← Eesti

4-12-1917/7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.juuli 2012.a Paides Väärteoasja number 4-12-1917 Kohtunik Sirje Lahesoo Väärteoasi J.R-i kaebus Politsei- ja Piiriv

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteo eest määratud lisakaristuse osas.

Muus osas jätta otsus muutmata. 2. J.R-i kaebus rahuldada. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse võib advokaadi vahendusel kassatsiooni korras vaidlustada Riigikohtus. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kassatsioon esitatakse Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. VÄÄRTEO KOHTUEELNE MENETLUS 17.04.2012 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Paide politseijaoskonna teenistuse vanem Üllar Kütt otsuse väärteoasjas nr 2510.12.001242, millega karistas J.R Liiklusseaduse (

) § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, so 500 eurot ja lisakaristusena

§ 227lg 5 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks .

Menetlus-alust isikut karistati selle eest, et tema 26.03.2012 kell 16.20 Järva maakonnas TallinnTartu-Võru-Luhamaa mnt 104 km- l juhtis mootorsõidukit BMW 528I registreerimismärgiga xxxxxxx kiirusega 148+-5 km/h teelõigul, kus lubatud kiirus 90 km/h, ületades seega lubatud kiirust mitte vähem kui 53 km/h. Sellega rikkus J.R

§ 15

lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

KAEBUSE NÕUE JA MOTIIVID J.R vaidlustas eelmärgitud otsuse lisakaristuse osas. Menetlusalune isik kinnitas kaebuses, et juhtis vaidlustatud otsuses märgitud ajal ja kohas sõidukit kiirusega 148+-5 km/h ja ületas sellega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 53 km/h. Kiirus oli ajendatud soovist korraks proovida uue auto kiirendust ning see toimus selge ilma ja kuiva teekatte ga teel olukorras, kus teisi liiklejaid teel ei olnud. J.R taotles temale määratud lisakaristuse tühistamist põhjusel, kuna kohtuväline menetleja on lisakaristuse määramisel oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust sellega, et kohaldas lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks, samas kui

§ 227

lg 5 p 2 näeb sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena ette juhtimisõiguse äravõtmise kolmest kuni kuue kuuni. Lisaks ei ole lisakaristuse kohaldamine ka põhjendatud, sest kaebaja isikut arvestades on karistuse eesmärk saavutatav ainult põhikaristuse kohaldamisega. Kaebajat pole varem teda kiiruse ületamise eest karistatud, seega on antud rikkumine juhuslikku laadi. Teiste liiklusalaste väärtegude eest määratud trahvid on tasutud. Menetlusalune isik märkis kaebuses, et Väärteoasi nr 2-12-1917 kahetseb tehtut puhtsüdamlikult ja siiralt ning saab aru oma teo ohtlikkusest. Samuti mõistab ta, et võib oma rumalusest juhtimisõigusest ilmajäämise korral kaotada töö ja panna oma perekond väga raskesse majanduslikku olukorda. Menetlusalune isik kinnitas kohtule, et ei soovi asja arutamist kohtuistungil (tl 12-16). KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHAD Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et J.R-i kaebus tuleks jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja leidis, et lubatud kiiruse ületamisega mitte vähem kui 53 km/h võrra, pani me netlusalune isik toime eriti liiklusohtliku teo. Süü suuruse hindamisel arvestas kohtuväline menetleja, et menetlusalune isik pani väärteo toime tahtlikult. Karistuse liigi ja määra valikul on kergendava asjaoluna arvestatud menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Arvestades, et varem muude liiklusalaste rikkumiste eest määratud rahatrahvid ei ole mõjutanud menetlusalust isikut hoiduma süütegude toimepanemisest, pidas kohtuväline menetleja vajalikuks kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtm ist kaheks kuuks. Kohtuväline menetleja tunnistab oma eksimust selles, et kohaldades KarS § 61 alusel lisakaristust alla sanktsioonis sätestatud alammäära, kuid pole otsuses sellele karistuse kohaldamise alusele viidanud. Kohtule esitatud seisukohas märkis kohtuväline menetleja, et lisakaristuse määramine alla alammäära on põhjendatud, kuna menetlusalust isikut ei ole varem kiiruse ületamise eest karistatud. Kohtuväline menetleja pidas võimalikuks lahendada asi kirjalikus menetluses (tl 44-46). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 1.

§ 15lg 1 p 1 kohaselt on asulavälisel teel lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h.

Asjas uuritud tõendid kinnitavad ja selles pole ka vaidlust, et menetlusalune isik otsuses märgitud ajal, kohas ja viisil rikkus eelnimetatud seaduse nõuet, ületades lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 53 km/h võrra. Sellega pani menetlusalune isik toime

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Teo õigusvastasust ei välista asjaolu, et lubatud kiiruse ületamine toimus väidetavalt heade tee- ja ilmaolude tingimustes ja lühiajaliselt. Juhtimisõigust omava isikuna teadis menetlusalune isik, et lubatud sõidukiiruse ületamisega rikub ta seaduses sätestatud käitumisnormi ja paneb sellega toime õiguserikkumise. Eeltuvastatud asjaolud kinnitavad, et J.R pani toime vaidlustatud otsuses kirjeldatud teo, tegi seda tahtlikult, on teo toimepanemises süüdi ning tema väärtegu on asjas kogutud tõenditega tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg 3 järgi.

2.

§ 227

lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 227

lg 5 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja eelnimetatud väärteo eest kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut

§ 227

lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo tahtliku toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga sanktsiooni keskmisest kõrgemas määras, st 125 trahviühiku ulatuses. Otsusest nähtuvalt on menetleja sellise karistuse määramisel arvestanud, et esineb ka karistust kergendav asjaolu (menetlusaluse isiku kahetsus) ja puuduvad karistust raskendavad asjaolud. 2.

  1. Arvestades, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu; et varasemate väärtegude eest määratud karistused ei ole suutnud mõjutada teda seadusekuulekalt käituma; et menetlusalune isik jätkab uute liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemist; et käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime väärteo, mis kujutab suurt ohtu nii menetlusaluse isiku enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele, on põhikaristuse määramine sanktsiooni keskmisest kõrgemas määras igati õigustatud. Põhikaristuse määramisel ei ole menetleja rikkunud karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ega ka diskretsiooni põhimõtteid. Põhikaristus on määratud kooskõlas seaduse nõuetega ja kohtu hinnangul väärteo asjaolusid arvestades õige ja õiglane. Põhikaristust ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik ise.
  2. Põhikaristusele lisaks on menetleja karistanud menetlusalust isikut ka lisakaristusega, st

§ 227lg 5 p 2 alusel võtnud temalt ära juhtimisõiguse tähtajaga 2 kuud.

Menetlusalune isik vaidlustas otsuse lisakaristuse määramise osas leides, et lisakaristus ei ole määratud kooskõlas seadusega ning arvestatud pole toimepanija isikut. 2

(3)Väärteoasi nr 2-12-1917 3.
  1. KarS § 56 lg 1 mõtte kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Lisaks tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Nimetatud põhimõtted kohalduvad nii põhi- kui lisakaristuse määramisele. Kohus on juba tuvastanud, et menetlusalune isik pani toime kõrge ühiskonnaohtlikkusega süüteo ja seda tahtlikult. Asjas esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ei esine. Menetlusalusel isikul on kaks kehtivat väärteokaristust liiklusalaste väärtegude eest (karistusegistri seaduse § 24 lg 1 p 1). Need karistused on küll täidetud, kuid ei ole mõjutanud menetlusalust isikut hoiduma edasistest väärtegude toimepanemistest. Kõike eeltoodut arvestades on menetleja eesmärk - kohaldada menetlusaluse isiku suhtes lisakaristust eripreventiivsetel kaalutlustel tema seadusekuulekale käitumisele mõjutamiseks asjaolusid arvestades igati õigustatud ja põhjendatud. Seda põhjendatust ei mõjuta asjaolu, et rikkumine pandi toime väidetavalt heades liiklusoludes. Sõidukijuht on kohustatud kehtestatud liiklusreegleid järgima kõrvalekaldumatult ning tal puudub õigustus sõita lubatud piirkiirusest suurema kiirusega. Veelgi enam - teha seda tulenevalt iseenda subjektiivsest hinnangust tee-, ilma- jm liiklusoludele. 3.
  2. Menetlusaluse isiku väited majanduslike ja perekondlike tagajärgede kohta, mis kaasnevad juhtimisõiguse äravõtmisega, võivad ollagi õiged, kuid need pole asjaolud, mis välistaks lisakaristuse määramise või annaks alust otsuse tühistamiseks lisakaristust puudutavas osas. Nimetatud asjaolud olid menetlusalusele isikule teada ka ajal, mil ta otsustas toime panna õiguserikkumise. Samuti oli menetlusalusele isikule teada, et õiguserikkumisele võib järgneda karistus, sealhulgas ka juhtimisõiguse äravõtmine. Kõigist neist asjaoludest teadlikuna oli menetlusalusel isikul võimalus jätta õiguserikkumine toime panemata. Seda aga menetlusalune isik ei teinud. Vastupidi. Vaatamata võimalikele tagajärgedele asus menetlusalune isik väärtegu toime panema. Sellega võttis ta ise endale täieliku vastutuse võimalike majanduslike ja perekondlike tagajärgede eest.
  3. Samas - väärteoasjas kogutud tõendid kinnitavad, et kohtuväline menetleja on vaidlustatud otsuses kohaldanud menetlusalusele isikule lisakaristust seaduses sätestatud alammäärast väiksemas määras. Karistusseadustiku (KarS) § 61 lg 1 annab kohtuvälisele menetlejale õiguse erandlikke asjaolusid arvestades kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. VTMS § 74 lg 1 p 9 mõtte kohaselt peavad kohtuvälise menetleja otsusest nähtuma need õiguslikud asjaolud, millele otsus tugineb. Sama paragrahvi lõike 1 p 11 kohaselt peavad otsusest nähtuma karistuse kohaldamise alused viitega karistusseadustiku vastavatele sätetele. Seaduse mõttest tulenevalt on karistuse kohaldamine alla seaduses sätestatud alammäära võimalik vaid erandlike asjaolude esinemisel. See, millised need erandlikud asjaolud on, mida menetleja karistuse vähendamise eeldustena arvesse on võtnud, peavad olema karistusotsuses märgitud. Lisaks peab otsuses olema põhistatud, miks kohtuväline menetleja just need asjaolud erandlikeks ja karistuse vähendamist tingivateks hindas. Vaidlustatud otsuses ei ole märgitud ühtegi asjaolu, mille menetleja oleks lisakaristuse määramisel erandlikuks hinnanud. Otsuses pole osundust ka sellele, et lisakaristuse määramisel juhinduti muuhulgas KarS § 61 lg-st
  4. Otsuses kirjeldatud karistuse määramise asjaolud ja õigusnormid ei anna õiguslikku alust lisakaristuse määramiseks seaduses sätestatud alammäärast väiksemas määras. Eelkirjeldatud rikkumisete puhul on tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega, kuna need tõid ebaõige lahendi lisakaristuse määra puudutavas osas. Vaidlustatud otsus tuleb osaliselt, lisakaristuse osas, tühistada. Tühistatud osas ei saa kohus teha uut otsust, kuna lisakaristuse mõistmine kasvõi seaduses sätestatud alammääras, raskendaks menetlusaluse isiku olukorda.
  5. Muus osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Sirje Lahesoo Kohtunik 3
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.