Obsah (6)

§ 199§ 213§ 266§ 64§ 68§ 73

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 2. detsember 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-11-7121 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Apelleeritud kohtuots

§ 199

lg 2 pde 8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust;

§ 213

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust;

§ 266

lg 2 p-de 1,2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 7 kuud ja 9 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 19. septembri 2011.

§ 199

lg 2 p-de 8,9 järgi mõisteti O.G süüdi kolmes episoodis,

§ 213

lg 1 järgi ühes episoodis ja

§ 266

lg 2 p-de 1,2 järgi kahes episoodis, kusjuures üks neist oli seotud vägivalla tarvitamisega. 1

1. Maakohtu otsuse peale esitas O.G apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant leiab, et talle mõistetud karistus tuleks jätta tingimisi kohaldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11).
3. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks, täpsemalt selle täiendavaks individualiseerimiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
4. Apellant leiab, et maakohtu otsusega talle mõistetud karistus tuleks jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Siinkohal viitab ringkonnakohus RKKK otsuses nr 3-1-1-99-06 sedastatud põhimõtetele selle küsimuse lahendamisel. Osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub seejuures üks järgmine, äärmiselt oluline arusaam. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele, mitte ei jäeta - nagu mõningates õiguskordades – n.ö reeglina täitmisele pööramata, kui mõistetud karistus jääb alla teatud seadusest sätestatud määra vms. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. 5.1 Need tingimused oleksid

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). Neid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud maakohus ning neid ei näe käesolevas kriminaalasjas ka ringkonnakohus. 2 5.2 Apellant ei vaidle vastu maakohtu otsuses sedastatule, mille kohaselt on O.G varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, s.o kuritegude toimepanek on muutunud tema jaoks juba sisuliselt elustiiliks. Kuritegude sooritamisega on süüdistatav jätkanud peatselt pärast eelmise kohtuotsuse mõistetud karistuse kandmiselt vabanemist. Seega mingeid erandlikke asjaolusid, mis oleks iseloomustanud kas siis täideviija isikut või tema poolt toimepandud kuritegusid, ei ole ning seega on täielikult võimatu tulla vastu apellandi taotluse jätta talle mõistetud karistus tingimuslikult täitmisele pööramata. Seega puuduvad juba eeldused, mis annaks võimaluse kohaldada

§ 73/74 sätteid, s.o isik karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada.

Mööda ei saa vaadata ka faktist, et varasemalt on O.G suhtes kohaldatud seda karistuse individualiseerimise viisi, kuid talle mõistetud katseajal pani ta toime uued kuriteod, mis omakorda tingisid mõistetud karistuse täitmisele pööramise. Sellistel asjaoludel on mõistetud karistuse täiendav individualiseerimine täielikult välistatud. 6. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 3