S § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada E.S tasuma mõistetud rahatrahv osade kaupa 10 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igakuiselt 48.00 eurot kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks. Rahatrahvi esimene osa tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank, viitenumber 10220115246752. Lisakaristuse kohaldamise osas jätta Põhja Prefektuuri KKB liiklusmenetlustalituse 16.09.2011.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2230,11,042467 muutmata. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi esimest osa tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on menetlusosalistele kättesaadav 23.11.2011.a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK PPA KPO operatiivbüroo, liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik Meelis Smitt koostas 24.08.2011.a. väärteoprotokolli 20110824502806 E.S-ile selle kohta, et tema 24.08.2011.a. kell 18.25 juhtis Merivälja teel, Pirita linnaosas, Tallinna linnas, suunaga Mähe tee poole sõidukit Kawasaki ZX-6R, reg.märgiga xxx, kiirusega 115 (+/-4) km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 61 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul 50 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus E.S
lg 1 p 2 nõudeid; väärteo kvalifikatsioon
PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Hannes Küünarpuu karistas E.S 16.09.2011.a. väärteoasjas 2230,11,042467 tehtud otsusega ülalnimetatud väärteo toimepanemise eest liiklusseaduse § 227 lg 4 alusel rahatrahviga 120 trahviühiku ulatuses, so summas 480 eurot ning
KAEBUSE SISU E.S esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles palub tühistada PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Hannes Küünarpuu 16.09.2011.a. otsus väärteoasjas 2230,11,042467 määratud lisakaristuse osas ning võimaldada määratud rahatrahvi tasumine 10 kuu jooksul. E.S põhjendab esitatud kaebust asjaoludega, et sõitis oma mootorrattaga ning peatus Randvere tee ja Merivälja tee ristmiku valgusfoori taga, olles sõidusuunaga Merivälja teelt Viimsi poole. Kuna elab Kristiine linnaosas, siis Pirita ja Viimsi piirkonda eriti liiklema ei satu. Sellest olenevalt oli tal julgem tunne kiirendust proovida, sest mäletas ja teadis, et Merivälja teel oli lubatud sõidukiirus 70 km/h. Kuna antud teelõik Merivälja teel (Randvere/Mähe) on ka selline nö. metsatuka nurk ja asulatevaheline tee, siis lõi see talle ka lisaootuse, et seal võiks sõita kiiremini kui 50 km/h. 2 Kui fooris süttis roheline tuli, kiirendas valgusfoori tagant esimese käiguga kuni 13.000 pöördeni (sõiduautol 5000 – 6000 pööret), mis teeb hetke sõidukiiruseks umbes 90 – 100 km/h. Kuna kiirendus toimus mootorrattal mõne sekundi vältel, siis fikseeriti just antud hetkekiirenduse andmed. Arvestades ohutu mootorrattasõidu võtteid, ei ole järsk pidurdamine otstarbekas tegevus, välja arvatud juhul, kui selleks on vältimatu vajadus. Seetõttu lasi peale kiirendamist gaasi juhthoova lahti, sisestas teise käigu ja viis mootorratta sõidukiiruse lubatud piiridesse ehk 50 km/h peale. Kuna nimetatud protsess võtab aega umbes 5 – 6 sekundit ning ca paarsada meetrit sõidutee läbimist, siis oli politsei varjatud kaamera paigutatud kiirusemõõtmiseks just selliselt, et täpselt tabada foori tagant kiirendajaid. Kui kiirust oleks mõõdetud umbes 100 m hiljem, ei oleks ta politsei huviorbiiti üldse jäänud, kuna sekundites mõõdetav kiirendusmomendi kiirus oli asendunud lubatud sõidukiirusega. Kaebaja poolt esitatud tema kiiruseületamist kirjeldavad asjaolud ei ole mitte otsitud paljasõnalised vabandused, vaid eelpool toodud asjaolude kokkulangemisel juhtunud liikluseeskirja rikkumine. Liikluses osalejana peab järgima liikluskorraldusvahendeid ja tunnistab, et antud juhul jäi oma teadmatuse ja tähelepanematuse ohvriks ning ei pööranud piisavalt tähelepanu liiklusmärkidele. Menetleja on tunnistanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, korrektset lugupidavat suhtumist võimuesindajatesse, süü tunnistamist ning määranud rahalise karistuse umbes poole maksimaalsest võimalikust. Kaebaja tunnistab, et summa on suur, kuid arvestades oma rikkumist piirkiiruse ületamisel, on antud rahaline karistus proportsioonis rikkumise raskusega. Täiendava karistusena määrati mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Kaebaja on seisukohal, et määratud lisakaristus ei ole vastavuses sooritatud väärteo raskusega. Tal on juhiload alates aastast 1999. Kogu sõidustaaži jooksul võib erinevad väiksemaid rikkumisi (koos kehtetutega) üles lugeda nö. ühe käe sõrmedel. Seda enam, et lubatud sõidukiiruse ületamisega pole kunagi probleeme olnud. Käesoleval hetkel kehtivaid rikkumisi on üks (sõiduauto tehniline ülevaatus oli aegunud). Kaebajale karistuse määramisel on võetud arvesse "uue" (alates 01.07.2011 kehtiv
, rikkumine fikseeriti 24.08.2011) Liiklusseaduse § 227 lg 4, mis sätestab järgmist: „Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis -karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.“ Seega on Kaebajale lubatud sõidukiiruse ületamise eest määratud karistuseks rahatrahv 480 eurot. Mitte arest ega juhtimisõiguse äravõtmine. Kaebaja on tunnistanud oma süüd ja aru saanud teo ohtlikkusest nii enese kui teiste suhtes ning selle eest on teda karistatud rahatrahviga, mida Kaebaja ei vaidlusta. Juhtimisõiguse peatamine lisakaristusena (
lg 5 p 3 – ei ole märgitud väärteo kvalifikatsioonis) on Kaebaja hinnangul määratud Menetleja poolt subjektiivsel alusel ja mitte õiguspärase kvalifitseeringuna. Määratav lisakaristus peab olema objektiivselt põhjendatud ja kooskõlas liiklusseaduse normide ja mõttega. Käesoleval juhul on olnud Menetleja poolt lisakaristuse määramise otsustamisel olulisteks põhjusteks järgmised asjaolud: varasemad liiklusalased väärteod, õiguskorra kaitsmise huvid, eripreventiivsed eesmärgid Kaebaja esitab oma seisukohad ülaltoodud Menetleja põhjendustele: Varasemad liiklusalased väärteod – siin peaks arvesse võtma korduvaid, kroonilisi ja kehtivad kiiruseületamisi, joobes sõitmist jms. raskeid rikkumisi, mille eest on võimalik kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Sellised rikkumised Kaebajal puuduvad. Õiguskorra kaitsmise huvid – siin peaks arvesse võtma Kaebaja eelnevaid õigusrikkumisi ja püstitama hüpoteesi, et Kaebaja võib olla liikluses tulevikus tunduvalt ohtlikum kui teised liiklejad ning põhjustada kaasliiklejatele olulist kahju. Vastavad aspektid aga Kaebaja minimaalses liiklusrikkumiste mustris puuduvad ning sellist oletust püstitada ei saa. 3 Eripreventiivsed eesmärgid – siin peaks arvesse võtma kahte eelnevat punkti, mis kvalifitseeriksid Kaebaja krooniliseks seaduserikkujaks ning tema viivitamatuks ohjamiseks peab kasutusele võtma vastavad meetodid nagu antud juhtumil juhtimisõiguse äravõtmine. Jällegi puudub alus selliseks oletuseks. Kaebaja on seisukohal, et Kaebaja ei vasta eeltoodud lisakaristuse määramise aspektide kvalifikatsioonile, mille Menetleja on talle määranud. Kuna Kaebaja on töötu alates veebruarist 2011 ja sellest ka Menetlejat teavitanud, siis määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmisena 6 kuuks halvendab oluliselt kaebaja võimalusi erialast tööd leida. Liikluseeskirja rikkumine toimus 24.08.2011.a, tänaseks on Kaebajal sõlmitud tööleping logistik-tootmisplaneerija ametikohale M OÜs, mis tegeleb toitlustuskohtade varustamisega. Antud töökohal on kriitilise tähtsusega juhilubade olemasolu. Juhtimisõiguse peatamine ei võimaldaja Kaebajal töökohta vastu võtta ja ka määratud rahatrahvi tasuda. Samuti on mootorratta hooaeg selleks aastaks lõppenud ning rikkumise lubamatusest arusaamine koos määratud rahatrahviga on Kaebaja jaoks piisav argument, et mitte korrata sellist seaduserikkumist. Seega ei ole Menetleja määratud lisakaristus juhtimisõiguse peatamiseks 6 kuuks põhjendatud. E.S jäi kohtus oma kaebuse juurde ning andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta ei eita, et pani toime rikkumise. Ta soovib, et kohus võimaldaks tal maksta rahatrahvi ositi, kuna summa on päris suur ja hakkas tööl käima alles kuu aega tagasi. Finantsiliselt oleks võimalik 480 eurot tasuda ära 10 kuu jooksul. On tunnistanud, et kiirendas. Maksab oma trahvi ära, aga 6 kuud juhtimiskeeldu ei tohiks olla põhjendatud. Ta ei leia, et see 6 kuud oleks adekvaatselt põhjendatud. Ei saa kuidagi järeldada, et ta on liikluses ohtlikum kui iga teine liikleja, arvestades seda, et motohooaeg on läbi. E.S selgitas, et mootorrattaga juhtus niimoodi, et kiirendas. Alateadlikult on see lõik alati olnud 70 km/h. Pirita tee oli ka 70 km/h. Sinna on nüüd pandud suured tahvlid 50 km/h. Seal, kus tema kiirust ületas, ei ole tahvleid pandud, vaid märk on lihtsalt ära võetud. Ta ei pannud märke tähele. Tema veendumuse kohaselt ta oletas, et seal on kiirusepiirang 70 km/h. Ta on seda ka märkinud, miks ta kiirendas kiirust 115 km/h. Esimese käiguga mootorrattas läheb päris suurte pööreteni ja siis ta viskab selle kiiruse mõne sekundiga. Politsei on talle ka öelnud, et kaamera on pandud 100 m peale. Hiljem paneb teise käigu ja laseb kiiruse normaalseks. Ratas kuulus temale ja ta oli selleks hetkeks sellega sõitnud üle aasta. Ta on sõitnud sellega ka Eestist väljaspool, selles suhtes ta ei väida, et ta oleks tahtnud proovida tema kiirenduse võimet. Spidomeetrit ta ei jälginud, vaid vaatas pigem seda, kus näitab pöördeid. Seal on teistmoodi kui autol. Stardi hetkest 5-6 sekundit võttis kiiruse üles ja kohe ka alla. Mootorrattaga saab esimese käiguga sõita ka aeglasemalt, ka 50 km/h. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles vastu lisakaristuse tühistamisele, kuid nõustus rahatrahvi tasumisega ositi. Kiiruse ületamine on raske liiklusalane rikkumine. Seda eriti teelõigul, kus on lubatud sõidukiirus 50 km/h. Kui mootorrattur sõidab seal kiiremini kui 61 km/h, paneb ta sellega ohtu teiste kaasliiklejate elu ja vara. Isikule on määratud rahaline karistus, mis on alla keskmise sanktsiooni määra. Lisakaristus on määratud keskmises sanktsiooni määras. See on õiglane karistus. Asjaolu, et tegemist on mootorrattaga ja mootorratas kogub kiirust kiiremini kui auto ja asjaolu, et isikut varem karistatud ei ole, ei näita tema süüd kergemas vormis. Isik, kellel on mootorratta juhtimisõigus, teab liikluseeskirjadest. Seega pidi ta teadma, et kui ta paneb toime nii suures ulatuses kiiruse ületamise, saab temalt lisaks rahatrahvile ära võtta ka juhiload. See ei ole isikule mõju avaldanud, ega sundinud teda väärteost hoiduma. Tema toimepandu viitab selle, et ta on liikluses ohtlik nii endale kui ka teistele liiklejatele. Lisakaristust tuleks kohaldada, et tagada ohutu liiklemine teistele liiklejatele seni kuni menetlusalune isik ei ole liikluses. Tema käitumine näitab tema ükskõikset suhtumist. Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval karistuse liik ja see on väga efektiivne. 4 Kohus uuris järgimisi dokumente: Väärteoprotokoll 2011824502806, menetlusalluvuse muutmise määrus, kombineeritud liiklusjärelvalve käigus kiirusmõõte seade kasutamise protokoll 24.08.2011, kaebaja seletus 02.09.2011, otsus väärteoasjas 22310,11,042467, 16.09.2011, karistusregistri teatis. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud kaebuse esitanud isiku seletused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele: E.S ei ole vaidlustanud otsust sisuliselt. Isik tunnistab, et rikkus liikluseeskirja nõudeid, ületas kiirust, kuna kiirendas mootorrattaga foori tagant, kiiruse piirangu märke ei pannud tähele. Kaebaja poolt
lg 1 p 2 rikkumine, s.t asulasisesel teel suurima sõidukiiruse, 50 km/h, ületamine 61 km/h võrra on tõendamist leidnud lisaks E.S omaksvõtule, ka kombineeritud liiklusjärelvalve käigus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, millest nähtub, et E.S juhtis 24.08.2011.a. kell 18.25 Merivälja teel, suunaga Mähe tee poole sõidukit Kawasaki, reg.märgiga xxx, kiirusega 115 (+/-4) km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 50 km/h. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ja väärteoprotokollis fikseeritud seadme lugem tulenes kaebaja juhitud sõiduki kiirusest ja asjas on usaldusväärselt tõendatud
Kuivõrd kaebaja on tunnistanud, et ta ületas teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust, on väärtegu toime pandud kohtu hinnangul vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna teo õigusvastasust ja kaebaja süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ja kohus on tuvastanud
lg 4 tunnuste esinemise menetlusaluse isiku käitumises, on kaebaja karistamine
lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest olnud põhjendatud ja õiguspärane. E.S-ile määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on karistanud E.S rahatrahviga 480 eurot ja lisakaristusena kohaldanud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks.
lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Kohus asub seisukohale, et kohtuvälise menetleja valitud põhikaristuse liik on põhjendatud ja karistusmäär on vastavuses KarS § 56 sätestatud karistamise alustega ning arvestades menetlusaluse isiku poolt lubatud sõidukiiruse ületatud määra, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse olemasolu ja raskendavate asjaolude puudumist ning seda, et varasem karistus liiklusalase väärteo toimepanemise eest ei sundinud isikut uue ja oluliselt raskema süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni alla keskmise määra täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks. Kuna kaebuse esitajal on ülalpidamisel 2 last ja tööle vormistamine on alles pooleli , siis kohus peab põhjendatuks määrata rahatrahvi tasumise osade kaupa 10 kuu jooksul. Samuti on määratud rahatrahvi tasumine ositi põhjendatud asjaoluga, et isiku suhtes kohaldatakse lisakaristust, mis 5 mõjutab tema igapäeva töid ja tegemisi ning nõuab elukorralduse muutmist ja võib mõju avaldada ka kaebuse esitaja majanduslikule olukorrale. Lisakaristuse kohaldamise osas jõudis kohus alljärgnevale seisukohale.
lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist § 227 lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kaebaja vaidlustab talle lisakaristusena määratud juhtimisõiguse ära võtmist 6 kuuks. Kaebuse esitaja selgitustest nähtub, et ta teadis, et Pirita teel ja lõigul, kus ta kiirust ületas, oli varem lubatud suurimaks sõidukiiruseks 70 km/h ning alateadlikult ta oletas, et sama sõidukiirus kehtib ka praegu. Pirita teel olid välja pandud suured viidad selle kohta, et sõidukiirus on 50 km/h, kuid Merivälja teel ei olnud. Samuti on kaebuse esitaja avaldanud, et ta ei jälginud spidomeetrit, vaid tahhomeetrit. Samas teadis E.S, et ta juhib mootorsõidukit linnas, kus kehtib asulas ettenähtud liikluskord, seega oleks E.S pidanud ette nägema olukorda, et suuremat sõidukiirust lubava liiklusmärgi puudumisel tuleb sõita asulas kiirusega 50 km/h. Kohus leiab, et kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea jälgima sõiduki sõidukiirust ja liiklusmärke, siis on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ei taju temast enesest tulenevat ohtu. Kohus asub seisukohale, et selline isik ei tohi liikluses sõiduki juhina osaleda. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut liiklusalase väärteo toimepanemise eest viimane kord karistatud 22.02.2011, st uue väärteo toimepanemise ajaks ei olnud eelmine karistus kustunud. Seega oli kaebuse esitanud isikul juba mõningane kogemus karistuste osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue ja sedakorda juba raskema liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma ning eelmine suhteliselt väike rahatrahv oma eesmärki ei saavutanud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus sõitmise ajal jälgida sõidukiirust, seda ka siis kui kiirendatakse. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada üldjuhul siis, kui teistele ohtlikuks muutunud liiklejat vastavalt süü suurusele seaduses antud võimalustega karistusega mõjutatakse ja ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohus leiab, et süüteo toimepanijal puudub seadusest tulenev õigus valida enda karistamiseks temale sobiv karistuse liik ja määr ning olla otsustajaks, kas tema suhtes kuuluks kohaldamisele ka lisakaristus. Kohtule esitatud kaebuses on märgitud, et määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta ei saa asuda tööle logistik – tootmisplaneerijana M OÜ-s, mis tegeleb toitlustuskohtade varustamisega, kuna antud töökohal on kriitilise tähtsusega juhiloa olemasolu. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on 6 liikluseeskirja ja liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebaja seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et ta on tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus töö tegemisega seoses ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli vajadus leida tööd ning juhtimisõiguse vajalikkus teada kindlasti juba varem. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et ta tekitas ise tahtlikult olukorra, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik, samuti ohtlik kõrvaliste isikute varale ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse kohtulikul arutamisel selgitas kaebuse esitanud isik, et juhul, kui temalt võetakse ära juhtimisõigus, siis ei saa ta tasuda rahatrahvi ega vastu võtta töökohta. Kohus leiab, et kaebuse esitaja tahab kannatuste põhjustajana näidata kohtuvälist menetlejat, kes tema juhtimisõiguse ära võttis. Seejuures jätab kaebuse esitanud isik millegipärast tähelepanuta asjaolu, et kannatusi põhjustab tema enese süüline käitumine ja määratav karistus on süülisele käitumisele järgnev loogiline ja paratamatu tagajärg ning kohtu arvates tulenes selline käitumine ülisuurest kiiruseületamisest, milleks teda kohtuväline menetleja kindlasti sundida ei saanud. Seega võttis kaebuse esitaja ise riisiko ning pidas spidomeetri ning liiklusmärkide mittejälgimist, kiiruse ületamist ja sellele järgnevalt väärteo toimepanemist olulisemaks kui tema huvid töö leidmisel. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 kuuks, s.o. ettenähtud sanktsiooni alammääras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja õigesti lähtunud kaebuse esitanud isiku poolt toime pandud kiiruse ületamisest, avaldatud puhtsüdamlikust kahetsusest, samuti asjaolust, et isikul on vaid kaks kehtivat väärteokaristust. Vastasel juhul oleks kohtuväline menetleja kohaldanud lisakaristust ilmselgelt pikemaks tähtajaks. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Aulike Salo Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.