, § 25 lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2, § 120, § 263 p 1; Kalle Pohlak süüdistuses
, § 25 lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 ja A.E süüdistuses
, § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 õigeks, jättes talle
Mõista Kalle Pohlak
lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 õigeks, jättes talle
Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Niguliste Advokaadibüroo kaudu 596 eurot 61 senti sealhulgas käibemaks 99 eurot 43 senti, advokaat Mariann Tustile tema poolt Kalle Pohlakule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Kalle Pohlaku kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Mariann Tusti poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 596 eurot 61 senti jätta KrMS § 185 lg 1 ja 2 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
Veel tunnistati R. Pohlak süüdi
Veel tunnistati R. Pohlak süüdi
järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.
Pohlakule liitkaristuseks 4 aastat vangistust.
Pohlakule mõistetud karistust Jõgeva Maakohtu 17.12.2001 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust, võrra ning liitkaristuseks mõisteti 8 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati Kalle Pohlak süüdi
Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka A.E, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas R. Pohlakule esitatud süüdistust selles, et tema teostas oma tõelisi või oletatavaid õigusi ebaseaduslikus korras sellega, et pöördumata kohtu ja/või kohtutäituri poole nõudis ajavahemikul 2009. aasta kevadest kuni hilissügiseni korduvalt koos A.E-ga G.K. elukohas XXX asuvas korteris ja G.K. vanemate elukohas XXX G.K. vägivalda kasutades ning vägivalla, tapmise ja vara hävitamisega ähvardades kokku 630 000 krooni üleandmist, millest 400 000 krooni oli võlg A.E-le ja 230 000 krooni võlg R. Pohlakule. Veel arutas maakohus R. Pohlakule ja K. Pohlakule esitatud süüdistust selles, et 04.06.2009 nõudis R. Pohlak Raplamaal, Kohila vallas, Kohila alevis töökoja ruumides koos K. Pohlakuga G.K. R. Pohlakule võlgnetava rahasumma 230 000 krooni üleandmist, ähvardades teda kehavigastuste tekitamisega, ning sundis koos K. Pohlakuga G.K. füüsilise ja psüühilise vägivallaga tema tahte vastaselt iseendale harjavart pärakusse lükkama, kusjuures R. Pohlak lõi G.K. kaks korda rusikaga kõhtu ja alaselga ning ähvardas keeldumise korral käed giljotiiniga maha lõigata. Lisaks sellele nõudsid K. Pohlak ja R. Pohlak, et nad saaksid oma nõude tagatiseks teha G.K. pildi, millel on G.K. endale harjavarre pärakusse lükanud, lubades juhul, kui G.K. ei hakka võla katteks R. Pohlaku heaks tööle, seda pilti internetis levitada. K. Pohlak andis G.K. harja ja R. Pohlak pildistas toimuvat oma mobiiltelefoniga. Seega panid R. Pohlak ja K. Pohlak toime
järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o omavoli ehk oma tõelise ja oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, mis oli seotud vägivallaga ja isiku vabaduse piiramisega. Veel arutas maakohus R. Pohlakule esitatud süüdistust selles, et tema ajavahemikul 2009. aasta augustikuu keskpaigast kuni septembrikuu teise pooleni ähvardas Viljandi linnas, Tartu linnas ja Tartu vallas ettevõtte raamatupidamisalaste lahkarvamuste tõttu korduvalt R.K. tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega. Kannatanul oli teadlikkuse tõttu R. Pohlaku vägivaldsest minevikust alust karta ähvarduse täideviimist. 3 Seega pani R. Pohlak toime
järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduse täideviimist. Samuti arutas maakohus R. Pohlakule esitatud süüdistust selles, et tema ööl vastu 21.03.2010 ajavahemikul kell 02:00 kuni 03:00 Jõgevamaal, Jõgeva vallas, Kärde külas, meelelahutusasutuse „K B “ läheduses õues pärast otsasõitu R.A. kasutuses olevale sõidukile lõi tema jaoks võhivõõrale R.A. ilma igasuguse selgituseta ühel korral käega parema põsesarna piirkonda, millega tekitas R.A. füüsilist valu ning ähvardas R.A. maha lüüa. Seega pani R. Pohlak toime
järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese löömise, mis tekitas füüsilist valu ja
järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohus leidis, et kohtulikul uurimisel leidis tõendamist R. Pohlakule ja K. Pohlakule
järgi esitatud süüdistus oma tõelise või oletatava õiguse – võla tasumise nõude – korduvas teostamises ebaseaduslikus korras vägivallaga ja tapmisega ähvardamisega. R. Pohlaku poolt
füüsilise ja psüühilise vägivallaga tema tahte vastaselt iseendale harjavart pärakusse lükkama, kasutades G.K. ennast ära tema tahte vastaseks vägivaldseks suguühteks, mis jäi lõpule viimata üksnes seetõttu, et G.K. imiteeris suguühet harjavart tuharate vahel hoides. Maakohus, hinnanud kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et kriminaalasjas pole tõendeid, mis annaksid kohtule põhjendatud aluse süüdistuses märgitud järelduseks selle kohta, et süüdistatavad panid toime vägistamise katse, ja leidis, et R. Pohlakule ja K. Pohlakule esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida
Käesolevas asjas leidis tõendamist, et süüdistatavad käskisid eelnevalt vägivalda kasutades G.K. iseendale harjavars pärakusse lükata, et sellest pilt teha, mis oleks neile tagatiseks rahaliste nõuete tasumata jätmise korral, kuid seejuures puudus neil igasugune sugulise kire rahuldamise eesmärk. Süüdistatavad ei soovinud kannatanut pildistada mitte sugulise kire rahuldamise, vaid tema hirmutamise eesmärgil. Kannatanu ütluste kohaselt pani ta harjavarre päraku juurde, aga sisse ei lükanud. Kannatanust tehtud fotol on visuaalselt näha, et kannatanul on aluspüksid alla lükatud ning ta hoiab harjavart tuharate juures, kuid ei ole võimalik aru saada, kas harjavarre ots on kontaktis kannatanu kehaga või mitte. Seega ei tundnud süüdistatavad huvi selle vastu, kas G.K. reaalselt nende käsklust lükata harjavars pärakusse ka täitis. Nende eesmärgiks oli, et see pildil nii paistaks. Neil asjaoludel leidis maakohus, et kuna puudus suguühendus kannatanuga ja antud toimingul oli mitte seksuaalne vaid ähvardav eesmärk, tuli antud süüdistusepisood kvalifitseerida samuti
järgi, milles neeldus
§-de 120-121 järgi kvalifitseeritavad vägivallateod. R. Pohlak ja K. Pohlak panid kuriteo toime kaastäideviijatena. Mõlema süüdistatava tegevusel oli ühine eesmärk – sundida kannatanu maksma võlga. Maakohus leidis tulenevalt süüdistatavate endi ütlustest ja tegevusest kannatanult võla nõudmisel, et kuritegu pandi toime kavatsetusega. Süüdistatavad teadsid, kuidas lahendada olukorda seaduslikul viisil, kuid teostasid oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras. Kõigis episoodides nõudsid süüdistatavad võlga tagasi ebaseaduslikult, mis väljendus vägivalla kasutamises G.K. suhtes. Igasugune vägivald – teise isiku ähvardamine ja löömine on õigusvastane tegevus. Nõudeõiguse realiseerimise alustamine ähvarduste ja löömisega ning 5 hilisem kannatanu pildistamine ebasündsas situatsioonis viis kannatanu olukorda, kus ta oli pidevalt hirmul oma elu pärast. Kuna kannatanu ei julgenud eirata süüdistatavate korraldusi, oli piiratud tema vaba liikumine oma vaba tahte kohaselt. Selles seisnebki süüdistatavate omavoli oma õiguste teostamisel. Maakohus ei tuvastanud süüdistatavate puhul süüd välistavaid asjaolusid. Maakohus asus seisukohale, et R. Pohlaku süüdistus
aasta augusti keskpaigast kuni septembri teise pooleni ähvardas Viljandi linnas, Tartu linnas ja Tartu vallas ettevõtte raamatupidamise alaste lahkarvamuste tõttu korduvalt R.K. t tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ning kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, leidis asjas kogutud tõenditega tõendamist. R. Pohlaku süü leidis tõendamist kannatanu ütlustega, mis haakusid tema abikaasa, tunnistaja Ü.K. ütlustega. Lisaks tõendasid süüdistust äratundmiseks esitamise protokoll, millest nähtuvalt on R.K. ära tundnud V.K. kui isiku, kes nõudis temalt pangaväljavõtteid ja oli R. Pohlaku juures korduvalt, kui viimane süüdistas teda firmast raha võtmises, asitõendi vaatlusprotokoll, milles on asitõendiks tunnistatud diktofon, fototabelid ja diktofonil olnud jutuajamise stenogramm ning asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud kannatanu R.K. e poolt 19.04.2010 politseile üle antud kausta pangakonto väljavõtetega ja muude VirosonBaltic OÜ dokumentidega. Kannatanu hirmu R. Pohlaku ees näitas ka see, et isegi juhul, kui ta pidi R. Pohlakuga kohtuma teiste isikute, s.o V.K. ja Ü.S. juures, võttis ta julgestuseks kaasa abikaasa. Lisaks on kannatanu pidanud enda kaitseks vajalikuks salvestada diktofoniga vestlused R. Pohlakuga. Eelnevaid tõendeid kogumis analüüsides jõudis maakohus seisukohale, et kannatanu tundis ähvarduste tõttu pidevat hirmu. Süüdistatav end kannatanu ähvardamises süüdi ei tunnistanud, vaid oli enda sõnul kannatanut hoiatanud. Eelnenud sündmusi arvesse võttes olid süüdistatava ütlused maakohtu hinnangul väheusutavad ja vastuolus kannatanu ja tunnistaja ühetaoliste ja loogiliste ütlustega. Seetõttu luges maakohus õigeks kannatanu poolt antud ütlused ning tõendatuks R. Pohlaku süü
§-s 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-11-00 ning leidis, et kuna kannatanul oli eelnevate kogemuste tõttu alust karta ähvarduste täideviimist ning süüdistatav pidas võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardusi reaalsetena, oli kuritegu õigesti kvalifitseeritud
Süüdistatav pani kuriteo toime tahtlikult, õigusvastaseid ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. R. Pohlakule oli esitatud süüdistus
p 1 järgi selles, et ta ööl vastu 21.03.2010 Jõgevamaal meelelahutusasutuse „K B “ läheduses õues lõi R.A. ühel korral käega parema põsesarna piirkonda, millega tekitas R.A. füüsilist valu ning ähvardas R.A. maha lüüa. Kohtuistungil leidis prokurör, et süüdistuses kirjeldatud tegu tuleb ümber kvalifitseerida
Maakohus, asja arutanud ja hinnanud kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et R. Pohlaku süü temale esitatud süüdistuses on tõendamist leidnud ja ta tuleb süüdi mõista
R. Pohlaku süü leidis tõendamist kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning asjas kogutud kirjalike tõenditega: R.A. R. Pohlaku äratundmiseks esitamise protokolli, ütluste ja olustiku seostamise protokolli, asitõendi vaatlusprotokolli, patrullilehe koopia ning jälitusprotokolliga. Maakohus märkis, et kannatanu andis eeluurimisel ja kohtus juhtunu asjaolude kohta ühetaolisi ütlusi, mis olid kooskõlas temaga koos baari sõitnud tunnistajate ütlustega. Maakohtul puudus alus kahelda R.A. ja temaga koos baari juurde sõitnud tunnistajate ütlustes. R.A. l puudus igasugune põhjus anda tõele mittevastavaid ütlusi R. Pohlaku käitumise kohta, kuna nii R.A. kui ka temaga koos baari sõitnud tunnistajate jaoks oli 6 R. Pohlak võõras inimene ning neil puudus temaga varasem kokkupuude. Võrreldes süüdistatava ütlusi kannatanute ja tunnistajate ütlustega, kelle ütlused on ühtelangevad ja eluliselt usutavad, oli maakohtu arvates ilmne, et süüdistatav kirjeldas toimunud sündmusi ennastõigustavalt enda süüst vabastamise eesmärgil. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et süüdistatava tegevus antud episoodis ei olnud käsitletav avaliku korra raske rikkumisena. Kuigi löömine toimus baari läheduses, s.o avalikus kohas, tuli käesoleval juhul arvestada asjaoluga, et konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel sai alguse isiklikul motiivil, kuna süüdistatav leidis, et kannatanu oli põhjustanud liiklusohtliku olukorra. Süüdistatav ei suutnud end kontrollida ning lõi kannatanut. Maakohus leidis, et süüdistatava käitumises puudus tahe rikkuda avalikku korda või väljendada lugupidamatust kõrvaliste isikute vastu. Maakohus leidis, et asjas kogutud tõenditega leidis tõendamist R. Pohlaku süü
§-des 120 ja 121 sätestatud koosseisude toimepanemises. Maakohus märkis, et ähvarduse kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile tugev hirmuaisting ning tähtsust ei oma asjaolu, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus. Kannatanu kinnitas, et ta tundis hirmu. Kartust tõendab asjaolu, et kannatanu jooksis pärast löömist metsa ega julgenud sealt enne politsei saabumist välja tulla ning oli metsast naastes šokis ja värises. Löömisega pani süüdistatav toime
Kannatanu kinnitas, et süüdistatav põhjustas talle löömisega valu. Süüdistatav pani teod toime tahtlikult. Tegude õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus vastavalt
lg 1 süüdistatavate karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavaid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus märkis, et süüdistatavad on toime pannud kuriteo, mis ründab seadusega kaitstavaid õigushüvesid – avalikku julgeolekut, inimese tervist. Varaliste nõuete realiseerimine omavoli korras ja vägivallaga ohustab mitte ainult konkreetse isiku ohutust, vaid ka teiste ühiskonnaliikmete ohutut olukorda, kui on olemas õigus ja võimalus oma varalisi nõudmisi teostada seaduslikul teel. Maakohus võttis arvesse, et R. Pohlakut on varem kriminaalkorras karistatud 7-l korral. Tema karistust kergendavad asjaolud puudusid, raskendavaks asjaoluks oli süüteo toimepanemine grupi poolt, s.o kaastäideviijana. Samuti ei saanud maakohus jätta tähelepanuta R. Pohlaku küünilist käitumist kogu õigusrikkumise käigus, püüdes enda käitumist igati õigustada. Arvestades tema keskset rolli käesoleva asja kõige mahukamas süüdistusepisoodis ning lisaks veel kahte kehalise väärkohtlemise episoodi, leidis maakohus, et R. Pohlakut on põhjendatud karistada
järgi sanktsiooni ülemmäära lähedal, s.o vangistusega 4 aastat, § 121 järgi vangistusega 1 aasta ja § 120 järgi vangistusega 6 kuud ning
alusel mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust.
Pohlakule mõistetavat karistust suurendada Jõgeva Maakohtu 17.12.2001 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust võrra ning liitkaristuseks mõista 8 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust. K. Pohlak on varem kriminaalkorras karistatud 6-l korral. Tema karistust kergendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud, raskendavaks asjaoluks luges kohus süüteo toimepanemise grupi poolt, s.o kaastäideviijana. Maakohus pidas vajalikuks karistada K. Pohlakut reaalse vangistusega, kuna varasemad karistused ei ole piisavalt mõjutanud teda käituma õiguskuulekalt. Karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid kogumis hinnates leidis 7 maakohus, et arvestades kuriteo ohtlikkust ja tekitatud kahju, on põhjendatud teda karistada
Maakohus leidis, et eeltoodud karistustega on kindlustatud õiguskorra huvid ning on saavutatav süüdlaste suhtes karistuse eesmärk. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör A. Siinmaa, kes palub maakohtu otsuse osaliselt, s.o R. Pohlakule ja K. Pohlakule
lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimise ja sellest tulenevalt mõistetud karistuse osas, tühistada ning teha süüdimõistev otsus. Prokurör ei nõustu maakohtu otsustusega kvalifitseerida R. Pohlaku ja K. Pohlaku teod
lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses ümber
Prokurör märgib, et on kursis nii Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-59-07 kui ka otsuses nr 3-1-1-95-04 väljendatud seisukohtadega, kuid peab sellegipoolest vältimatuks taotleda R. Pohlaku ja K. Pohlaku tegevuse kvalifitseerimist vägistamise katsena ehk inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise katsena vägivallaga ja kahe isiku poolt, millise kuriteo täideviimiseks kasutati teist isikut, s.o kannatanut ennast. Ennekõike lähtub prokurör oma seisukohtades karistusnormiga kaitstavast õigushüvest ja käsitletava teo ebaõiglussisust. Vägistamisega rünnatav õigushüve on seksuaalne enesemääramisõigus, mis on isikuvabaduse ja puutumatuse üks alaliike ning kujutab endast olemuslikult kehalist rünnet, mis tekitab hirmu ja alandust. Seksuaalkuritegudele lähenetakse tänapäevases õiguspraktikas sooneutraalselt, s.t et kõikides seksuaalkuritegudes saab kannatanu olla nii naiste- kui ka meesterahvas. Seksuaalkuritegude kriminaliseerimisel on loobutud ka moraalsete hinnangute väljendamisest, mistõttu on vägistamisena käsitletav nii vaginaalne, anaalne kui ka oraalne vahekord, mis on kannatanu tahte vastaselt talle peale sunnitud. Prokurör peab siinkohal asjakohaseks meenutada, et kuni karistusseadustiku kehtestamiseni käsitleti kriminaalkoodeksi § 115 mõttes vägistamisena üksnes vägivaldset suguühendust naisisikuga ning muid vägivaldseid seksuaalakte vaadeldi sugulise kire rahuldamisena ebaloomulikul viisil. Ühiskondliku moraalse maailmapildi avardumisel on sellisest objektiivse tegelikkusega vastuolus olevast kitsendavast tõlgendusest loobutud ning karistusõigus on distantseerunud määratlemast seksuaalkäitumist loomuliku või ebaloomulikuna. Kui senises Riigikohtu praktikas on jõutud järeldusele, et suguühendusse astumisena tuleb käsitleda nii mehe peenise viimist naise tuppe kui ka peenise viimist suhu või pärakusse ning mõne muu kehaosa või eseme viimist tuppe, oleks õigushüve kaitsmise vajadust süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt tõlgendades ebamõistlik asuda seisukohale, et muu eseme viimine pärakusse ei peaks olema vaadeldav suguühendusena. Kui ühiskonna tänase tolerantsustasandi juures aktsepteeritakse sotsiaaladekvaatsena ka homoseksuaalset vahekorda, siis selline vahekord on füsioloogiliselt võimalik üksnes anaalsel teel. Kuna aanus täidab sellise vahekorra puhul suguorgani funktsiooni, ei ole siinkohal kindlasti asjakohane defineerida suguühet selle reproduktiivse kvaliteedi kaudu. Kirjeldatud foonil ei ole kriminaalõiguslikult võimalik välja tuua ühtki adekvaatset argumenti diferentseerimaks, et eseme vägivaldne tuppe viimine peaks olema käsitletav vägistamisena ja eseme viimine pärakusse mitte. Kindlasti ei ole sellisest teost lähtuv ohtlikkus või ebaõiglus madalam ega tagajärjed kergemad. Kuigi antud kaasuses on kuriteoohvri näol tegemist meesterahvaga, võiks sarnase teo ohvriks sama hästi langeda naissoost isik. Prokuröri jaoks jääb arusaamatuks, millistest juriidilistest, loogilistest või inimlikest väärtushinnangutest tulenevalt oleks võimalik käsitleda võõrkeha vägivaldset viimist naisterahva pärakusse vähemohtlikuna kui sarnase eseme viimist tuppe. Põhiseaduse §-s 12 garanteeritud soolisest võrdsusest tulenevalt peavad aga kõik isikud olema seadusega 8 võrdselt kaitstud ning meesterahva seksuaalse enesemääramise õigus ei saa olla proportsionaalselt vähem tagatud. Eeltoodust tulenevalt leiab prokurör, et seksuaalakti suguühenduseks kvalifitseerumise piiritlemisel on kriteerium, et vähemalt ühelt poolt peaks tegevusse olema kaasatud suguorgan, ebapiisav ning ebaproportsionaalne. Süsteemselt sobivama alternatiivina peab prokurör kohaseks lähtuda penetratsiooni ehk sissetungimise kriteeriumist, millisel juhul oleks suguühtena (ja selle vägivaldses vormis järelikult vägistamisena) vaadeldavad nii suguorgani kui eseme kehaõõnsusse viimine. Prokurör märgib, et vägistamise koosseis ei näe ette ründajapoolset sugulise kire rahuldamise eesmärki, vaid rünnatava seksuaalse enesemääramisõiguse vägivaldset kahjustamist. Seega võib vägistamisel olla ka sugulise naudingu saamisest erinev eesmärk, nt teise isiku mõnitamine ja alandamine või teise isiku laiemas plaanis oma tahtele allutamine. Teo ebaõiglussisust ning karistusõiguse süstemaatilise ja loogilise kohaldamise vajadusest lähtuvalt ei pea prokurör võimalikuks tõlgendust, mille kohaselt seksuaalvägivalla toimepanemisel alternatiivse motiivi olemasolu saaks kahandada teo raskust või kergendada süüdlase vastutust. Seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude ohtlikkus ei tulene mitte ründajale osaks saavast rahuldusest, vaid sellise teo ohvri kehalise puutumatuse kahjustamisega kaasnevast alandusest. Prokurör märgib, et antud juhul on R. Pohlak ja K. Pohlak surunud kannatanu tahte vägivalla abil maha sellisel määral, et ta on nõustunud iseennast seksuaalselt kahjustama. Süüdlaste selline tegevus on käsitletav kuriteo vahendliku täideviimisena. Kuna G.K. läks korda varjata asjaolu, et ta harjavart omale reaalselt pärakusse ei viinud, vaid hoidis seda pelgalt tuharate vahel, jäi kuritegu katse staadiumisse. Teist isikut kasutava täideviimise korral algab süüteokatse hetkest, mil isik minetab kontrolli toimuva üle või kui teo vahendaja vastavalt isiku ettekujutusele teost vahetult alustab teo toimepanemist. Antud juhul saabus selline hetk ajal, mil G.K. oli talle ulatatud harjavarre omale tuharate vahele, s.o päraku vahetusse lähedusse asetanud ning R. Pohlakul ja K. Pohlakul puudus võimalus veenduda, kas see on reaalselt aanusesse surutud või mitte. Eeltoodust tulenevalt leiab prokurör, et R. Pohlaku ja K. Pohlaku tegevus olid süüdistuses õigesti kvalifitseeritud ning isikud tuleb
Kuna kirjeldatud tegu oli muuhulgas suunatud omavoli koosseisus kirjeldatud eesmärkide täitmisele ning leidis aset ajaliselt lahutamatuna teistest sellesisulistest tegevustest, tuleb R. Pohlakule ja K. Pohlakule 04.06.2009 toimunud sündmuse osas karistuse mõistmisel kohaldada
Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni ka süüdistatav K. Pohlak, kes palub ringkonnakohtul maakohtu otsus üle vaadata ja viia see kooskõlla õigusega. Esmalt juhib K. Pohlak ringkonnakohtu tähelepanu vastuoludele G.K. poolt eeluurimisel ja maakohtus antud ütlustes. Eeluurimisel väitis G.K. , et K. Pohlak nõudis temalt Kohila alevis töökoja ruumides R. Pohlakule kuuluvat võlga, kasutades seejuures vägivalda. K. Pohlak leiab, et see väide ei ole eluliselt usutav, kuna kaks nädalat varem olid G.K. ja R. Pohlak sõlminud notariaalse lepingu, mis kohustab teda võlga tasuma alles järgmisel aastal. G.K. väitis veel, et nägi K. Pohlakut siis esmakordselt. Maakohtus aga väitis ta, et kohtus K. Pohlakuga Tallinnas järvel ning K. Pohlak nõudis talt hoopis kellegi kolmanda isiku võlga. K. Pohlak leiab, et A.E ütlusi ei saa käsitleda tõenditena, sest teda ei ole antud asjas tunnistajaks kuulutatud. Lisaks on A.E väitnud, et oli sündmuse päeval alkoholijoobes ning seletuste andmise ajal surve all. K. Pohlak palub ringkonnakohtul neid asjaolusid arvestada. K. Pohlaku jaoks on arusaamatu ka see, millistel põhjustel eemaldati maakohtu poolt kõik tunnistajad (E.P. , K.L. /P., V.K. ja K.K. ), kes andsid G.K. iseloomustavaid ütlusi. E.P. andis maakohtule selget teavet, et notaris sõlmitud lepingus on tema osa 200 000 krooni. V.K. ütlused peaksid olema kohtu jaoks eriti usaldusväärsed ja vajalikud, kuna nendest selgub täpselt G.K. kriminaalne taust ja mõttelaad. Samuti pole lõpuni selgeks tehtud V.K. ja R. 9 Pohlaku vahelised suhted. Tunnistaja K.K. on K. Pohlaku arvates samuti väärtuslik tunnistaja, kuna ta on olnud G.K. ga lähisuhetes ning annab kohtule põhjaliku ülevaate G.K. olemusest. K.K. teatas maakohtule, et töötas R. Pohlakule kuuluvas OÜ-s V B
Maakohus leidis, et nimetatud kuritegu pole K. Pohlak toime pannud. Samas ei ole maakohus K. Pohlakut selles õigeks mõistnud, vaid on teo ümber kvalifitseerinud
Kaitsja leiab, et maakohus oleks pidanud K. Pohlaku õigeks mõistma, kuna mingisugust vägistamiskatset ei toimunud. Maakohtu seisukoht oli, et tegemist oli omavoliga, mis seisnes G.K. sundimises poseerima fotol ebasündsalt, mis on käsitletav ähvardamisena. Omavoli süüdistus vägivalla ja ähvardamisega on K. Pohlakule aga iseseisvalt esitatud. Maakohus oli seisukohal, et kannatanu pildistamine ning tema ähvardamine ja löömine viis ta olukorda, kus ta oli pidevalt hirmul oma elu pärast. Kuna kannatanu ei julgenud eirata süüdistatavate korraldusi, oli piiratud tema vaba liikumine oma vaba tahte kohaselt, milles seisneski süüdistatavate omavoli. Kaitsja leiab, et selline maakohtu järeldus ei põhine ühelgi tõendil. Vastupidi, kannatanu sõitis kuhu tahtis ja tegi mida tahtis. Oma võlgu ta maksma ei hakanud ning nagu tema enda kohtus antud ütlustest nähtub, ei kavatsenudki maksma hakata. Seega ei valmistanud talle süüdistatavate korralduste eiramine mingit vaeva. Ka ei ole kannatanu öelnud, et ta ei julgenud kuhugi minna või et tema vaba liikumine oleks olnud piiratud. Kaitsja juhib tähelepanu ka sellele, et oma laenulepinguid ei ole ta ka TsÜS-is sätestatud korras kui vägivalla mõjul sõlmitud tehinguid palunud tühistada. Eelneva alusel leiab kaitsja, et K. Pohlaku süü
Süüdistatav R. Pohlak esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega ta esitatud süüdistustes õigeks mõista. R. Pohlak leiab, et maakohus ei ole süüdimõistva otsuse tegemisel lähtunud kõigist kohtuistungil uuritud tõenditest ja muudest tähtsust omavatest asjaoludest ning argumentidest. 10 Süüdistuses
aasta kevadel G.K. elukohas Viljandis aset leidnud episoodi osas leiab R. Pohlak, et kohtu järeldused on rajatud oletustele, kuna tunnistaja A.L. ei ole eeluurimisel ega kohtus kinnitanud, et R. Pohlak tarvitas G.K. suhtes vägivalda. Samuti ei ole A.L. kinnitanud, et R. Pohlak ähvarda G.K. tappa. Seega palub R. Pohlak tõlgendada A.L. e antud ütlusi tema süüd välistavatena. R. Pohlak lisab, et G.K. ei pöördunud ühegi õiguskaitseorgani ega ka arsti poole, vaid asus Viljandi politseis seoses muude sündmustega väidetavatest peksmistest ja ähvardamistest kõnelema alles 02.10.2009 ehk mitmeid kuid hiljem. Kriminaalasja materjalidest nähtub ka asjaolu, et G.K. on eeluurimisel kategooriliselt eitanud mistahes võlgu R. Pohlaku ees, kuid kohtuistungil tunnistas, et on paljudele isikutele võlgu. R. Pohlak märgib, et maakohus on rajanud teda süüstavad järeldused tunnistajate U.K. ja T.K. ütlustele, kuid R. Pohlaku mäletamist mööda ei kõnelenud U.K. kohtus R. Pohlaku poolt G.K. raha nõudmisest ja tema ähvardamisest. T.K. ütluste osas leiab R. Pohlak, et need on ilmselgelt emotsioonidele tuginevad valeütlused, milliseid ta ei ole ka eeluurimisel andnud ja mida ei ole keegi teine kinnitanud. Lisaks ei ole U.K. ega T.K. asjakohast avaldust politseisse esitanud. R. Pohlak juhib tähelepanu ka sellele, et nii T.K. kui ka U.K. ütlused olid valdavalt suunatud süüdistatava A.E, mitte tema vastu. Maakohus on R. Pohlaku süüd tõendava tõendina arvestanud ka R.K. e poolt 13.04.2010 üle antud diktofoni lindistuse, kus R. Pohlak rääkivat G.K. kohta, et on talle paaril korral andnud vastu magu. R. Pohlak leiab, et maakohtu poolt lindistuse põhjal tehtud järeldus on meelevaldne. Nimetatud lindistus leidis aset 2009 detsembris R. Pohlaku elukohas, kui R.K. oli tal külas. Lindistamisest R.K. R. Pohlakut ei teavitanud. Lindistus kajastab nendevahelist koosviibimist, mille käigus tarvitati ka alkoholi ja vesteldi. Räägiti ka kuulujuttudest, millele R. Pohlak irooniliselt takka kiitis ja lisas, et ei ole kelleltki raha välja pressinud ega peksa andnud. Mingil põhjusel on kohus eeltoodud tõsiasja jätnud tähelepanuta. R. Pohlak palub salalindistuse tõendite hulgast välja arvata. Samuti palub R. Pohlak antud episoodis tõenditena mitte arvestada U.K. ja T.K. ütlusi, kuna väidetavatest vägivalla ja muudest G.K. suhtes toime pandud seadusvastastest tegudest on nad väidetavalt kuulnud G.K. endalt. KrMS § 68 lg 5 välistab antud juhul nende ütluste tõendina arvestamise. Maakohus on leidnud, et asjas leidis tõendamist, et R. Pohlaku ja A.E ähvarduste survel allkirjastas G.K. 20.05.2009 Tallinnas Tallinna notar A.M. büroos laenulepingud. Antud laenuleping sai koostatud 230 000 krooni suhtes, mille R. Pohlak laenas G.K. jaanuaris 2009 paariks nädalaks. Kuna aga maiks 2009 ei olnud G.K. võlga tasunud ning lisaks oli selgunud, et G.K. suhtes oli nõudeid ka teistel isikutel, k.a A.E, siis otsustasid nad antud võla notariaalselt vormistada, märkides G.K. soovil tagasimaksetähtajaks 02.01.
ähvardamises ja kehalises väärkohtlemises leiab R. Pohlak, et kohus on tuginenud üksnes kannatanu ja kaudsete tunnistajate ütlustele. Maakohus on R. Pohlaku hinnangul jätnud objektiivse hinnangu andmata tunnistaja K.P. nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlustele, mille kohaselt mingit vägivalda pärast avariid R.A. suhtes ei olnud ja R. Pohlakut nägi ta alles siis, kui auto juurde tagasi tuli. R. Pohlak leiab, et tema R.A. äratundmiseks esitamise protokolli näol on tegemist kunstliku tõendiga, sest R.A. tunnistas kohtus, et enne politseis ütluste andmist uuris ta R. Pohlaku kohta internetist. Samuti leiab R. Pohlak, et R.A. on erinevatel aegadel andnud erinevaid ütlusi, mis on üksteisega vastuolus. Samuti on R. Pohlaku jaoks arusaamatu, miks R.A. ei pöördunud politsei poole, kui R. Pohlak teda lõi ja ähvardas. R. Pohlak leiab, et tema süütust antud episoodis tõendavad lisaks tema enda ütlustele ka tunnistajate K.P. i ja K. Pohlaku ütlused. Lähtudes KrMS § 68 lg 5 palub R. Pohlak kohtul mitte arvestada tunnistajate K.O. , L.L. ning I.P. kohtuistungil antud ütlusi. Maakohtu järeldust, et K.K. ütlused on ebausaldusväärsed, peab R. Pohlak meelevaldseks, sest K.K. ei ole olnud temast tööalaselt sõltuv, vaid töötas OÜ-s V B juulis-augustis 2009 üldistel alustel kõigi teiste töötajatega. Esmased ütlused andis K.K. antud kriminaalasja raames juba 29.04.2010 ja kohtuistungil antud ütlused olid nendega täiel määral kokkulangevad. Seetõttu palub R. Pohlak kohtul K.K. ütlusi tõendina arvesse võtta. Samuti ei nõustu R. Pohlak kohtu järeldusega, mille kohaselt on ebausaldusväärsed tema abikaasa K. Pohlaku ütlused, kes on huvitatud asja lahendamisest R. Pohlaku kasuks. Antud väide on maakohtu oletus, mis kindlasti vastab tõele, kuid ei tähenda, et K. Pohlak oleks andnud valeütlusi. Seetõttu palub R. Pohlak ka K. Pohlaku ütlustega arvestada. Veel leiab R. Pohlak, et kohus on alusetult tunnistanud ebausaldusväärseteks tunnistaja V.K. ütlused, kuivõrd kohtu sellekohane motivatsioon toetub pelgalt erapoolikutele oletustele. R. Pohlak ei ole nõus maakohtu otsusega konfiskeerida temale kuuluv mobiiltelefon №kia 97. R. Pohlak märgib, et G.K. poolt kirjeldatud sündmuste ajal ei omanud veel keegi konfiskeeritud telefoni ja tema sai selle omanikuks 30.11.2009. Seoses sellega palub R. Pohlak mobiiltelefoni №kia 97 konfiskeerimise tühistada, kuna antud telefon ei ole olnud kellegi käes peale tema ja sellega ei ole G.K. pildistatud. R. Pohlaku kaitsja vandeadvokaat T. Alp esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja R. Pohlaku õigeks mõista. Olles tutvunud Tartu Maakohtu otsusega ja selles sisalduvate motiividega, leiab kaitsja, et see otsus on ebaõige. Kaitsja leiab, et õigusriigis ei ole õiglane see, kui sama süüteokoosseisu puhul saab üks inimene karistuseks kaheksa kuud tingimisi ja teine neli aastat reaalset vangistust. Käesoleval juhul süüdistatakse R. Pohlakut kuriteo toimepanemises isiku suhtes, kes ise pole kaugeltki õiguskuulekas. Kui sellist isikut kutsutakse korrale veidi karmimate väljenditega, kui isikud kasutavad tavaolukorras suhtlemisel, ei moodusta see endast
Kaitsja leiab, et tegevus, mis väidetavalt leidis aset Kohilas, ei ole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud ja isegi, kui sellised teod oleksid aset leidnud, siis oleksid need hõlmatud omavoli koosseisust, sest neil puudub iseseisev subjektiivne orientatsioon. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud G.K. suhtes vägivalla kasutamine ning vägivalla, tapmise ja vara hävitamisega ähvardamine. Ilmne on võlglase soov vabaneda võlgade tasumisest valekaebuse esitamisega. Isegi juhul, kui kohus leiab, et R. Pohlak on süüdi
Pohlakule määratud karistus süüdistuses
R.A. sse puutuvas episoodis R. Pohlaku süüdistuses
järgi jääb kaitsjale arusaamatuks, miks ei ole võimalikuks peetud arvesse võtta K. Pohlaku ja G.R. ütlusi. Asja materjalidega on tõendatav, et koos R.A. ga kohale tulnud isikud suundusid baari ja R.A. jäeti autosse ülejäänud seltskonda ootama. Edasi jooksis R.A. 13 enese väitel metsa. Järelikult pidi ta olema segaduses või hirmunud, mistõttu tema tajumisvõime oli häiritud. Sellise isiku ütlusi ei saa käsitleda usaldusväärsetena ning rohkem tõendeid pole. Isik, kes pärast väidetavat sündmust baarist väljus, oli ilmselgete joobetunnustega ja ise tunnistas, et ta väidetava kuriteosündmuse kohta midagi ei mäleta. R.A. kaassõitja ei kinnitanud vägivalla kasutamist R. Pohlaku poolt R.A. suhtes. Seega leiab kaitsja, et
Pohlakule esitatud süüdistus ei ole tõendamist leidnud. R.K. e episoodis märgib kaitsja, et võib eeldada, et R.K. oli R. Pohlaku armuke ning R. Pohlaku süüdimõistmine armukadeda naise ütluste alusel ei tohiks kaitsja hinnangul olla võimalik. Tartu Maakohus on võtnud eelotsustuslikult seisukoha V.K. suhtes, väites, et nimetatud isik ei anna tõeseid ütlusi. KrMS § 7 lg 2 kohaselt kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Väga põhjalikult on R. Pohlak kriminaalasja kohtulikul arutamisel andnud ütlusi selle kohta, miks R.K. võib anda tema suhtes ebatõeseid ütlusi. R. Pohlaku minevik võib kohtu seisukohta mõjutada, kuid kohtuotsuse tegemise aluseks saavad olla ainult objektiivsed asjaolud. Kaitsja on veendunud, et R. Pohlak ei ole temale inkrimineeritavas kuriteoepisoodis süüdi. Süüdistus
R. Pohlak on kandnud vangistust, kuid see karistus ei oma preventiivset iseloomu temale edaspidiselt inkrimineeritavate võimalike kuriteoepisoodide suhtes. R. Pohlaku väidetavate tegude sidumine kannatanu subjektiivse arvamuse või kuulujuttudega on ebaobjektiivne ja raskesti hinnatav. Reaalselt ei ole tõendatud, et kannatanu sai R. Pohlaku poolt tunnetada mingit ohtu. Ühise äritegevuse alustamine R. Pohlakuga osundab asjaolule, et R.K. ei pidanud teda ohtlikuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör oma apellatsiooni juurde paludes see rahuldada. Süüdistatavate R. ja K. Pohlaku ja nende kaitsjate apellatsioonidele vaidles prokurör vastu, leides, et need on põhjendamatud. R. ja K. Pohlak ja nende kaitsjad toetasid nende poolt esitatud apellatsioone ja palusid need rahulda. Prokuröri apellatsiooni palusid süüdistatavad ja kaitsjad jätta rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1, 2 alusel igakülgselt analüüsinud esitatud süüdistusi ning põhjendatult leidnud, et need on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu asjakohaste põhjenduste ja järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsuse resolutiivosa. R. Pohlaku süüdistus
e ähvardamise episoodis Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et konflikt R. Pohlaku ja R.K. e vahel sai alguse ühises äritegevuses tekkinud probleemidest. Vaidlust ei ole ka selles, et ajavahemikul 2009 august kuni sama aasta septembrikuu teise pooleni kohtusid R.K. ja R. Pohlak üleskerkinud küsimuste lahendamiseks korduvalt. Antud kuriteoepisoodis on vaidlusaluseks küsimuseks vaid see, kas R. Pohlak nimetatud kohtumiste ajal ähvardas 14 kannatanut tapmise ja tervisekahjustuste tekitamisega ning kas R.K. el oli alust neid ähvardusi tõsiselt võtta. Ringkonnakohus, nagu maakohuski, leiab, et nimetatud küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Ringkonnakohtu arvates puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis annaksid aluse seda kahtluse alla R.K. e ühetaolised ütlused. R.K. e ütluste kohaselt kohtudes R. Pohlakuga augustisseptembris 2009, süüdistas R. Pohlak esmalt teda arvete ja raha kõrvaldamises ning ähvardas seejärel füüsilise arveteõiendamisega juhul, kui R.K. ei tee nii nagu R. Pohlak seda soovib. Kannatanu väidete kohaselt ähvardas R. Pohlak teda ka nendel kohtumistel, kus oli juures tema abikaasa Ü.K. . R. Pohlak lubas ta metsa viia ja maha lasta. Ka ähvardas ta Narvast mehed tema juurde saata, kui R.K. raha ei tagasta. Nende kolmandal kohtumisel, kus ta taaskord ei nõustunud R. Pohlaku nõudmistega, ähvardas R. Pohlak teda ja tema meest kohe maha lasta. R.K. e ütluste kohaselt sai ta R. Pohlaku taolisest käitumisest šoki ning tal tekkisid hirmuhood. R.K. e sellesisulisi ütlusi on kinnitanud kohtus ka Ü.K. , kelle juuresolekul R. Pohlak R.K. t korduvalt ähvardas. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kannatanu ja tunnistaja ütlused on kokkulangevad, siis puudub alus kahelda R.K. e ütlustes, et R. Pohlak ähvardas teda raamatupidamise alaste lahkarvamuste lahendamise käigus korduvalt kehavigastuste tekitamise ja tapmisega. Ülaltooduga loeb ringkonnakohus tõendatuks, et ajavahemikul 2009 augusti keskpaigast kuni septembrikuu teise pooleni ähvardas R. Pohlak R.K. t tapmise ja kehavigastuste tekitamisega.
objektiivne teokoosseis eeldab lisaks tapmise või tervisekahjustuste tekitamisega ähvardamisele ka seda, et kannatanul peab olema alust karta ähvarduste täideviimist. R.K. e ütluste kohaselt kartis ta R. Pohlakut ning arvas, et viimane võib oma ähvardused ka täide viia. R.K. e ütluste kohaselt teadis ta R. Pohlakut kui isikut, kes on varemgi teiste isikute suhtes vägivalda tarvitanud. Ringkonnakohtu arvates viitab R.K. e hirmule R. Pohlaku ees ka asjaolu, et kohtumistele süüdistatavaga kutsus ta kaasa oma abikaasa ning asjaolu, et R.K. pöördus abi saamiseks Kaitsepolitsei poole. Ringkonnakohus leiab, et ülakirjeldatud situatsiooni sattudes oli R.K. el reaalne alus karta R. Pohlaku poolt tema aadressil tehtud ähvarduste reaalset täideviimist. R. Pohlak ja tema kaitsja on seadnud R.K. e ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla põhjendusel, et kannatanu ütlused on kantud soovist vabaneda ühise äritegevuse käigus tekkinud võlgadest. Ringkonnakohtu arvates ei ole taoline väide tõsiseltvõetav. Ringkonnakohtu arvates ei vabaneks R.K. R. Pohlakut alusetult süüdistades kuidagi oma võlgadest, kui nimetatud võlad on juriidiliselt tuvastamist leidnud. Ka ei vabaneks R.K. R. Pohlakut süüdistades kuidagi vastutusest, kui tema käitumises esinevad mingi pankrotialase või mõne muu süüteo tunnused. Ringkonnakohus ei nõustu R. Pohlaku väitega, nagu oleks kohus tuginenud R.K. e eeluurimisel antud ütlustele, mida aga kohtuistungil ei avaldatud. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus kohtuotsuse põhiosas tsiteerinud R.K. e ütlusi, kusjuures need kattuvad R.K. e kohtuistungil antud ütlustega ( IV kd tl 272-273). Ka kohtuotsuse osas, kus kohus analüüsib R. Pohlakule esitatud süüdistuste tõendatust, pole maakohus kordagi kasutanud R.K. e poolt eeluurimisel antud ütlusi. Nii märgib maakohus otsuses, et loeb R. Pohlaku poolse ähvardamise tõendatuks kannatanu kohtus antud ütlustega (IV kd tl 281). 15 Vaid nimetatud lehekülje pöördel on kohus nentinud, et R.K. on nii eeluurimisel kui ka kohtus andnud enda ähvardamise kohta R. Pohlaku poolt ühetaolisi ütlusi. Taolisest kohtupoolsest konstateeringust ei saa aga ringkonnakohtu arvates teha järeldust, nagu oleks maakohus otsust tehes toetunud R.K. e eeluurimisel antud ütlustele. R. Pohlaku süüdistus
episoodis Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu otsustusega, mille kohaselt luges maakohus usaldusväärseteks kannatanu R.A. ütlused. Seejuures on maakohus sellekohase otsustuse põhjendamisel tuginenud selgetele ja ammendavatele asjaoludele. Seetõttu on maakohtu sellekohase siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale ka jälgitav. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on käesolevas kriminaalasjas kogutud otseseid ja kaudseid tõendeid hinnanud nende kogumis eriti hoolikalt ja teinud nende põhjal arusaadavalt järelduse, et R. Pohlak kasutas
§-de 120 ja 121 järgi. R. Pohlaku ja K. Pohlaku süüdistus
episoodis G.K. on kohtuistungil andnud üksikasjalikke ütlusi selle kohta, kuidas R. Pohlak, K. Pohlak ja A.E nõudsid temalt võlgade tasumist. G.K. ei ole eitanud, et on R. Pohlakule ja A.E-le võlgu, kuid tema arvates on nimetatud võlg väiksem kui 630 000 krooni, mille tasumist süüdistatavad temalt nõudsid. G.K. on detailselt kirjeldanud süüdistatavate poolt tema suhtes kasutatud vägivalda ning vägivallaga ähvardamisi. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda G.K. taoliste ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohtu jaoks suurendab G.K. ütluste usaldusväärsust asjaolu, et neid ütlusi kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Nii on tunnistaja A.L. kinnitanud, et 2009 kevade ühel hilisõhtul tuli tema ja G.K. elukohta vihane R. Pohlak ning karjus G.K. peale seoses autoliisingu maksetega. Kuna ta jutuajamise juures ei viibinud, siis ta ei oska ka otseselt kinnitada, kas R. Pohlak G.K. suhtes vägivalda kasutas. Ringkonnakohus leiab, et kuigi tunnistaja ei tea otseselt kinnitada, kas R. Pohlak G.K. suhtes vägivalda kasutas, teab ta siiski kinnitada, et 2009 kevadel R. Pohlak G.K. elukohas käis ning viimase peale karjus. Seega langevad tunnistaja ütlused kokku G.K. ütlustega. Asjaolu, et G.K. avaldas 2009 kevadel toimunust uurimisorganitele alles 2009 sügisel, ei muuda tema ütlusi ringkonnakohtu arvates veel ebausaldusväärseteks, sest on igati mõistetav, et ta püüdis tekkinud konflikti algselt lahendada õiguskaitseorganeid asjasse segamata, nn oma jõududega. Ka tunnistajad T. ja U.K. on kinnitanud G.K. ütlusi R. Pohlaku ja A.E poolt tema suhtes kasutatud vägivalla kohta. Tunnistajad on andnud ütlusi selle kohta, et R. Pohlak ja A.E on käinud nende elukohas ning ähvardanud nende kaudu G.K. t, et kui viimane oma võlgu ära ei maksa, siis saab ta peksa. Ka on T.K. näinud poega sinise silmaga ning poeg kinnitas talle, et süüdistatavad olid teda peksnud. Lisaks kinnitab G.K. ütlusi R. Pohlaku poolt tema suhtes vägivalla tarvitamist ka R.K. e poolt politseile üle antud diktofoni stenogramm, kus R. Pohlak on tunnistanud, et on G.K. paaril korral „vastu magu andnud“. R. Pohlak ja tema kaitsja on seadnud G.K. ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seetõttu, et süüdistatava arvamuse kohaselt püüab G.K. taolisel viisil vabaneda oma võlgade tasumisest süüdistatava ees. Ringkonnakohus leiab, et taoline põhjendus ei ole tõsiseltvõetav. Esmalt märgib ringkonnakohus, et G.K. on kohtuistungil kinnitanud, et tal on võlgnevusi süüdistatava ees. Samas on arusaamatu, kuidas R. Pohlaku alusetu süüdistamine annaks G.K. võimaluse oma võlgnevustest vabaneda juhul, kui need on juriidiliselt tõendamist leidnud. 17 Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kahelda G.K. ütlustes ka
Prokurör on esitanud ringkonnakohtule apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus luges R. ja K. Pohlakule esitatud vägistamissüüdistuse hõlmatuks neile omavolis esitatud süüdistusega. Prokurör leiab apellatsioonis, et kriminaalõiguslikult ei ole võimalik välja tuua ühtki adekvaatset argumenti diferentseerimaks, et eseme vägivaldne tuppe viimine on kvalifitseeritav vägistamisena ja eseme viimine pärakusse mitte. Prokuröri seisukohalt ei ole 18 juriidilisi, loogilisi ega inimlikke väärtushinnanguid, millistest lähtuvalt oleks võimalik käsitleda võõrkeha vägivaldset viimist naisterahva pärakusse vähemohtlikuma, kui sarnase eseme viimist tuppe. Süsteemselt sobivama alternatiivina peab prokurör kohaseks lähtuda sissetungimise kriteeriumist, millisel juhul oleks suguühtena vaadeldavad nii suguorgani kui eseme kehaõõnsusse viimine. Ringkonnakohus loeb kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendatuks, et 4. juunil 2009 viibis G.K. koos R. ja K. Pohlaku ning A.E-ga Kohil alevikus asuvas metallitöökojas. Pärast K. Pohlaku ähvardusi füüsilise vägivalla tarvitamisega ning R. Pohlaku poolset füüsilise vägivalla tarvitamist käskisid R. ja K. Pohlak kannatanul harjavarre endale pärakusse suruda, sest soovisid G.K. taolises asendis pilti teha. Kartes R. ja K. Pohlakut G.K. langetaski püksid ning viis harjavarre oma tuharate juurde seda pärakusse surumata ning R. Pohlak pildistas seda taolises asendis. Prokuröri apellatsiooni rahuldamine eeldaks, et ringkonnakohus tunnistaks vägivaldseks suguühenduseks antud juhul harjavarre viimist kannatanu pärakusse.
näeb ette vastutuse inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Nimetatud teokoosseisust nähtuvalt on seaduseandja loobunud suguühenduse kitsast tõlgendamisest, samuti moraalihoiakuid väljendavatest koosseisukirjeldustest nagu sugukire rahuldamine ebaloomulikul viisil ja pederastia. Seega võib kõikide seksuaalkuritegude puhul kannatanuks olla nii naine kui ka mees. Ringkonnakohus leiab, et keskseks küsimuseks, millele tuleb R. ja K. Pohlaku käitumisele õigusliku hinnangu andmiseks vastata, on
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt suguühenduse all karistusõiguse mõttes tuleb eelkõige mõista seksuaalset ühendust, kusjuures ühendus tähendab kehadevahelise füüsilise sideme loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse ja seejuures ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on sobivaks piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel eristada suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist pidanud seda, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan. Ülaltoodust saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et otsustamaks, kas tegemist on suguühendusega
mõttes, tuleb vastata küsimusele, kas nimetatud tegevusse oli vähemalt ühelt poolt kaasatud suguorgan. Eitava vastuse korral pole tegemist suguühendusega
Ringkonnakohus leiab, et kuigi R. ja K. Pohlak sundisid G.K. toime panema seksuaalse alatooniga tegu, ei olnud nimetatud tegevusse kaasatud kaasatud suguorgan. Seega ei saa ringkonnakohtu arvates vaadelda süüdistatavate tegevust suguühendusse astumisena (astumise katsena) ning seega ei ole täidetud ka
19 Ringkonnakohus leiab, et R. ja K. Pohlaku tegevus G.K. suhtes ei ole vaadeldav ka sugulise kire rahuldamisena suguühendusest erineval viisil, s.o nende tegevuses puudub ka
Sugulise kire rahuldamine
mõttes on igasugune inimese kehaga seotud tegevus, mille eesmärgiks on sugulise erutuse esilekutsumine või selle suurendamine kuni täieliku rahulduseni. Kuigi R. ja K. Pohlak käskisid G.K. suruda harjavarre endale pärakusse, s.o tegemist oli inimese kehaga seotud tegevusega, ei olnud nende tegevuse eesmärgiks enestel sugulise erutuse esilekutsumine. G.K. ütluste kohaselt ei surunud ta harjavart endale pärakusse, vaid viis selle tuharate juurde. Samas ei tundnud süüdistatavad mingit huvi selle vastu, kas G.K. surus harjavarre endale pärakusse või mitte. Ringkonnakohtu arvates viitab see üheselt asjaolule, et R. ja K. Pohlaku eesmärgiks ei olnud endal sugulise erutuse esilekutsumine, vaid nende tegevuse eesmärgiks oli G.K. häbistava pildi saamine, mille abil sundida kannatanut võlgnevuste tasumisele. Tartu Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus oma lahendis leidnud, et R. ja K. Pohalku käitumises puudub
§-de 25 lg 1,2,3,4 ja 141 lg 2 p 2 koosseis ning lugenud nende sellekohase tegevuse hõlmatuks
§-ga 257, s.o omavoliga. Samas nähtub R. ja K. Pohlakule
järgi esitatud süüdistuse sisust, et üheks neile etteheidetavaks teoks omavoli toimepanemisel on nimelt see, et pärast vägivalla kasutamist kannatanu suhtes nõudsid süüdistatavad
§-de 25 lg 1,2,3,4 ja 141 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo teokoosseis süüdistatavate käitumises puudub, tulnuks maakohtul R. ja K. Pohlak neile vägistamise katses esitatud süüdistuses õigeks mõista. Eeltoodu alusel peabki ringkonnakohus vajalikuks täpsustada Tartu Maakohtu otsuse resolutsiooni. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetlus kulud riik. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui apellatsiooni on esitanud prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Käesolevas kriminaalasjas täpsustas ringkonnakohus maakohtu otsust tehes seda lähtuvalt KrMS § 337 lg 1 p 2. Samas esitas käesolevas kriminaalasjas apellatsiooni ka prokurör ning kriminaalasja vaadati K. Pohlaku osas läbi ka prokuröri apellatsiooni alusel. Seega esinevad kriminaalasjas KrMS § 185 toodud alused jätmaks K. Pohlaku menetluskulud, s.o kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstav tasu, riigi kanda. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 20 Paavo Randma 21
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.