septembri 2011 otsus lühimenetluses Apellatsiooni ja määruskaebuse süüdimõistetu E.L-i apellatsioon esitajad vandeadvokaat Anti Aasmaa määruskaebus Prokurör Anneli Pärt Süüdistatav E.L, isikukood xxx, elukoht: xxx, varem kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2; 340 lg 2 p 4 Tühistada Viru Maakohtu 6. septembri 2011 otsus kriminaalasjas nr 1-10-14807 E.L-ile karistuse mõistmisel
sätete kohaldamise osas.
lg 1 alusel määrata, et E.L-ile maakohtu otsusega mõistetud lõplikku kandmata karistust 6 (kuus) kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui E.L ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab
§-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõuded:
MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.
lg 7, § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 07.05.2010 otsusega mõistetud karistus 3 kuud vangistust ning liitkaristuseks mõisteti 9 kuud vangistust. Karistusest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi ära kantud karistus, s.o 3 kuud vangistust ning lõplikuks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel asendati mõistetud karistus, 6 kuud vangistust 360 tunni üldkasuliku tööga ning
lg 3 alusel määrati üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 18 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest.
lg 4 alusel kohustati E.L-i üldkasuliku töö tegemise ajal järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 lg 1 2 sätestatule: elama aadressil Xxx; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Sama otsusega mõisteti E.L-ilt välja menetluskulud: sundraha 417,03 eurot, kaitsja Anti Aasmaa poolt eeluurimisel osutatud õigusabi eest 391,08 eurot, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise eest kokku 3,80 eurot ja kaitsja Anti Aasmaa poolt 06.09.2011 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 311,27 eurot. Maakohus arutas lühimenetluses E.L-ile
lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et oma tahtliku tegevusega pani E.L toime deklareeritava kauba toimetamise üle Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi piiri tollikontrollist kõrvale hoidudes ja selle deklareerimata jättes, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust. Maakohtus tunnistas E.L ennast esitatud süüdistuses täielikult süüdi. Maakohus leidis, et kohtuistungil avaldatud toimiku materjalidega on tõendatud, et E.L pani toime kõik temale inkrimineeritud kuriteod. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus arvestas karistust kergendava asjaoluna süü ülestunnistamist. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leidis, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka seda, et süüdistatav pani kõik kuriteod toime tahtlikult ning teda on varasemalt korduvalt karistatud kriminaalkorras ning ta pani toime salakaubaveo üldkasuliku töö tegemise ajal. Maakohus leidis, et arvestades E.L-i varasemat korduvat karistatust nii kriminaal- kui ka väärteokorras ja seda, et ta pani uued kuriteod toime ajal, mil ta täitis Viru Maakohtu 07.05.2010 otsusega mõistetud karistust ning arvestades toimepandud kuritegude episoodide arvu, ei ole võimalik teda karistada kergemaliigilise, s.o rahalise karistusega. Kohus pidas põhjendatuks karistada E.L-i vangistusega alla keskmist määra, s.o 9 kuud, arvestades seda, et esineb karistust kergendav asjaolu ja seda, et osade kuriteoepisoodide puhul on E.L-i süüdistatud salakaubaveo katse toimepanemises. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, siis tuleb E.L-ile mõistetavat karistust vähendada ühe kolmandiku võrra ja mõista talle lõplikuks karistuseks 6 kuud vangistust. Maakohus nõustus kaitsjaga selles, et kohtul puudub võimalus nende episoodide, milles E.L-i süüdistatakse salakaubaveo katse toimepanemises, ümberkvalifitseerimiseks ilma, et süüdistatavale oleks esitatud uus süüdistus lõpuleviidud kuritegude toimepanemises, kuna selline õiguslik hinnang tooks kaasa olukorra, kus kohtualusele oleks võimalik mõista rangem karistus, kui see, mille vastu tal oli kohtuistungi vältel võimalik end kaitsta, kuna
lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.
Maakohus arvestas ka Riigikohtu Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25.03.1999) tuginevat selgitust, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse 3 konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-83-05, p 12). Vastavalt
lg-le 7 kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa käesoleva paragrahvi lg 6 sätestatud vahekorras. Kuna E.L pani uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal, tuleb liita käesoleva otsusega mõistetud karistus Viru Maakohtu 07.05.2010 otsuse alusel mõistetud karistusega 3 kuud vangistust ning liitkaristuseks mõista 9 kuud vangistust, millest tuleb maha arvata eelmise kohtuotsuse järgi ära kantud karistus, s.o 3 kuud vangistust ning lõplikuks karistuseks mõista 6 kuud vangistust. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel ka seda, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-99-06). Maakohus asus seisukohale, et E.L-i puhul võib arvestades karistuse eripreventiivset eesmärki ja jätta karistus täitmisele pööramata ning asendada vangistus üldkasuliku tööga. E.L on andnud nõusoleku üldkasuliku töö tegemiseks mõlemas ülekuulamisprotokollis. Maakohus arvestas seda, et E.L on üks kord juba edukalt ära täitnud talle määratud üldkasuliku töö tunnid ning see annab kohtule aluse uskuda, et seda veelkord tehes ei järgne sellele uute samalaadsete kuritegude toimepanemine ning talle mõistetud karistus saavutab karistuse eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid. Seega tuleb
lg 1 alusel E.L-ile mõistetud karistus 6 kuud vangistust asendada 360 tunni üldkasuliku tööga ning
lg 3 alusel määrata üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 18 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest.
lg 4 alusel kohustati E.L-i üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt
Maakohus leidis, et E.L-i karistamisel ei ole võimalik kohaldada
ja vabastada teda karistusest tingimisi, kuna kuriteoepisoodide arv ning E.L-i korduva varasema karistatuse ja uute kuritegude toimepanemist karistuse kandmise ajal, ei ole see põhjendatud. E.L-ile reaalse vangistuse mõistmist ei pidanud maakkohus põhjendatuks. Vastavalt
lg 2 tuleb süüdistatavale üldkasuliku töö ajakava koostamisel arvestada seda, et kui süüdimõistetu teeb üldkasulikku tööd muust tööst ja õpingutest vabal ajal, ei tohi selle kestus ületada nelja tundi päevas. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu E.L-i kaitsja esitas määruskaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 06.09.2011 otsuse tühistamist osaliselt, s.o E.L-ilt väljamõistetud õigusabitasu ja -kulude osas ning mõista E.L-ilt välja üksnes menetlustoimingutes ja kohtus vahetult õigusabi osutamisega seotud 495,52 eurot ning ülejäänud ulatuses kaitsjatasu – ja õigusabi osutamisega seotud kulu jätta riigi kanda. Samuti taotleb kaitsja asjassepuutumusel tunnistada põhiseaduse §-ga 12 lg 1 vastuolus olevaks olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda. 4 Määruskaebuse põhjenduste järgi on E.L-ilt välja mõistetud kaitsjatasu põhjendamatult suures ulatuses. Seoses õigusabi osutamisega moodustas õigusabitasu koos käibemaksuga 495,52 eurot ning täiendav kulu tekkis kaitsja sõiduga kolmel korral marsruudil Rakvere – Narva – Rakvere. Kaitsja leiab, et KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes ei ole süüdistatava suhtes kaitsja täiendav sõidu ja ajakulu põhjendatud ning vajalik, kuivõrd temal puudus valikuõigus selle suhtes, mis piirkonna advokaat talle Eesti Advokatuuri poolt määratakse. Riik ei saa jätta konkreetse süüdimõistetu kanda menetluskulusid, mis on tekkinud seoses ebamõistliku regulatsiooniga, kus kaitseülesandeid asus täitma teise paikkonna advokaat. Süüdistatavatelt ei tohiks välja mõista õigusabiga seotud kulusid, mis riigi ebamõistliku regulatsiooni tagajärjel on põhjendamatud ja mittevajalikud. Juhul kui riik soovib, et määratud kaitsjad sõidaksid Tallinnast Võrru ja vastupidi, siis peab riik ka nimetatud ebamõistlikud kulutused võtma enda kanda. Isikutel, kes kasutavad määratud kaitsja abi on õigus eeldada, et nimetatud õigusabi tasus ei sisalduks kulutusi, mis on ebamõistlikud ja mittevajalikud. Alates 01.01.2010 kehtima hakanud riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 kohaselt advokatuur nimetab viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Kohus, prokuratuur või uurimisasutus esitab eelnimetatud taotluse advokatuurile justiitsministri määrusega kehtestatud korras. Riigi õigusabi infosüsteemi vahendusel võib aga advokatuur määrata advokaadi kelle advokaadibüroo asukoht ei ole identne õigusabi osutamise asukohaga. Seetõttu võib Riigi õigusabi infosüsteemi vahendusel advokatuur määrata advokaadi, kelle advokaadibüroo asukoht ei ole identne õigusabi osutamise asukohaga. Seetõttu ei kuulu konkreetse riigi õigusabi osutaja valimine mitte süüdimõistetu, s.o E.L-i mõjusfääri vaid riigi (Eesti Advokatuuri) mõjusfääri, kes peab ebamõistliku regulatsiooniga võimalikuks, et kaitsjad sõidavad menetlustoiminguid sooritama ka oma advokaadibüroo asukohast teistesse piirkondadesse. Isegi kui Eesti Advokatuuril on mingid konkreetsed eesmärgid asjade jagamise puhul, millega põhjendada advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisi, ei ole proportsionaalne jätta seeläbi tekkivaid kulutusi süüdimõistetute kanda. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-76-10 asunud seisukohale, et tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Kaitsja on seisukohal, et KrMS § 180 lg 3 tuleb tõlgendada laiendavalt koostoimes põhiseaduse § 12 lg 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega ja jätta advokaatide sõidukulud riigi kanda. Juhul kui tõlgendada KrMS § 180 lg 3 kitsendavalt ja asuda seisukohale, et see ei anna kohtule võimalust jätta iseenesest teise maakonna advokaatide sõidukulusid riigi kanda, tuleb asuda seisukohale, et kriminaalmenetlusseadustik on selles osas vastuolus Põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p 21 sätestab, et Riigikohus võib tunnistada õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks. 5 Kaitsja leiab, et põhiseaduse §-ga 12 lg 1 on vastuolus olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda. Riik, kehtestades kulutuste suuruse mõttes ebamõistlikke regulatsioone riigi õigusabi osutajate määramisel, ei saa seeläbi jätta kulutusi, mis tekivad advokaatide sõitmisega ühest maakonnast teise, riigi õigusabi saajate kanda, kuivõrd see viiks PõS § 12 sätestatud võrdsusõiguse ebamõistliku rikkumiseni. Kaitsja märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on 20.04.2011 otsuses kriminaalasja nr 1-1017202 p 7 asunud seisukohale, et kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et konkreetse riigi õigusabi osutaja valimine ei kuulu mitte süüdimõistetu vaid riigi mõjusfääri, kes peab kehtiva regulatsiooniga võimalikuks, et kaitsjad sõidavad menetlustoiminguid sooritama ka oma advokaadibüroo asukohast teistesse piirkondadesse. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga ka selles, et olukorras, kus isiku kaitsjana esineb riigi õigusabi korras määratud advokaat, kelle advokaadibüroo asub õigusabi osutamise kohast eemal ja kui advokaat peab õigusabi osutamise kohta sõitma täiendavalt näiteks mitmel päeval järjest, peab isik, kellele riigi õigusabi antakse, olema võrdselt koheldud isikuga, keda kaitseb sama tööpiirkonna, kus riigi õigusabi osutatakse, advokaat. Kohtukolleegium tõdeb, et puudub mõistlik põhjendus, miks peab täiesti maksujõuline süüdistatav, kelle suhtes ei kohaldu KrMS § 180 lg-s 3 sätestatu, kandma õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud täiendava ajakulu ja sõidukulud. Kaitsja on seisukohal, et eelnimetatud põhimõte on kohaldatav ka käesolevas kaasuses, kuivõrd advokaat sõitis teise paikkonda korduvalt ning vahetult õigusabi osutamise tasule kaasnes tasu mis oli seotud seoses täiendava aja- ja sõidukuluga. Sellises olukorras on E.L-i PõS § 12 lg 1 sätestatud õiguse rikkumine ilmne. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Sellest tulenevalt tuleb tehtav kohtumäärus edastada EV Riigikohtule. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu E.L esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas täielikult. Apellatsiooni põhjenduste järgi töötab ta alates 01.09.2011 Tallinna lähedal Loo alevikus (töölepingu lisatud). Seoses suure tellimuse täitmisega toimub töö ka laupäeviti. Seetõttu ei ole tal võimalik täita maakohtu otsusega karistuseks mõistetud ühiskondliku töö tunde. Ta palub mõista talle karistuseks tingimisi karistus, kuna 66 euroga kuus ei olnud võimalik ära elada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Ringkonnakohus, olles andnud apellatsioonimenetluse pooltele võimaluse seisukohtade esitamiseks ja uurinud kriminaalasja materjale, leiab, et E.L-i apellatsioon tuleb rahuldada. E.L taotles talle maakohtu otsusega mõistetud üldkasuliku töö asendamist tingimisi karistusega. 2. Ringkonnakohus, olles uurinud apelleeritud maakohtu otsust, leiab, et maakohtu otsus tuleb KrMS § 338 p 2 alusel osaliselt tühistada E.L-ile karistuse mõistmise osas
6 § 69 sätete kohaldamises materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Samas leiab ringkonnakohus, et tühistades maakohtu otsuse, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks saata kriminaalasja tühistatud osas maakohtule KrMS § 341 lg 4 alusel uue kohtuotsuse tegemiseks, vaid saab maakohtu eksimuse ise kõrvaldada kohaldades E.L-ile karistuse mõistmisel
3.
lg 1 kohaselt asendatakse arest või vangistus üldkasuliku tööga üksnes süüdlase või süüdimõistetu nõusolekul. 4. Maakohus on süüdistatav E.L-ile karistust mõistes esitanud küll sellekohased põhjalikud motiivid (2 kd, tl 115-116) aga eksinud seejuures
§-st 69 lg 1 tuleneva süüdlase nõusoleku põhimõtte vastu. Maakohus asus seisukohale, et E.L-i puhul arvestades karistuse eripreventiivset eesmärki võib jätta karistuse täitmisele pööramata ning asendada vangistus üldkasuliku tööga ning viidanud sellele, et E.L on andnud nõusoleku üldkasuliku töö tegemiseks mõlemas ülekuulamisprotokollis (1 kd , tl 44 ja 2 kd, tl 43). Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohtu poolt viidatud E.L-i nõusolek üldkasulikuks tööks oli antud 13.09.2010 ja 16.05.2011 kahtlustatavana ülekuulamistel (1 kd, tl 44, 2 kd, tl 43), kus ta on selgitanud, et on töötu, raha ei ole ja ta valiks karistusena üldkasuliku töö. Seega oli maakohtu poolt karistuse mõistmisel viidatud nõusolek antud ajaliselt palju varem enne maakohtu istungi toimumist. 5. Samas aga on maakohus jätnud tähelepanuta E.L-i poolt maakohtu istungil 06.09.2011 (2 kd, tl 84) avaldatu, kus ta on lühimenetluses end süüdi tunnistanud ning enda viimases sõnas kohtule kinnitanud, et enam vargile ei lähe, kuna omab käesolevaks ajaks töökohta ja palub tingimisi karistust. Seega ei nähtu kohtuistungi protokollist, et E.L-ilt oleks küsitud konkreetselt nõusolekut üldkasulikuks tööks ja ta oleks sellega nõustunud, mida sätestab
6. Ringkonnakohus leiab seega, et eeltoodud põhjusel on maakohtu otsuses E.L-ile karistuse asendamisel üldkasuliku tööga tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, mis käesoleval juhul tuleb lugeda kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Ringkonnakohus uue otsusega kõrvaldab maakohtu eksimuse, kohaldades
§-st 74 tulenevalt E.L-ile maakohtu otsusega mõistetud karistusest (6 kuud vangistust) vabastamist katseajaga 1 aasta 6 kuud. Ringkonnakohus leiab, et ei riku sellega ka süüdistatava kaitseõigust, sest süüdistatav taotles apellatsioonis samuti talle mõistetud karistusest tingimuslikku vabastamist. Vangistuse mõistmise motiivid karistusliigina on esitanud maakohus põhjalikult otsuse motiveerivas põhiosas ning ringkonnakohus nõustub nendega. Samuti nõustub ringkonnakohus põhjendustega, miks ei pea E.L-i puhul mõistetud vangistust täitmisele pöörama. Seega kohaldades
lg 1 sätteid ja vabastades E.L-i karistusest tingimisi käitumiskontrollile allutamisega, põhjendab ringkonnakohus ka asjaoluga, et süüdistatav on leidnud endale ametliku töökoha, mis peaks ka vähendama riski uute samalaadsete kuritegude toimepanemiseks, kuna süüdistatava ütluste kohaselt oli kuritegude toimepanemise põhjuseks töö puudumine. 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.