Obsah (5)

§ 199§ 209§ 64§ 65§ 201

1-08-14611 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. novembril 2009.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1- 08-14611 Kohtukoosseis eesistuja Igor Ama

§ 199lg.2 p.5,7,8,9 ja § 209 lg.

2 p. 1, 3 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 9.juuli 2009.a. otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav M.I Prokurör Arika Pettai Süüdistatav M.I, ik. xxx, xxxxxxxxxxxxx, eluk. Xxxxxxx xx/x-xx, xxxxxxx, varem kahel korral kohtulikult karistatud, neist viimati 18.septembril 2009.a. Harju Maakohtu poolt

§-de 199 lg.2 p.5,7 ; § 200 lg.-2 p.4,7; § 202 lg.2 p. 2; § 349 järgi 2 a. pikkuse vangistusega, millest osa - 1 a. 4 kuu ja 11 päeva pikkune vangistus - jäeti tingimisi kohaldamata 2 a. pikkuse katseajaga, vahi all viibib alates 17.detsembrist 2008.a., Kaitsja Vladimir Kuznetsov RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 9.juuli 2009.a. otsus M.I suhtes jätta muutmata ja esitatud apellatsioon jätta rahuldata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu 17.novembril 2009.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule, 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Lühimenetluse korras tehtud Harju Maakohtu 9.juuli 2009.a. otsusega M.I tunnistati süüdi:

§ 199lg.2 p.5,7,8,9 järgi ja karistati 3 a.

pikkuse vangistusega;

§ 209lg.2 p.1,3 järgi ja karistati 1 a.

pikkuse vangistusega.

§ 64lg.1 alusel mõisteti Kr

MS § 238 lg.2 kohaselt liitkaristuseks 2 a. pikkune vangistust, mida

§ 65

lg.2 alusel suurendati eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistuse võrra ning lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti vangistus, tähtajaga 3 aastat 4 kuud ja 11 päeva. Sama kohtuotsusega mõisteti erinevates kuritegude süüdi ja karistati A.O ja Viktori Fjodorovat, kuid nende osas esimese astme kohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustata. Tsiviilhagi alusel mõisteti süüdistatavalt M.I-lt välja OÜ K. kasuks 4200 kr.; A. Õ. kasuks 2395 kr. ning solidaarselt süüdistatavaga A.O-ga mõisteti välja D. S. kasuks 4556 kr. ja A. V. kasuks 10990 kr. M.I tunnistati süüdi:

§ 209

lg.2 p.1,3 järgi sellest, et tema, varem varguse toimepannud isikuna ja grupis süüdistatava E. Gritsevitšiga, 9. septembril 2009.a., Tallinnas, pettis T. K. müüjat, esitades ostu eest tasumisel kannatanu D. S. nimele välja antud Hansapanga Visa Electronik deebetkaardi, mille tõttu müüja tegi varakäsutuse ja võõra pangakaardiga maksnud süüdistatavad said varalist kasu - omandasid kannatanu kontol olnud raha eest 4556 kr. suuruses summas kaupa;

§ 199

lg.2 p.5,7,8,9 järgi selles, et grupis ja üksi, võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil, ajavahemikul

1. septembrist 2007.a. kuni
2. detsembrini 2008.a. avalikult, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, Tallinna linna eri paigus ja Harjumaal, Raasiku vallas, M. kaupluses, võttis ära erinevaid võõraid vallasasju. Seal hulgas
3. septembril 2007.a. Tallinnas, Tartu mnt.7 asuvas arvutiklubis, süüdistatav M.I küsi kannatanult E. S. helistamiseks mobiiltelefoni ning saanud mobiiltelefoni oma kätte, lahkus sellega põhjustades kannatanule 1500 kr. suuruse kahju.
4. septembril 2007.a. Tallinnas, XXXXXX XX X juures süüdistatav M.I küsis kannatanult A. P. helistamiseks mobiiltelefoni ning saanud mobiiltelefoni oma kätte lahkus sellega, põhjustades kannatanule 2000 kr. suuruse kahju. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus.. Süüdistatava M.I apellatsiooni väidete kohaselt pole tema D. S. pangakaarti kasutades kaubamaja müüjat ega muud isikut eksitusse viinud. Kaubamajale pole varalist kahju tekitatud ning kaubamaja pole asjas menetlusosaline. Süüdistatava tahe oli suunatud kannatanu D. S. vara omastamisele, kes on tunnistatud kannatanuks ja tsiviilhagejaks. Süüdistatav pole kannatanuga D. S.ga suhelnud ega teda eksitusse viinud. Pangakaardil märgitud vene nimi „S.“ on omistatud naisele. Müüja nägi enda ees meesterahvast, kes kviitungi allkirjastas , millega kinnitas seal märgitud summas kauba kättesaamist. Süüdistatav ei viinud kedagi eksitusse. Riigikohus on pangaautomaadist võõra pangakaardiga sularaha väljavõtmised kvalifitseerinud vargustena, mitte kelmustena. Kaitsjale kinnitas kaubamaja parfümeeriaosakonna juhataja, et kassapidaja ei kontrolli, kas klient on pangakaardi omanik või ei ole. Seetõttu tuleb toimepandud kuritegu ümber kvalifitseerida

§ 199sätestatud vargusena.

13. septembril 2007.a. kannatanu E. S. ise andis oma telefoni süüdistatavale ja viimane omastas selle. Varasemas kohtumenetluses on süüdistatava sarnane tegu kvalifitseeritud omastamisena

§ 201

järgi ning süüdistatav taotleb ka eelpool kirjeldatud kuriteo omastamisena kvalifitseerimist.

1. septembri 2007.a. kuriteoepisoodis on A. P. ebaõigesti tunnistatud kannatanuks. A. P.u ütluste kohaselt leidis ta mobiiltelefoni Svetsis suusatamas käies. Seega on mobiiltelefon tema jaoks võõras asi ja kannatanu selle ebaseaduslik valdaja, mitte selle asja omanik. Olukorras kus kannatanu ise andis süüdistatavale mobiiltelefoni helistamiseks, mille viimane omastas , ei saa olla tegemist avaliku vargusega. Asjast tuleb materjalid eraldada, kuna A. P. valdas mobiiltelefoni ebaseaduslikult. Süüdistatav pani kuriteod toime majanduslikult raskes olukorras, sest tööandja jättis palga maksmata. Apellant soovib, et karistuse muutmisel arvestatakse vahi all viibimise raskeid tingimusi. Seetõttu taotletakse maakohtu otsuse muutmist kuritegude kvalifikatsioonide osas ja karistuse vähendamist ning A. P.u suhtes materjalide prokuratuuri saatmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ei nõustu apellatsiooni väitega, mille kohaselt puudub süüdistatava M.I poolt
2. septembril 2007.a., T. K.s, grupis süüdistatava A.O-ga, kannatanu D. S. pangakaarti abil ostude sooritamises kelmusena kvalifitseeritava kuriteo koosseis. Vaidlust pole asjaolus, et süüdistatavatel polnud lepingut pangaga ega kannatanu D. S. nõusolekut viimasele kuuluva deebetkaardi ja pangakontol oleva raha kasutamiseks kaubamajas sooritatud ostude eest tasumisel. Süüdistatava A.O ütlustega ( I kd., tl. 87-89 ) on tõendatud, et
3. septembri 2009.a. valisid nad kannatanule D. S.le välja antud pangakaardiga kauba eest maksmiseks kassa, kus ei olnud vajalik PIN kalkulaatorisse koodi sisestada. Esitades kassapidajale kannatanu D. S. pangakaardi, identifitseeris süüdistatav M.I enda kaardi ja konto omanikuna, kes võib kasutada pangakontol olevat raha ostu eest tasumiseks. Selle eksituse tõttu teeb kassapidaja pangakaardiga kassaterminaalis vajaliku toimingu ning panga arvutis käivitunud protsessi tulemina võeti kannatanu D. S. kontolt 4556 kr. T. K.s sooritatud tehingu katteks ning süüdistatavad omandasid selle summa väärtuses kaupu. Ringkonnakohtu hinnangul on tegu nii nimetatud kolmnurkkelmusega, milles eksitusse viiakse mitte vara omanik, vaid kolmas isik, kes pettuses tõttu teeb varakäsutuse, millega kannatanu saab varalist kahju ja süüdlane varalist kasu. Seetõttu on maakohus süüdistatava M.I poolt toimepandud kuriteole andnud õige juriidilise kvalifikatsiooni

§ 209lg.2 p1,3 järgi.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooniga selles, et

1. septembril 2009.a. kannatanult E. S.ilt 1500 kr. väärtusega mobiiltelefoni kui
2. septembril 2007.a. kannatanult A. P.ult 2000 kr. väärusega mobiiltelefoni hõivamiste puhul oli tegu süüdistatava M.I valduses olnud vallasasjade omakasuks pööramisega. Asjas pole vaidlust, et kannatanud andsid mobiiltelefonid süüdistatava kätte selleks, et viimane saaks mobiiltelefoniga helistada. Loomulikult eeldasid kannatanud, et lubatud kõnede sooritamise järel süüdistatav M.I mobiiltelefonid tagastab. Seega oli tegemist olukorraga, mille puhul kannatanud andsid mobiiltelefonid enda valdusest välja üksnes tingimusel, et need lubatud kõne sooritamise järel omanikele tagastatakse. Süüdistatav M.I aga lahkus, jättes mobiiltelefonid kannatanutele tagasi andmata ning omastas võõrad vallasasjad. Riigikohus on otsuses nr. 3-1-1-78-06 selgitanud, et juhtumitel, mil on tuvastatud, et uue valduse kehtestaja tegutses algusest peale ebaausate kavatsustega, on tegemist vara hõivamisega valduse murdmise näol ja seega vargusega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus süüdistatava M.I poolt toimepandud kuritegudele andnud õiged juriidilised kvalifikatsioonid. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooniga kriminaalasjast materjalide eraldamise ja prokuratuurile edastamise kohta, kuna see taotlus väljub kohtuliku arutamise piirest. KrMS § 268 lg. 4 sätestab, et kui kriminaalasja arutamisel kohtus selgub, et isik, kellele selles asjas ei ole süüdistust esitatud, on pannud toime kuriteo tunnustega teo, alustab prokurör selle kuriteo kriminaalmenetlust. Apellatsioonimenetluse käigus kriminaaltoimikust materjalide eraldamist ja prokuratuurile saatmist kriminaalmenetluses seadustik ette ei näe. Riigikohus on otsustes nr.3-1-.1-26-04 ja nr. 3-1-1-28-98 selgitanud, et asja leidmisega tekib selle valdus, kuid mõisteid leidmine ja leiu omastamine ei tohi samastada. Tsiviilõiguslikult on lubatud leiu hoidmine, müümine või omandamine. Karistusõiguslikult saab omastamisest rääkida alles siis kui leidja on asjaga teinud toimingu, millega manifesteerib omastamistahet. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kannatanu A. P.u poolt mobiiltelefoni valdamise asjaolud pole käesoleva kriminaalasja kohtuliku arutamise esemeks ega ole neil õiguslikku tähendust M.I-le esitatud süüdistuse järgse kriminaalasja õigel otsustamisel. Karistuse mõistmisel on maakohus arvesse võtnud süüdistatava M.I süüd, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja karistust raskendavate asjaolude puudumist. Maakohus on tähtajalise vangistusega karistamist oma otsuses põhjendanud. Karistused on mõistetud sanktsiooni keskmise määra lähedal ja liitkaristus moodustatud õigesti. Apellatsioonis pole esitatud ega ringkonnakohtu istungil, selgunud ühtegi olulist asjaolu, mis jäänuks karistuse mõistmisel maakohtu tähelepanuta. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.1 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 9.juuli 2009.a. otsuse M.I suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. I. AMANN J. KATŠKOVSKAJA P. RANDMA