lg 1 järgi lühimenetluse korras Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
S § 63 lg 1 alusel § 118 p 1 järgi tähtajaline vangistus 8 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 5 aastat 4 kuud vangistust. Maakohus arutas K.E-le KarS §
lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 11.06.2010 ajavahemikus 03.00-04.09 XXX asuva R baari juures alkoholijoobeseisundis, põhjusel, et A.D. oli varem võtnud temalt ära mobiiltelefoni, lõi A.D. it üks kord jalaga keha piirkonda ja ühe korra rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel A.D. kukkus maha. Seejärel lõi K.E maaslamavat A.D. it vähemalt kolm korda kängitsetud jalaga näo ja keha piirkonda. Mõni minut hiljem lõi K.E uuesti jalgadega A.D. ile keha piirkonda. Kui A.D. vajus istukile, lõi K.E talle vähemalt viis korda jalaga pea piirkonda. Seejuures kohale jõudnud kolm eeluurimisel tuvastamata noort meest ühinesid K.E tegevusega ning igaüks lõi A.D. ile vähemalt kaks korda käte ja jalgadega pea piirkonda. Oma tegevusega K.E grupis koos kolme eeluurimisel tuvastamata noormehega tekitas tahtlikult A.D. ile eluohtlikke kehavigastusi: peaaju kelmetealused verevalumid, verevalumid pea pehmetes kudedes, haav vasaku kiiruköbru piirkonnas, haav vasaku kulmupealse piirkonnas, haav parema kõrvalesta taga, marrastused paremal pool otsmikul, paremal põsel, paremal kõrvalestal, paremal pool lõuatsil, verevalumid paremal pool otsmikul, vasakul oimu-kiiru piirkonnas. Samuti K.E grupis koos eeluurimisel tuvastamata kolme noormehega põhjustas ettevaatamatusest A.D. i surma, mis seisnes selles, et K.E, lüües pikema aja jooksul korduvalt rusikate ja kängitsetud jalgadega A.D. ile pea piirkonda, pidas võimalikuks, et tema tegu põhjustab A.D. i surma. A.D. toimetati IdaViru Keskhaigla intensiivravi osakonda, kus ta 13.06.2011 kell 22.25 suri aju-kolju kinnise tömbi trauma tagajärjel, millele kaasusid verevalandused peaaju kelme alla, järgnev turse ja teine verevalandus ajutüvve. 2 Maakohus, kuulanud kohtuistungil ära prokuröri, süüdistatava ja kaitsja, uurinud vahetult asjas esitatud tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et K.E poolt A.D. i elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamine ja tema surma põhjustamine ettevaatamatusest on tunnistajate I.N. ja A.L. ütluste ja kohtuarstliku ekspertiisiaktiga tõendamist leidnud. Ekspertiisiaktiga tõendamist leidnud A.D. ile tekitatud vigastuste eluohtlik iseloom lükkas maakohtu hinnangul ümber kaitsja seisukoha, mille kohaselt tuleks K.E tegevus kvalifitseerida ümber KarS § 121 järgi. Seda põhjusel, et nimetatud sätte järgi kvalifitseeritakse süüdlase tegu juhul, kui teise inimese tervise tahtlik kahjustamine ei toonud kaasa ühtegi KarS § 118 p-des 1-6 toodud tagajärge (RKKKo 3-1-1-57-10, p 7). Maakohus ei nõustunud kaitsja seiskohaga nagu ei saanuks K.E poolt A.D. i pikalipaiskamiseks antud löök ja seejärel pähe antud hoobid põhjustada olulisi vigastusi, sest viimane suutis pärast K.E lööke kõrvalise abiga püsti tõusta. Asjaolu, et kannatanu peksmise vahepeal veel püsti tõusis, ei tõenda temal raske kehavigastuse puudumist K.E esimestest löökidest. Kohtuarsti arvamuse kohaselt ei olnud välistatud, et isegi peale kõigi vigastuste saamist võis kannatanu veel sooritada sihipäraseid tegevusi. Maakohus leidis, et puudub alus pidada tunnistaja I.N. ütlusi ebausaldusväärseteks osas, milles ta kirjeldab A.D. i peksmist K.E ja tuvastamata isikute osavõtul, põhjusel, nagu viibinuks tunnistaja 350 m kaugusel sündmuskohast ega saanuks seetõttu anda detailset ülevaadet inimgrupis tegutsejate kohta. Sündmuskoha plaan-skeemi kohaselt ei saanud tunnistaja raudtee ületuskohal tegu pealt nähes olla sündmuskohast kaugemal kui 75 kuni 90 m, mistõttu kaitsja väidet 350 m vahemaast võib lugeda ilmseks liialduseks. Tunnistaja A.L. ütluste osas asus maakohus seisukohale, et nendesse tuleb suhtuda reservatsiooniga, kuna ütluste kohaselt eemaldus ta sündmuskohalt, mistõttu tunnistaja ei saanudki maakohtu arvates näha kõike selja taga toimuvat. Antud süüasjas arutas maakohus üksnes K.E-le süüksarvatavat tegu KarS §
Süüdistuse kohaselt pani K.E teo toime grupis koos kolme eeluurimisel tuvastamata noormehega. Samas lahknesid tunnistajate I.N. ja A.L. ütlused K.E-ga hiljem liitunud grupi liikmete arvu osas, nende teopanus on tõendamata ja isikud jätkuvalt tuvastamata, mistõttu K.E süüditunnistamine kuriteo kaastäideviijana ei olnud maakohtu arvates võimalik. Küll aga leidis täielikult tõendamist kuriteo toimepanemine K.E poolt ja seega on põhjendatud tema süüditunnistamine üksiktäideviimises. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS §-st 56 ning võttis karistust kergendavate asjaoludena arvesse, et süüdistatav avaldas puhtsüdamlikku kahetsust, vabandas kannatanu ema ja venna ees ning lubas hüvitada tekitatud kahju. Süüdistatava süüd suurendavana käsitles maakohus asjaolu, et olles murdnud kannatanu vastupanuvõime esimese rünnakuga tema elule ja tervisele, jätkas süüdistatav abitus seisundis maaslamava kannatanu peksmist jalgadega, mis viitab süüdistatava tegevuse jõhkrusele ja sügavalt hoolimatule iseloomule. Teo ebaõigust suurendab maakohtu arvates korduvate löökide suunamine eluohtlikku piirkonda (pähe) ning vägivalla intensiivsus ja tugevus. Lisaks oli kannatanu näol tegemist K.E tuttavaga ning rünnates tuttavat isegi kättemaksuna väidetava varguse eest ületas K.E nii sotsiaalses- kui ka õiguskorras lubatavuse piirid. 3 Võttes arvesse, et K.E on varem kahel korral kriminaalkorras ja 13-l korral väärteokorras karistatud, leidis maakohus, et õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad tema eraldamist ühiskonnast. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub maakohtu otsuse K.E süüditunnistamises KarS §
S § 121 järgi ja kergendada mõistetud karistust. Apellant leiab, et maakohus on tõendeid ühekülgselt ja puudulikult uurinud ja tulemusena jõudnud K.E süüküsimuses ekslikule järeldusele. Olukorras, kus on tuvastatud, et kannatanut peksid mitu isikut ja talle tekitati mitmeid väliseid ja sisemisi vigastusi, tuleb apellandi arvates välja selgitada, kas kannatanul esines selliseid väliseid vigastusi, mis pole põhjuslikus seoses eluohtliku tervisekahjustuse tekkimise ja hilisema kannatanu surmaga. Erinevate isikute löögid võivad olla erineva tugevusega ja tuua kaasa erinevaid tagajärgi – verevalumi, marrastuse või raskema sisemise vigastuse. Apellant leiab, et kannatanul fikseeritud hulgaliste väliste vigastuste ja surma kaasa toonud sisemiste vigastuste omavaheline seos ja vastastikune paiknemine pole ekspertiisiakti põhjal jälgitav. Sellest tulenevalt pole võimalik hinnata eksperdiarvamuse põhjendatust. Apellant märgib, et K.E-le esitatud süüdistus põhineb tunnistaja I.N. esimestel ütlustel. Samas on tunnistaja äratundmiseks esitamise käigus andnud ka teistsuguse sündmuste kirjelduse, väites, et süüdistatava poolt antud löökide arv oli väiksem, pärast tuvastamata isikute kohaletulekut lõi süüdistatav kannatanut ainult üks kord pea piirkonda ning kaks võõrast noormeest lõid kannatanut vaheldumisi mitu korda pea piirkonda. Samas on tunnistaja kinnitanud, et jälgis viimaseid sündmusi umbes 350 m kauguselt, olles raudtee ülekäigukohal. Isegi kui oletada, et tegelikult viibis ta 100 m kaugusel, on tunnistaja ütlused kaheldavad, arvestades vahemaad, koha peal viibinud isikute arvu ja seda, et kõik isikud olid pidevas liikumises. Tunnistaja I.N. ütlustest tuleneb samuti, et pärast esialgset konflikti süüdistatava ja kannatanu vahel polnud viimasel tõsiseid vigastusi (seisis, vastas adekvaatselt küsimustele, puhastas riideid). Pärast tuvastamata isikute lööke jäi kannatanu aga maha lamama. Tunnistaja A.L. kinnitab, et nägi ainult ühte K.E tehtud lööki kannatanule kehasse, juurdetulnud tuvastamata isikud peksid kannatanut käte ja jalgadega lüües kuhu juhtub. A.L. ütlustest tulenevalt viibis tema erinevalt I.N. ist sellel ajal sündmuskohale lähemal, kuna kuulis K.E ja tuvastamata isikute vahelist juttu telefoni kohta. Arvestades eeltoodud tõendeid kogumis asjaoluga, et ekspert ei andnud vastust küsimusele, kas kannatanul oli pea piirkonnas selliseid vigastusi, mis eraldivõetuna ei toonud kaasa eluohtlikku tervisekahjustust, pole uuritud tõendite põhjal apellandi arvates võimalik teha järeldust, et nimelt K.E teod tõid kaasa eluohtliku tervisekahjustuse ja kannatanu surma. Vastuväited apellatsioonile 03.02.2012 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus prokuröri seisukohad esitatud apellatsiooni kohta. Tutvunud süüdistatava K.E kaitsja apellatsiooniga, leiab prokurör, et maakohtu otsus on seaduslik, põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Apellatsioonis esitatud väited, millega seatakse kahtluse alla K.E-le omistatud kannatanu surma põhjustamise tõendatus, kordavad maakohtus esitatud seisukohti ning on ümber lükatud kohtuotsuses esitatud järeldustega. Prokurör leiab, et maakohus on käesolevas 4 kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis hinnanud hoolikalt ja teinud nende põhjal arusaadavalt järelduse, et süüdistuses kirjeldatud vägivallateod pani toime K.E. Prokurör ei ole nõus apellandi väidetega materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja tõendite puuduliku uurimise kohta, leides, et maakohus on uurinud ja hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis ning süüdistatava tegevusele on antud õige karistusõiguslik hinnang. Samuti on maakohus põhistanud, millised tegurid tingivad süüdistatavale karistuse mõistmise just sellises määras. Oma seisukohad apellatsiooni kohta esitasid 20.01.2012 ringkonnakohtule ka kannatanud E.D. ja Z.D. . Kannatanutel pole vastuväiteid K.E-le mõistetud karistuse kergendamisele ning võimaluse korral paluvad nad mõista talle tingimisi karistuse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2012 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, süüdistatava K.E kaitsja A. Suubani poolt apellatsioonis toodud väidetega, kannatanute E.D. i ja Z.D. seletusega ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb KrMS §-de 338 p 3 ja 339 lg 1 p 7 alusel täies ulatuses tühistada ning saata kriminaalasi KrMS § 341 lg 2 ja 4 alusel uue kohtuotsuse tegemiseks Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus. KrMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 12 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Samuti peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtuotsuse põhjendustest lähtuvalt jälgitav. Kohtuotsus peab vastama KrMS §-s 312 sätestatud kohtuotsusele esitatud nõuetele, st sisaldama uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, mis võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas Viru Maakohtu 8. detsembri 2011 kohtuotsus nimetatud nõuetele ei vasta. K.E-le on esitatud süüdistus kannatanu A. D. raske tervisekahjustuse tekitamises ja tema surma põhjustamises ettevaatamatusest, so KarS §-de
Kohtuotsuse nähtuvalt on maakohus uurinud nii suulisi kui ka kirjalikke tõendeid ning jõudnud nende kogumi pinnalt seisukohale, et K.E süü talle süüks arvatud kuritegudes KarS §
Kohtuotsuses analüüsib maakohus kriminaalasjas kogutud tõendeid ja leiab, et K.E tekitas 11. juunil 2010 kannatanule raske tervisekahjustuse. Samas on kohtu siseveendumuse kujunemine selles osas ka jälgitav. Ka on kohus otsuse põhiosas põhistanud, millistele tõenditele tuginedes ei nõustu kohus kaitsja väidetega kvalifitseerida K.E käitumine KarS § 121 järgi. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu siiski tühistada. 5 Lahendades K.E süüküsimust talle süüksarvatud kuritegude toimepanemisel on maakohus küll põhistanud K.E poolt kannatanule raske terviskahjustuse tekitamist, kuid jätnud sootuks põhjendamata, miks tuleb K.E käitumist hinnata kui kannatanu surma põhjustamist ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud täielikult käsitlemata KarS § 117 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tunnused. Maakohtu otsusest pole võimalik aru saada, miks tuleb K.E käitumist A. D. surma põhjustamisel vaadelda kui selle põhjustamist ettevaatamatusest. Seega puuduvad maakohtu otsuses põhjendused. Ringkonnakohus rõhutab, et kohtuotsuses põhjenduste puudumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. KrMS § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, kuna eelnimetatud olulise rikkumise kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse eeltoodud põhjendustel, mistõttu ei ole võimalik süüdistatava kaitsja poolt apellatsioonis toodud väidete osas seisukohta võtta, kuna menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel ringkonnakohus tõendeid ei hinda. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et K.E-le KarS §
117 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul on tegemist nn ideaalkonkuretsiga s.o olukorraga kus süüdistatav on toimepannud ühe teo, mis aga vastab mitmele eri süüteokoosseisule. Tagamaks K.E-le esitatud süüdistuse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse arutamise nõuet, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada täies ulatuses ja saata kriminaalasi Viru Maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 6 Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.