S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat Kaebuse esitaja: L.R, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta L.R kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 06.02.2012 otsusele nr 2376,11,008339 L.R karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 06.02.2012 otsusele nr 2376,11,008339 L.R karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 25.12.2011 kell 02.18 Vana-Narva mnt 1. kilomeetril Viimsi vallas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes grammis juhi veres oli alkoholisisaldus 1,24 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isiku kaebuse, milles märkis, et tunnistab, et käitumine ei olnud korrektne ja siiralt kahetseb oma käitumist, kuid soovib siiski esitada vastuväiteid määratud karistusele. Ei ole olnud varem mingeid rikkumisi seoses alkoholiga ning kinnitab, et seda enam tulevikus ei juhtu. On oma õppetunni saanud ja käitumise ümber mõelnud. On vabakutseline arhitekt ja amet nõuab suurt mobiilsust nii Tallinnas kui ka terves Eestis. Kliendid ootavad kiiret reageerimist ja vajadusel ehitusplatsil kohalolekut. Juhtimisõiguseta oleks nii tema töö kui ka eksistents ohustatud ja seetõttu palub tühistada otsus juhtimisõiguse äravõtmise osas ja vähendada rahatrahvi määra. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et oli jõuluõhtul oma sõpradega ja see on religiooni mõttes oluline sündmus. Koosviibimise ajal jõi kaks klaasi punast veini ja kohvi kõrvale viskit. Keskööl tuli mõte ära sõita ja sõbrad ära viia, sest sel ajal oli taksot võimatu saada. Arvas, et on võimeline autot juhtima ja see oli esimene kord kui teadlikult alkoholi tarvitanuna asus sõidukit juhtima. On elanud viimased seitse aastat Eestis ja töötanud arhitektina, juhtimisõigus on olnud kogu aeg vajalik, peab käima ehitusel, kohtuma klientidega ja jälgima ehituskäiku. Pärast kohvi ja viski joomist kümne minuti pärast asus sõitma. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja on toime pannud enamohtliku väärteo, juhtides sõidukit seisundis, kus tema veres oli vähemalt 1,19 mg ühe grammi vere kohta. Selline seisund on ohtlik juhile endale, kaasreisijatele ja teistele liiklejatele. Tegemist on teadlikult ja tahtlikult toime pandud teoga. Pärast alkoholi tarvitamist kümne minuti möödudes asus kaebuse esitaja sõidukit juhtima ja pidas oma seisundit normaalseks. Selline juht ei ole objektiivne, kes oma seisundit niivõrd vääralt hindab. Selline juht tuleb liiklusest eemaldada. Sõidukis olid kaebuse esitaja sõbrad, kelle elu ta ohtu seadis. Kaebuse esitajat on eelnevalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud ning ka eelnenud teo eest on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ette nähtud. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tulnud kaebuse esitajale ootamatuna pärast lahendi tegemist, vaid oli teada varem. Isikuna, kellel on juhtimisõigus, on teada, et seadusega vastuollu minek toob kaasa selle, et takistab edaspidi mugavat liiklemist. Karistus on määratud õiglane ja proportsionaalne. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub 2 alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedasena. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku vere ühe grammi kohta alkoholisisaldus 1,24 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 1,19 mg ühe grammi vere kohta või arvestuslikult 0,59 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on suhteliselt sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suur. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, seejuures ka samalaadsete süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut kolm kuud varem kinni peetud eelmise ohtliku liiklusalase väärteo toimepanemiselt ja otsus karistamise kohta koostati 03.11.2011 ja määratud rahatrahvi tasus kaebuse esitaja alles pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist. Seejuures oli eelmise väärteo toimepanemise eest karistusliigina ette nähtud samuti juhtimisõiguse äravõtmine ning sellist karistusliiki saanuks kohaldada ka lisakaristusena. Kohtuväline menetleja piirdus rahatrahviga. Seega oli kaebuse esitanud isikul juba värske kogemus karistuste osas olemas, kuid eelmine rahatrahv, mis oli oluliselt leebem, ei sundinud kaebuse esitajat uue ja veel ohtlikuma liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma ning eelmine karistus oma eesmärki ei saavutanud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kohtuistungil antud menetlusaluse isiku ütlustest saab järeldada, et menetlusalune isik veendus vahetult enne sõiduki juhtima asumist alkoholi tarvitamist jätkates täielikult selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud. Seejuures, olles eelnevalt alkoholi tarvitanud, pidas ta vajalikuks mitte ainult sõidukit juhtida, vaid ka temale olulised isikud sellises seisundis kodudesse laiali vedada. Kaebuse esitaja põhjendas koosviibimist ja alkoholi tarvitamist oluliseks seoses religiooni ja traditsioonidega, kuid kohtu arvates ei saa kumbki asjaolu olla õigustuseks juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimisele, iseenda, kaasreisijate ja teiste liiklejate teadlikku ohtu seadmisele. Kaebuse esitaja väide selle kohta, et taksot oli võimatu 3 saada ja seetõttu otsustas ise teisi sõidutada on kohtu arvates arusaamatu. Kaebuse esitaja läks koosviibimisele autoga ja teadis ka seda, et lahkub sealt autoga. Arvestades aga seda, et tegemist oli 24. detsembri õhtuga, pidi olema ilmselge, et sellisel ajal on taksoteenuse kasutamisega raskusi ning kaebuse esitaja sõidab ise koju ja arvatavasti sõidutab ka teised koju. Seega tarvitas kaebuse esitaja alkoholi teadmises, et ta pärast alkoholi tarvitamise lõpetamist asub sõidukit juhtima ja on seejuures juhile keelatud seisundis. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, seda, et varasem karistus ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ulatuses täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end sellisesse seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta ei saa jätkata senist tööd, sest töötamise eelduseks on juhtimisõiguse olemasolu, kuivõrd ta peab liikuma üle Eesti erinevate klientide juurde. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku kui tööalaselt igapäevaselt mootorsõiduki juhi juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusseaduse sätete ja nõuete tundmine ning asjaolu, et isikule on juhtimisõigus antud, näitab seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid, kuivõrd menetlusalust isikut on liiklusalase väärteo toimepanemise eest juba rahatrahviga karistatud. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus tehtava töö tegemiseks ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli tema enda sõnade kohaselt juba 7 aastata teada, et valitud erialal töötamiseks on juhtimisõiguse olemasolu vajalik. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku eelnenud karistust arvestades pidanuks kaebuse esitajal see teadmine juba olemas olema. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik viis end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik. Kaebuse esitanud isiku käitumisest saab aga järeldada, et ta ei pidanud vajalikuks enda seisundit kontrollida ja vahetult alkoholi tarvitamise järgselt sõidukit juhtima asudes teadis oma seisundit ja ei pidanudki vajalikuks seda kontrollida, leides, et hoolimata seisundist on sõiduki juhtimine vajalik. Seega on tegu toime pandud kavatsetusega ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 5 kuuks, so alla 4 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja ilmselgelt arvestanud nii menetlusaluse isiku süü suurusega kui ka sellega, et kaebuse esitajal oli vaid üks kehtiv karistus. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Arvestades aga kaebuse esitanud isiku süü suurust võinuks see lisakaristuse määr olla ka keskmises määras või seda ületavas määras. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata nii põhikaristuse suuruse kui ka lisakaristuse kohaldamise ja määra osas. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.