4-11-3346/28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 30.novembril 2011 Jõhvi kohtumajas koht Väärteoasja number 4-11-3346 (väärteoasi 2440,11,005157) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär, tõlk Merike Erisalu, tõlk Inga Kaljus Väärteoasi kaebemenetluses Menetlusalune isik K.N LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles K.N tunnistati süüdi LS § 227 lg 2 alusel ja karistati rahatrahviga 85 trahviühikut ehk 340 eurot K.N, isikukood xxx, kodakondsuseta, elukohtxxx Vanemväärteomenetleja Meelis Kaev Kohtuväline menetleja RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 1, 133-135 kohus OTSUSTAS: Jätta K.N-i kaebus Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Meelis Kaev´u 01.08.2011 otsuse peale väärteoasjas 2440,11,005157 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. 1 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 07.12.2011 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 30.12.2011 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel ehk 30.01.2012 juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK 14.07.2011 koostas patrullpolitseinik Vxxr Exxx K.N-i suhtes väärteoprotokolli AB1148980 (lk 11) fakti kohta, et xxx-xxx kilomeetril xxx vallas xxx juhtis K.N mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125 km/h (laiendmääramatus 4 km/h), lubatud kiirus antud teelõigul on 90 km/h, seega ületas kiirust mitte vähem, kui 31 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p

1. Tegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 alusel. 01.08.2011 tegi vanemväärteomenetleja otsuse väärteoasjas, millega tunnistas K.N-i süüdi LS § 227 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemises ja määras karistusena rahatrahv 85 trahviühikut summas 380 eurot. 26.08.2011 esitas ennast kaitsjana nimetatud J. Tolmatšov kohtule kaebuse ( lk 1-3) K.N-i suhtes 01.08.2011tehtud otsuse peale, mille kohus jättis käiguta, andes kaitsjale võimaluse esitada kohtule kaitsja haridust kinnitav dokument. Kaitsjana ennast esitlenud J. Tolmatšov jättis käiguta jätmise määrusele reageerimata. 14.09.2011 esitas K.N kohtule kaebuse ( lk 22-24) tema suhtes 01.08.2011 tehtud otsuse peale, mille kohus jättis käiguta, andes isikule võimaluse taotleda kohtult kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. 27.09.2011 esitas K.N kohtule kaebuse koos taotlusega kaebetähtaja ennistamiseks (lk 30-33). Kohus rahuldas ennistamise taotluse ja võttis kaebuse menetlusse (lk 34). KABUSE SISU Kaebuses väidab isik, et põhimõttele. kohtuväline menetlus ei vastanud ausa menetlemise 2 14.07.2011 peatas politseinik menetlusaluse isiku juhitud autot, näitas autojuhile näitu ja väitis, et menetlusalune isik kiiruse ületanud. Menetlusalune isik väitab, et ta sõitis õige kiirusega, mille kohta andis ta kohapeal vastavaid ütlusi. Väärteoasjas tehtud otsuse kohaselt väärteo toimepanek on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütlustega.
2. Politseinik ei saa olla tunnistaja, sest ta on kohtuväline menetleja, kelle kohustuseks on koguda tõendeid, mitte hakata tõendite asemel ütlusi anda. Osutatud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt kohtuväline menetleja ei saa anda ütlusi väärteoga seotud faktiliste asjaolude kohta.
3. Seega ainukeseks süütõendiks on kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll. See ei ole objektiivne tõend, menetlusalune isik vaidleb sellele, ja leiab, et ei ole ühtegi tõendit, millest tuleneks, et mõõdetud oli just tema sõiduki kiirus. Kohtuväline menetleja ei loonud võimalust kasutada rikkumise tõendamiseks objektiivset tõendit, näiteks salvestis). Sel põhjusel puuduvad tõsikindlad süütõendid ja isik kuulub süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtudes õigeksmõistmisele. Kahtlused tõlgendatakse isiku kasuks. POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL Menetlusalune isik jäi kohtuistungil esitatud kaebuse juurde. Tema kokkuvõtlikul seisukohal, kuigi salvestamise kasutamine ei ole liiklusjärelevalve kohustuslik, peaks seda kasutama, tagades objektiivset süütõendit. Vastasel juhul jääb ja menetlusalusel isikul jäigi mulje, et mõõdetud oli mitte tema vaid teise isiku sõiduki kiirus. Politseiniku ütlusi ei saa kasutada tõendina, peamine keeld on KrMS § 66 lg
4. Kohtuvaidlustes väljendas isik muret, et tegelikult ei olnud talle tema õigused vastavalt seadusele selgeks tehtud, kuigi ta andis oma allkirja. Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et väärteo toimepanemine on seadusega kooskõlas tõendatud lubatud tõenditega- kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütlustega. Menetlusalune isik ei esitanud ühtegi argumendi, mis võiks seada kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastatud asjaolud ja mõõtmistulemused kahtluse alla.. karistus on määratud sanktsiooni piires. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata, otsus muutmata. KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID JA ANALÜÜS Kohtuistungil andis menetlusalune isik K.N kokkuvõtlikult järgmised ütlused. Väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas sõitis ta lubatud kiirusega, ületada ei saanud, sest sisse oli lülitatud püsikiirusehoidja., antud teelõigul sõitis temast mööda teine sõiduk, ta jõudis märgata selle sõiduki numbrit, mille järgi otsis hiljem sõiduki juhi üles ( kelleks osutus Sxxx Mxxx), kes ei saa kohtusse ilmuda, sest ei 3 viibi xxx. Ta oletab, et mõõdetud sai teise sõiduki kiirust, see on võimalik, aga kindel ta ei ole. Sõiduk sooritas temast möödasõitu, ja pärast seda, kilomeetrites ta ei oska öelda, võis olla 1 kilomeetri möödumisel, umbes 3 minutit hiljem fikseeriti kiiruse ületamine. Politseiauto seisis vasakul pool. Ta nägi, kuidas politseiauto järgnes talle ja pani vilkurid tööle. Teine sõiduk jätkas sama kiiruse sõitis ka pärast möödasõidu sooristamist, kaugenes temast ja kui ta jõudis kohani, kui seisis politseiauto, oli see teine sõiduk veel tema vaateväljas. Tal on oletus, et mõõdetud oli selle teise sõiduki kiirus. Kohus suhtub menetlusaluse isiku kohtuliku arutamise käigus antud ütlustesse kriitiliselt ja seda järgmistel põhjustel. Teoreetiliselt ei ole välistatud, kuid eluliselt on väga ebatõenäoline, et liikudes maanteel, kus lubatud kiirus on 90 km/h, jätab autojuht meelde temast möödasõitvate sõidukite numbrid, et hiljem esitada konkreetne sõiduki juht kohtusse tunnistajana, et, tsitaat kaebusest lk 31: “,,, kes võib kinnitada, et väärteoprotokollis ja väärteootsuses märgitud ajal juhtis kaebuse esitaja autot lubatud sõidukiirusega“. Menetlusalune isik ei selgitanud, miks just sellise sõiduki number jäi talle meelde. Kohtul tekkib kahtlus, et tegemist on menetlusaluse isiku püüdlusega luua tõend, mis võib olla oma olemuselt kunstlik. Menetlusalune isik ei suutnud kohtule selgitada ka sedagi, kui tema väitel on mõõdetud teise sõiduki kiirus, siis millise. Vastupidi, kohtule küsimustele vastas menetlusalune isik ettevaatlikult, et võimalik, kinnitada ei saa, see on tema oletus, et mõõdeti selle teise temast möödasõitu sooritanud sõiduki kiirus. Kohus märgib, et menetlusalusel isikul on õigus ennast kaitsta, muuhulgas andes ütlusi, mitte kahjustades oma positsiooni. Seega ei ole välistatud, et isik valib kaitsmistaktika, mille tõttu ei saagi kirjeldada asjaolusid teatud täpsuse ja konkreetsusega. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub piisava selgusega, et ta ei vaidle, et politsei mõõtis kiirust, ei vaidle ka mõõtmise tulemuse vastu, kuid tema kaitseväite sisu seisneb selles, et mõõdeti teise liikuva objekti kiirus, seejuures ta ei väitnud kindlalt kordagi, et kõik asjaolud viitavad sellele, et mõõdetud selle teise sõiduki kiirus, mille roolis oli S. Matin. Menetlusaluse isiku ütlustest aga nähtub selgelt, et mõõtmise ajavahemiku kestel võisid mõõtmise nurka sattuda menetlusaluse isiku ja teise, nimelt S. Matini sõiduk. Menetlusaluse isiku ütlustest ei nähtu, et mõõtmise ajal võiks mõõtmise nurka sattuda k olmas liikuv objekt. Lähtudes menetlusaluse isiku ütlustest peaks kohus tõdema, et kontrollimist vajab asjaolu, kas mõõdeti S. Matini juhitud sõiduki kiirus. Menetlusalune isik taotles kaebuses selle isiku tunnistajana ülekuulamist, näidates isiku elukohta. Saadetud kohtukutse tuli tagasi kätte andmata. Menetlusalune isik selgitas, et tegelikult väljakutsutud isik ei viibigi Eestis. Kohus lükkas asja arutamise edasi muuhulgas põhjusel, et tagada menetlusalusele isikule võimaluse tunnistajat üle kuulata. Korduv kutse tuli tagasi kätte toimetamata. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil, et isik tegelikult jätkuvalt ei viibi Eestis ja ta ei taotle enam kohtuistungi edasilükkamist. Seega menetlusalune isik soovis esitada kohtule tõend, mis tegelikult ei ole kohtule 4 kättesaadav ja seega kohtulikult kontrollitav. Seoses sellega peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu praktikale, lahend 3-1-1-85-07, p 9.1: „Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 - RT III 2000, 2, 20; 24 oktoobri
7. a otsus nr 3-1-1-104-05 - RT III 2005, 36, 350).“ Sellest lähtudes märgib kohus, et menetlusaluse isiku katse esitada kohtule väidetavalt süüst vabastava tõendi osutus kõlbmatuks, sest isik ei loonud võimalust tõendi kontrollimiseks, mis on tema menetluslik kohustus. Sellest tulenevalt ei tekki kohtul kahtlust, mida saaks tõlgendada isiku kasuks. Menetlusealuse isiku ütlused ja üldine kaitsepositsioon ei olnud kogu menetluse käigus järjepidev ja üheseltmõistetav. Ka see annab kohtule aluse suhtuda menetlusaluse isiku ütlustesse kriitiliselt. Olles ülekuulatud vahetult pärast väidetava rikkumise toimepanemist, selgitas menetlusalune isik, et ta ei rikkunud reegleid, sõitis kiirusega 93 km/h (lk 13). Kohtueelse uurimise käigus pole menetlusalune isik kordagi väitnud, et tegemist võib olla ebaõige mõõtmisega, sest koos temaga liikus suurema kiirusega teine sõiduk. Sellist märkust ei ole menetlusalune isik teinud ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile (lk15). Ka kohtule esitatud kaebuses ei ole menetlusalune isik kordagi osutanud sellele, et probleem seisneb selles, et mõõdetud võis saada teise sõiduki kiirus. Kaebusest on väljaloetav selgelt rõhutatud põhiline väide, et politseinikel puudub rikkumise salvestis, ilma milleta ei saagi kunagi politseinikud väita, et isik oleks kiiruserežiimi rikkunud, ja politseiniku ütlus ei ole tõend. Analüüsides isiku ütlusi kohtuvälises menetluses, kaebuses toodud väiteid ja isiku ütlusi kohtuliku arutamise käigus, jõuab kohus järeldusele, et isiku tegelik motiiv on vabaneda vastutusest, millest ongi tingitud tema positsiooni ebamääravus. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ( lk 15) nähtub, et xxx vallas xxx. kilomeetril mõõdeti K.N-i juhtimisel sõiduki kiirus. Kasutati mõõtevahend Stalker AS004170, mis on taadeldud. Mõõtmine toimus asulavälisel teel, hea nähtavusega, valgel ajal, sademeteta ilma juures, tee on kattega ja kuiv. Patrullauto asukohaks on seistes vasakul teepeenral. Mõõtmisseadele on sisse lülitatud režiim paigal seistes. Sõiduk liikus pärissuunalisel. Täiendavalt märgitud, et segavaid faktoreid ei ole. Doppleri signaal on ühtlaselt tõusev. Seadme lugem 125 km/h, laiendmääramatus on 4 km/h. Ületamine 31 km/h. Isikule näidati radari näitu. Videotehnikat ei kasutatud. Menetlusalune isik märkis protokollile, et on näiduga tutvustatud. Protokollile on allkirja andnud mõõtja, menetlusalune isik ning tunnistajana ja protokollijana kaasatud H. Jxxx. 5 Protokollis ei ole märgitud, kas sõiduk liikus üksinda, liikus mitu sõidukit või kolonnis. Samuti ei ole märgitud, mõõtmise ajal sõiduk lähenes või eemaldus patrullautost. Tunnistaja H. Jxxx andis kohtuistungil ütlusi, et ta õpib politseiasutuses ja suveks läks xxx tööle. Juhtumit mäletab, meelde jäi seetõttu, et menetlusalune isik avaldas kohapeal, et nüüd kohtume kohtus. Mõõtmise ajal vanemaks ja autojuhiks oli V. Exxx. Tunnistaja istus patrullautos kõrvalistmel. Patrull auto seisis menetlusaluse isiku liikumissuuna suhtes vasakul poolel, teeäärel on „tasku“, kus võimalik parkida autot. V. Exxx oli mõõtja, tunnistaja viibid juures. Ta jälgis seda mõõtmisprotsessi, sest vanem õpetas teda, kuidas kõik toimub ja kuidas seda tegema peab. Tunnistaja avaldas, et mõõtmise ajal oli juba valge aeg, teelõik oli sirge, segavaid faktoreid ei olnud ja sõiduk liikus teel üksinda, kuna oli varahommikul. Sellist ei olnud, et menetlusalune isik esitas vastuväite, et mõõdetud teise sõiduki kiirust, sest teel ei olnud ju teist sõidukit, küll aga väitis, et ta nii kiiresti ei sõitnud. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks selgitama muuhulgas järgmised küsimused: „2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud;“ Esiteks peab kohus vajalikuks vastata eeskätt menetlusaluse isiku kaebuses toodud väidetele, et tema rikkumine ei ole millegagi tõendatud, toimikus on ainult kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, kiirusemõõtja ei fikseeri sõiduki andmeid, mõõtmise aega ja kohta, politseiautos peaks olema videokaamera või esitatud muu kindel tõend. Selline menetlusaluse isiku seisukoht on ebaõige ega tugine õigusaktidele. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et puudub õigus nõuda, et isiku rikkumine oleks tõendatud üksnes sellele isikule usaldusväärseteks tunduvate ja teatud liiki tõenditega. Eeskätt kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll (mis menetlusaluse isiku arvamusel ei ole tõend) ongi kiiruse ületamise faktis süüteomenetluses lubatud ja peamine süütõend, mille usaldusväärsusest ei ole kohtul konkreetsel juhtumil alust kahelda. Tunnistajana kaasatud patrullpolitseiniku ülekuulamise käigus on võimalik kontrollida kiirusmõõteseadme kasutamisega seonduvat. Samuti puudub menetlusalusel isikul õigus nõuda, et tema rikkumine oleks tõendatud ainult ette kindlaksmääratud tõendiliigina- videosalvestisega. Riigikohtu lahendis 3-1-1-41-06 p 7 on rõhutatud, et „ei näe menetlusseadustik ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid 6 asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis“. KrMS § 63 lg 1 kohaselt kuuluvad tõendite hulka kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu dokument. Liiklusjärelevalve teostamise ja kiiruse fikseerimise tulemusena koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on KrMS § 63 lg 1 mõttes lubatud tõend, nimelt „muu dokument “, mille koostamine ja nõuded on kehtestatud õigusaktiga , VV 16.06.2011 määrusega nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ , nimelt §
8. Ei ole välistatud ka salvestise tegemine LS § 196 p 11,12 korras, mis iseenesest ei ole seaduseandja poolt kohustuslikuks tunnistatud, vaid liiklusjärelvalvetoimingu salvestamine on politseiniku õigus. Antud väärteoasjas otsustas kohtuväline menetleja piirduda kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli koostamisega, jättes rikkumise salvestamata, milles ei näe kohus menetlusõiguse rikkumist. Jättes rikkumise salvestamata võtab kohtuväline menetleja endale riski, et teatud juhtudel võib kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistajate ütluste kogum osutuda vastuolude kõrvaldamisel ebapiisavaks. Käesoleval juhul liiklusjärelevalvetoimingu salvestamata jätmine ei ole kohtueelset ega kohtulikku menetlust mõjutanud selliselt, et kohtul oleks alust jõuda seisukohale, et rikkumine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Politseipatrull teostas liiklusjärelevalvet koosseisus 2 politseinikku, üks nendest võttis endale kohtuvälise menetleja rolli, üks politseinik on menetlusse kaasatud tunnistajana. Kaebuses viidatakse KrMS § 66 lg 2 sätestatule, et ei saa kriminaalmenetluses osaleda uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi; edasi refereeritakse Riigikohtu praktikat, mille kohaselt kui kohtuvälise menetleja ametnik sai teada faktilistest asjaoludest, peab ta koostama menetlustoimingu protokolli ehk seaduses sätestatud korras tõendida vormistama (3-1-1-29-05, 3-1-1-142-05). Viide on iseenesest õige ja kohtupraktikasse kindlalt juurdunud. Vale on aga menetlusaluse isiku seisukoht, et igaüks politseinik on automaatselt kohtuväline menetleja, tunnistajana kaasatud politseinik ei ole alati kohtuväline menetleja, kes ei saaks anda ütlusi faktiliste asjaolude kohta. Materjalidest nähtub, et käesolevas väärteoasjas on politseipatrullis olevad politseinikud esinesid menetluses igaüks kindlas rollis- üks, Vxxxr Exxx, on kohtuväline menetleja, kelle ülesandeks koostada menetlusdokumente, viia läbi menetlus, teine politseinik, Heimar Juhanson, on kohtueelsest menetlusest distantseerunud ja esineb selles asjas tunnistajana. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist lk 15 pöördel nähtub, et kohtuväline menetleja kasutas H Jxxxi abi ka kaasas ta liiklusjärelevalve toimingu protokollimisele ja H. Jxxx on andnud oma allkirja, et ta oli nii protokollija kui ka tunnistaja. Kohus leiab, et protokollija, ehk isik, kes osutas protokolli koostamisel tehnilist abi ( tunnistaja H. Jxxxn selgitas, et ta vanem kolleeg õpetas teda, milline peab olema materjal), võib olla samas asjas tunnistaja, sest protokollijale ei laiene kohtuvälise menetleja õigused, kohustused ja 7 ülesanded. Liiklusjärelevalve toimingi teostajana, kiiruse mõõtjana ja pärast seda kohtuvälise menetlejana esines antud asjas V. Exxx. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kohtupraktikas on pikaajaliselt eksisteeriv seisukoht, et süüteomenetluses süüteo avastamise juures olnud politseiniku ütlused on lubatud tõend (Riigikohtu lahend 3-1-1-69-05, p 6 ja 7), mille usaldusväärsust tuleb igal konkreetsel juhul kontrollida teiste tõendite kogumiga. Kohus selgitab, et politseinikest tunnistajate ütlustele ei tohi omistada ette kindlaksmääratud jõudu, teisisõnu politseinike ütlused ei ole oma tõendusliku tähenduse küljest eelnevalt kaalukamad või nõrgemad kui menetlusaluse isiku või näiteks teiste tunnistajate ütlused. Kohtupraktikas on korduvalt osutatud KrMS § 61 lg 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ( vt Riigikohtu lahend 3 -1-1-82-09). KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). Tõendeid tuleb hinnata nende kogumis. Eelnevalt on kohus juba märkinud, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on kiiruserežiimi rikkumise peamiseks tõendiks. Kiiruse mõõteseadme protokolli analüüsimisel et ole kohus tuvastanud ühtegi asjaolu, mis võiks seada nimetatud tõendi usaldusvääruse kahtluse alla. Liiklusjärelevalve käigus võivad politseinikud kontrollida autojuhtide poolt kiiruse režiimist kinnipidamist. Nimetatud õigus on sätestatud LS § 195 p
9. Alates 12.07.2011 kehtima hakanud 16.06.2011 määruse nr 78 kohaselt (Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele), on aktsepteeritud sõidukiiruse mõõtmisel kiirusmõõturite ja kiirusmõõtesüsteemide kasutamist mõõtemetoodika alusel. Mõõtemetoodika on toodud nimetatud määruse 2.peatükis. Nimetatud määruse § 10 sätestab, et mõõtetulemusi protokollitakse ja on toodud miinimumstandart, mis peab olema kohustuslikus korras protokollis kajastatud. Nimetatud määruse
10. lisa sätestab, et paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel saadud kiiruse väärtusel 101-135km/h on laiendmääramatus 4 km, mis ühtib kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis märgituga (lk 15). Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostamisel on täidetud nimetatud määruse § 10 sätestatud protokollimise miinimumstandart, samuti on kajastatud vajalikud asjaolud, mille alusel on võimalik jõuda seisukohale, kas mõõtmine on jälgitav ja usaldusväärne. Järelikult peamiseks tõendiks, mis kajastab kiiruse mõõtmistulemusi järelevalvemenetluses on nimetatud määruse nr 78 § 10 alusel koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida on võimalik süütõendina kasutada ka süüteomenetluses. Kohus märgib, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on koostatud vastavalt määrusega nr 78 kehtestatud mõõtemetoodikale. Asjaolusid, millest tuleneks, et 8 mõõtmisel ei olnud järgitud vastavat metoodikat, ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud. Kiiruse mõõtmisel ja mõõtetulemuste fikseerimisel on järgitud ka ausa menetlemise põhumõtet, nimelt autojuhile on mõõtetulemus ette näidatud, mida kinnitas menetlusalune isik protokollile oma allkirjaga, ja talle oli võimaldatud kanda protokollile oma avaldused ja märkused, mida ta tegigi, märkides, et on tutvunud radari näiduga. Olukorras, kui politseinikul on piisavalt alust arvata, et liiklusjärelevalve käigus avastatakse rikkumine, milles tuleb alustada süüteomenetlust, peavad politseinikud olema valmis viima läbi süüteomenetluse, mille lahutamata osa on süüteo toimepanemise tõendite kogumine. Käesolevas juhtumis tegutses liiklusjärelevalve teostaja õigesti, pärast rikkumise avastamist (mõõtmise protokoll lk 15, mõõtmine toimus kl 05.31), asus kohtuvälise menetleja menetlusaluse isiku ülekuulamisele (lk 13 , kl 05.46), pärast seda andis ütlusi protokollile politseinikest tunnistaja (lk 16, kl 06.04-06.16). Kohus leiab, et nii liiklusjärelevalve kui ka kohtueelse uurimise teostamisel tegutses järelevalve teostaja ja kohtuväline menetleja kooskõlas seadusega ausa menetlemise põhimõttest lähtudes. Menetlusalusele isikule selgitab kohus veel, et mõõtmine on õiguslikus mõttes jälgitav, kui on järgitud Mõõteseaduse § -st 5 tulenevad mõõtmise jälgitavuse nõuded. Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Menetlusalune isik ei väljendanud kahtlust mõõtja pädevuses või kas mõõteseade on taadeldud. Ka kohtul ei ole selle kohta kahtlusi. Antud juhtumil kasutatud mõõtevahend on kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt taadeldud ja vastav tunnistus olemas ( TTRSS-10/00074). Nimetatud määruse nr 78 § 9 tuleneb, et radarmõõturi kasutamisel: 1) valitakse mõõtmiseks vastav mõõte- ja suunarežiim; 2) suunatakse mõõtur mõõteobjektile; 3) ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et radarmõõturi kasutamisel oleks mõõtja rikkunud § 9 sätestatud nõudeid. Protokollist nähtub, et Doppleri signaal on ühtlane, mõõterežiim paigal seistes, suunarežiim pärissuunalisel rajal, segavaid faktoreid ei ole. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütluste pinnal leiab kohus, et antud juhul oli mõõtmine täiesti jälgitav Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes, ehk mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt (Ida Prefektuur EAK tunnistus nr 133 kehtivusega kuni 15.12.2011- märgitud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis), taadeldud mõõteseadmega (taatlustunnistus TTTRSS9 10/00074- märgitud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis) ning mõõtmisel ei ole eksitud metoodika järgimisega. Menetlusaluse isiku argument, et talle ei ole mõõtmise asjaolud selged ja talle on jäänud mulje, et mõõdetud kiirus ei ole tema sõiduki kiirus, on paljasõnaline ega tugine tõsiseltvõetavatele argumentidele. Kohus leiab, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja H. Juhansoni ütluste, samuti osaliselt ka menetlusaluse isiku enda ütlustega (et teelõik
11. kilomeetril oli sirge, ta nägi politseiautot vasakul poolel seistes ja pärast sellest möödumist pani politseiauto vilkurid sisse ja sõitis tema järgi) on usaldusväärselt tõendatud K.N-i poolt järgmise väärteo toimepanemine: xxx-xxxl juhtis K.N mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125 km/h (laiendmääramatus 4 km/h), lubatud kiirus antud teelõigul on 90 km/h, seega ületas kiirust mitte vähem, kui 31 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p
12. Liiklusseadus §
13. Sõidukiirus