ning LS § 224 lg 2 järgi ettenähtud väärteo toimepanemine K.J poolt on tõendamist leidnud. K.J süü on eelkõige tõendatud väärteoprotokolliga ning indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. K.J on varem mitu korda karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning viimased rahatrahvid (08.12.2010 ja 11.01.2011 määratud rahatrahvid) on ta jätnud tasumata. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et K.J karistamine rahatrahviga ei ole otstarbekas ning talle tuleb määrata põhikaristuseks arest. Maakohus leidis, et K.J tegevuses ilmneb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 mõttes – puhtsüdamlik kahetsus. Seoses sellega ning samuti arvestades seda, et K.J on olemas töökoht, määras maakohus talle aresti miinimummäära lähedases määras. Samas oli maakohus seisukohal, et K.J süüaste on piisavalt suur, sest ta juhtis sõiduautot, olles olulises alkoholijoobes (0.47 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus) ning tegi seda otsese tahtlusega. Ta teadis, et ta on alkoholijoobes, ning vaatamata sellele otsustas sõiduautot juhtida. Maakohus märkis siinkohal, et K.J on varem juba neli korda karistatud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Kuna K.J näol on tegemist isikuga, kes süstemaatiliselt rikub liikluseeskirjades ning liiklusseaduses sätestatut, oli maakohus seisukohal, et põhikaristusest ei piisa selleks, et aidata tal paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida. Seoses sellega kohaldas maakohus tema suhtes ka lisakaristust. LS § 224 lg 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Võttes arvesse seda, et K.J sõnade järgi on tema töö seotud auto juhtimisega, pidas maakohus võimalikuks määrata temale lisakaristus keskmises määras, s.o 6 kuuks. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik K.J, kes palub juhtimisõiguse äravõtmise asendada üldkasuliku tööga. K.J leiab, et selline otsus oleks kõige mõistlikum, võttes arvesse asjaolu, et ta käib Narvast Jõhvi tööle ning võtab Sillamäelt ka teisi töötajaid peale. Maakohus sellega aga ei arvestanud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 2 Juhindudes V™S § 145 lg-st 1 lahendab ringkonnakohus K.J kaebuse kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja kaebuse kohta omapoolseid seisukohti esitada ei soovinud. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalide ning apellatsioonis esitatud seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja muutmisele ei kuulu. Maakohus on oma otsuses igakülgselt analüüsinud K.J-ile mõistetavat karistust ning põhjendatult leidnud, et tema suhtes on vajalik lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt V™S § 153 lg 4 p-le 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgnevat. Apellatsioonis taotleb K.J temale Viru Maakohtu 03.10.2011 kohtuotsusega LS § 224 lg 3 p 2 alusel mõistetud lisakaristuse asendamist üldkasuliku tööga. Oma taotlust põhjendab ta vajadusega sõita Narvast Jõhvi tööle. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist ei ole sellise asjaoluga, mis välistaks K.J suhtes lisakaristuse kohaldamise ja temalt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. K.J on võimalik leida liiklemiseks ka muid viise, näiteks kasutada ühistransporti. Liiatigi on maakohus otsuse tegemisel võtnud arvesse, et K.J kasutab sõidukit töölkäimiseks ja seetõttu määranudki lisakaristuse alla selle keskmist määra, s.o 6 kuuks. Seega on K.J kaebus põhjendamatu. Ringkonnakohus leiab, et K.J taotluse rahuldamiseks puudub ka seaduslik alus. Karistuse asendamist üldkasuliku tööga reguleerivad KarS § 69 ja §
9. Nimetatud paragrahvidest tuleneb, et üldkasuliku tööga saab asendada üksnes süüdimõistetule mõistetud vangistust ja rahalist karistust ehk kuriteo eest kohaldatavaid põhikaristusi. Väärteo eest kohaldatavate põhikaristuste ega lisakaristuste asendamist üldkasuliku tööga kehtiv karistusseadustik ette ei näe. Seega puudub K.J taotlusel asendada juhtimisõiguse äravõtmine üldkasuliku tööga õiguslik alus ning see ei kuulu rahuldamisele. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja K.J apellatsiooni rahuldamata. Aarne Sarjas Paavo Randma 3 Mati Kartau