4-12-3650 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.10.2012, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-3650 Kohtukoosseis eesistuja Pav

§ 151

järgi kvalifitseeritava väärteo; Põhja Prefektuuri Ida politseijaoskonna 14.07.2012 koostatud väärteoprotokolli nr AB 1306806 kohaselt A.V, viibides 14.07.2012 kell 13.26 Tallinnas Mustakivi 17 1 asuvas kaupluses Prisma, oli eelnevalt tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta,

§ 151

järgi kvalifitseeritava väärteo; Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 07.08.2012 koostatud väärteoprotokolli nr AB 1323581 kohaselt A.V, viibides 06.08.2012 kell 23.55 Tallinnas Jakobi 12, oli eelnevalt tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta,

§ 151järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohtuväline menetleja edastas A.V väärteoasjad arutamiseks Harju Maakohtule, leides, et menetlusalusele isikule tuleb karistuseks kohaldada aresti. Maakohtu otsus

1. Harju Maakohtu 06.09.2012 otsusega väärteoasjas nr 4-12-3650 tunnistati A.V kolme väärteo eest süüdi NPALS § 151 järgi ja teda karistati 20 päeva pikkuse arestiga. A.V kohustati aresti kandmisele asuma 01.10.2012 ning aresti kandmisele mitteasumisel otsuses märgitud kuupäeval määrati kohaldada A.V suhtes sundtoomist karistuse kandmisele. Kohtuotsuse motiivides karistuse mõistmise osas leidis maakohus, et A.V ei ole võimalik karistada rahatrahviga. Väärteoprotokollidest nähtub, et ta ei tööta, seega puudub tal ka kindel sissetulek ning puuduvad võimalused rahatrahvi tasumiseks. Karistusregistrist nähtuvalt on A.V ka varasemalt karistatud mitmesuguste väärtegude toimepanemise eest, sealhulgas NPALS § 151 järgi. Eeltoodust tulenevalt ning isiku mõjutamiseks mitte toime panema uusi süütegusid pidas kohus põhjendatuks mõista A.V-le karistuseks arest. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Varasemad arestid ei ole A.V-le mõju avaldanud, ta on jätkanud narkootikumide tarvitamist. Viimati on A.V karistatud Harju Maakohtu 13.06.2012 otsusega NPALS § 151 järgi arestiga 20 päeva ning arutatavad väärteod pani ta toime peale kohtuotsuse tegemist. Eelnevalt on teda 17.04.2012 otsustega karistatud arestiga kokku 10 päeva. Vaatamata mõistetud karistustele on A.V taas kolmel korral tarvitanud narkootikume. Kohus pidas põhjendatuks ka seekord pikaajalise aresti, s.o 20 päeva, kohaldamist. Kohus märkis, et A.V väitis kohtuistungil, et käib regulaarselt arsti juures ja saab regulaarset ravi, kuid ühtegi tõendit selle kohta esitanud ei ole. Siiski võttes arvesse menetlusaluse isiku väiteid ravi vajaduse kohta, ei määranud kohus tal karistuse kandmise koheselt peale eelmise karistuse ärakandmist, vaid alates 01.10.2012, et ta saaks vahepeal arsti juures käia. Apellatsioon
2. Harju Maakohtu 06.09.2012 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik A.V , kes vaidlustab kohtuotsust karistuse osas, paludes aresti täitmisele pööramine edasi lükata kuni ravi lõppemiseni, mis tal algas 18.05.2012 ning mida ei tohi katkestada 36 nädala jooksul. Seejärel on ta nõus asuma aresti kandma. A.V märgib, et arestimajas puuduvad tingimused talle vajaliku ravi andmiseks. Samuti märgib kaebaja, et võimalusel soovib ta temale mõistetud karistuse kergendamist, ta on nõus maksma rahatrahvi.
3. 24.09.2012 määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus A.V apellatsiooni V™S § 142 lg 1 alusel käiguta ning andis apellandile apellatsioonis esinenud puuduse - apellant ei märkinud, kas ta soovib kohtuistungil osaleda - kõrvaldamiseks tähtaja kuni
4. oktoobrini
5. 01.10.2012 ringkonnakohtule saadetud apellatsiooni täienduses teatas A.V, et ei soovi osaleda kohtuistungil ning seega on apellant nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Samuti teatas A.V, et ta loobub oma aresti täitmisele pööramise edasilükkamise 2 taotlusest, kuna ta viibib käesoleval ajal Tallinna Vanglas, kus ta saab, erinevalt arestimajas viibimisest, kvalifitseeritud ravi.
6. Vastavalt V™S § 145 lg-le 1 saatis ringkonnakohus A.V apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale, märkides järelepärimises, et juhul, kui kohtuväline menetleja ei soovi osaleda kohtuistungil ja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, tuleb kohtuvälisel menetlejal esitada hiljemalt
7. oktoobriks 2012 ringkonnakohtule oma seisukoht apellatsiooni suhtes.
8. oktoobril 2012 saabus ringkonnakohtusse kohtuvälise menetleja seisukoht apellatsiooni suhtes. Ringkonnakohtule saadetud kirjalikus seisukohas palus kohtuväline menetleja jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtuväline menetleja märkis, et arvestades A.V varasemat karistatust samalaadsete süütegude eest, sissetuleku puudumist ning asjaolu, et varasemad rahatrahvid on tasumata, hinnates isiku poolt toime pandud süüteo ohtlikkust ning karistuse kohaldamise aluseid ja eesmärke ning arvestades, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, on kohtuväline menetleja seisukohal, et määratud karistus arestina vastab toimepandud süüteo sisule ja kaebaja süüle. Lisaks puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et A.V viibiks ravil.
9. Kuivõrd ringkonnakohtu järelepärimise peale apellatsiooni suhtes kirjaliku seisukoha saatmisega väljendas kohtuväline menetleja oma nõusolekut asja lahendamisega kirjalikus menetluses, siis lahendab ringkonnakohus A.V kaebuse vastavalt V™S § 145 lg-le 1 kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et apelleeritud kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonis toodud asjaoludel puudub alus, mistõttu esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on karistuse mõistmisel õigesti tuvastanud menetlusaluse isiku käitumises karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise KarS §-de 57 ja 58 järgi. Põhjendatud on maakohtu seisukoht arestkaristuse kohaldamise osas, kuivõrd eelnevate väärtegude eest karistuseks mõistetud rahatrahvid ja arestid ei ole mõjutanud A.V seadusekuulekalt käituma ega ole seega täitnud karistusseadustiku § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. A.V on jätkanud samalaadsete väärtegude toimepanemist. Seejuures on kohus põhjendatult arvestanud ka asjaolu, et A.V puudub töökoht, mistõttu on alust eeldada, et rahatrahvi täitmine on võimatu. Kohtukolleegium leiab, et arvestades eeltoodut, on maakohus õigesti mõistnud A.V-le karistuseks 20 ööpäevase aresti. Ringkonnakohus nõustub Harju Maakohtu otsusega A.V-le mõistetud karistuse liigi ja määraga ning leiab, et mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apelleeritud kohtuotsus mõistetud karistuse liigi ja määra osas on õiguspärane ning apellatsioonis toodu ei anna alust selle kohtuotsuse tühistamiseks.
11. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus apelleeritud Harju Maakohtu 06.09.2012 kohtuotsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Meelika Aava Ivi Kesküla 3