Obsah (5)

§ 238§ 179§ 256§ 175§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.veebruaril 2012.a., Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-12-1711 (12230102375) Kohtukoosseis Kohtun

§ 238

lg 2 alusel vangistusega 4k; vabanes 13.01.2012 pärast karistuse kandmist; väärteokorras karistatud korduvalt. Kahtlustatavana kinnipidamine alates 20.02.2012.a. Mati Senkel RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada E.G KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra.

Lõplikuks karistuseks mõista E.G ´ le 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 20.02.2012.a. Tõkendina kohaldada E.G suhtes vahistamist kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Vahistada E.G kohtusaalis. 5 Välja mõista E.G ´lt

§ 179

lg 1 p 2 alusel ja

§ 256

lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 217 (kakssada seitseteist) eurot 50 senti riigituludesse. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Selgitusse märkida „E.G , 1-12-1711 sundraha.“ Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri 2800049777. Sundraha tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa E.G süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, uuesti 20.02.2012 kella 16.43 paiku, aadressil Tallinn, Sütiste tee 28, kaupluses Maxima, võõra vallasaja ebaseadusliku omastamise eesmärgil üritas varastada kauplusele kuuluvat kaupa, nimelt: jahvatatud kohvi Bodum 3 tk, ühe väärtus 4,78 €, jahvatatud kohvi Luxus 2 tk, ühe väärtus 4,78 €, jahvatatud kohvi Original Gevalia 1 tk väärtusega 5,29 €, jahvatatud kohvi Krönung Jacobs 1 tk väärtusega 3,99 €, kokku kauplusele kuuluvat kaupa väärtuses 33,18 €. Kaup tagastatud rikkumata kauplusele. Seega E.G, olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, see on KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. E.G süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. Maxima Eesti OÜ avaldus, millest nähtub, et 20.02.2012.a. palutakse alustada õigusrikkumise menetlust Maxima Eesti OÜ kaupluse Maxima, aadressil Sütiste tee 28 naiskodaniku E.G suhtes seoses kauba eest tasumata jätmisega ja kassajoone ületamisega, mis leidis aset 20.02.2012.a. kell 16:

1. Kaup - jahvatatud kohv Bodum 3 tk, ühe kohvi väärtus 4,78 eurot, jahvatatud kohv Luxus 2 tk, ühe kohvi väärtus 4,78 eurot, jahvatatud kohv Original Gevalia 1 tk väärtusega 5,29 eurot, jahvatatud kohv Krönung Jakobs 1 tk väärtusega 3,99 eurot. Kaup kokku üldmaksumusega 33,18 eurot. Kaup on tagastatud rikkumata kauplusele /tlk 2/; tunnistaja TKütlused, millest nähtub, et viibides oma töökohal kaupluses Maxima asukohaga 2 Tallinn, Sütiste tee 28, märkas 20.12.2012 kell 16:32 turvakaamera kaudu, kuidas keskealine naisterahvas - prillidega, tumedad juuksed klambriga kinni, seljas must kapuutsiga jopp, kapuutsiservas hall karusnahk, jalas helesinised teksad, kaasas must kott ja valge kilekott pani korvi 7 pakki kohvi. Müügisaalis (väljaspool kaamera vaatevälja) paigutas ta kohvipakid ümber oma kilekotti. Kassajoone läbis kell 16:43 kohvi eest tasumata (ostis vaid ühe šokolaadi). Olles juba kassajoone taga, märkas turvatöötajat, naases müügisaali ja ladus kauba välja. Varastatud kaup: jahvatatud presskannukohv Bodum (3 tk x 4,78), jahvatatud kohv Luxus (2 tk x 4,78), jahvatatud kohv Original Gevalia (5,23 eurot), jahvatatud kohv Krönung Jakobs (3,99 eurot). Kogusumma 33.18 eurot. Kaup on kahjustamata /tlk 3-4/; 21.09.2011.a. Harju Maakohtu otsus, millega E.G on süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi /tlk 24-25/; 21.02.2012.a koostatud kahtlustatava ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et kahtlustatav tunnistas ennast süüdi ja andis ütlusi, et 20.02.
2. a kella 16.40 paiku üksi tuli kauplusesse Maxima asikohaga Tallinn, Sütiste tee
3. Sisenes ostusaali, võttis ostukorvi ja liikus mööda saali. Saalis pani ostukorvi erinevaid kohvipakke kokku koguses 7 tk, liikus kohvivõtmise kohast eemale ja pani kohvid enda kilekoti, veel võttis kassa juures šokolaadi, nimetust ei mäleta, väike, läks kassasse ja tasus ainult šokolaadi eest aga kohvi eest ei maksnud. Oli peetud kinni turvatöötaja poolt. Kaasas temal oli umbes 5 eurot aga seda ei kulutanud kuna tal pole raha elamiseks. Kohvi üritas varastada, et müüa edasi ja saada raha ning sellest elada. Vabanes kinnipidamiskohast 13.01.
4. a ja asus elama üürikorterisse asukohaga Xxx. Töökohta temal hetkel pole aga on pöördunud oma endisesse töökohta, nimetust ei mäleta, mis asub Paljasaares, kalatööstustehas ja sellel neljapäeval s.o 23.02.2012a pidi minema end vormistama tööle. Väga kahetseb, et käitus sedasi. Kõik kohvipakid on kauplusele tagastatud rikkumata. Tema ei taha vangi minna, alles vabanes sealt ja närvid on täitsa läbi. Palub jätta vabadusse /32-34/ ning toimiku teiste materjalidega. Kuigi kohtuistungil ei tõusetunud küsimust süüteokatse vabatahtlikust loobumisest ei kaitsja ega ka süüdistatava poolt, märgib kohus kohtuistungil avaldatud ja uuritud tunnistaja TK ütlusest lähtuvalt järgmist. Kohus asub seisukohale, et E.G ei loobunud vabatahtlikult süüteokatsest. Süüdistatav on andnud ütlusi kohtueelsel uurimisel ja mida kinnitas kohtulikul uurimisel, et läks kassase ja tasus ainult šokolaadi eest aga kohvi eest ei maksnud, oli peetud kinni turvatöötaja poolt. Loobumine ei ole vabatahtlik, kui see on tingitud tegija arusaamast, et kuritegu ei ole võimalik lõpule viia. Kriminaalasjas on kogutud tõendid selle kohta, et süüdistatav E.G oli kindlalt veendunud varguse lõpuleviimise võimatuses. Nendeks tõenditeks on just tunnistaja TK ütlused, et süüdistatav makstes vaid šokolaadi eest ja olles juba kassajoone taga, märkas turvatöötajat, naases müügisaali ja ladus kauba välja. Seega on üheselt ja ilmselgelt tuvastamist leidnud, et olles läbinud juba kassajoone, märkas turvatöötajat ning süüdistatava E.G soov tagastada varastatud kaup oli tingitud reaalsel välisel mõjul, mitte iseseisvalt ilma välise mõjuta. Süüteokatsest loobumine ei ole vabatahtlik loobumise sunnituse tõttu. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav E.G on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Süüdistatava E.G karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus ja süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul ( majanduslikest asjaoludest tingitud olukord). Samas nimetatud asjaolu (majanduslikest asjaoludest tingitud olukorda ) ei pea kohus väga oluliseks, kuna see ei mõjuta teiste asjaoludega võrreldes süü suurust. Nii on süüdistatav ka ise kohtuistungil 3 kinnitanud, et raske materiaalne olukord sundis teda vargile minema, kuid võis ka ilma varguseta läbi ajada ( t lk.42). Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). E.G ´t on varem 9 korda kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks, ei tööta. E.G ´le karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada E.G edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, E.G ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna E.G ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud E.G suhtes põhjusel, kuna E.G ei oma sissetulekut ( t lk.27-28), temale mõistetud eelnevad rahatrahvid on tasumata (t lk.14-23) ning lisaks kuuluvad E.G ´lt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine E.G suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga. E.G käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole E.G suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest E.G tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-121-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub E.G suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. E.G taotles tema karistuse asendamist üldkasuliku tööga, siis märgib kohus järgmist. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. E.G ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna E.G ´t on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel 4 üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks ning E.G suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, arvestades toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut, kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et E.G suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on E.G puhul väga kõrge. Seda kinnitab ilmekalt karistusregistri väljavõttest nähtuv asjaolu, et E.G on juba eelnevalt vabastatud karistuse kandmiselt tingimisi, kuid pani toime katseajal uue kuriteo. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. E.G näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et E.G suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalist vangistust, kuna teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et E.G pani uue kuriteo toime vähem kui mõne kuu möödumisel kui vabanes peale karistuse kandmist. Vangistusest vabanemise järel lühikese ajavahe möödumisel uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav E.G on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Kaitsja palus karistada isikut lühiajalisema vangistusega, kuid kohtu arvates ei ole põhjendatud uue kuriteo toimepanemisega varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Neil motiividel pole õigustatud ka E.G ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Samas arvestab kohus varastatu väärtust, mis ei ole väga suur, seega süü ei ole suur, siis ei pea kohus vajalikuks mõista karistust sanktsiooni keskmises määras, vaid see võib jääda sanktsiooni alammäära lähedale, kuid mitte miinimummääras. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on alus arvata, et E.G võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole.

§ 175

lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. E.G ´lt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 217 eurot 50 senti, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 64 eurot. Arvestades E.G varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda. Kohtunik 5