1-11-2711/25

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24.jaanuar 2012.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 17.jaanuar 2012.a. Kriminaalasja number 1-11-2711 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Sten Lind ja Pavel Gontšarov Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus B.E süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses. Harju Maakohtu otsus 31.oktoobrist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava B.E, tema kaitsja adv. Talvi Vaske ja kannatanu T Z esindaja adv. Heidi RajamäeParik Prokurör Diana Helila Süüdistatav B.E (ankeetandmed otsuses) Kaitsja Harju Maakohtu RESOLUTSIOON Adv. Talvi Vaske Harju Maakohtu otsus 31.oktoobrist 2011.a. B.E suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse 2 poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 31.oktoobri 2011.a. otsusega süüdi tunnistada B.E KarS § 121 järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 50 päevamäära ulatuses, so arvestades päevasissetulekut 8,61 eurot, 430,50 (nelisada kolmkümmend ja 50s) eurot. Rahaline karistus tasuda ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. 25.11.2008 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistus viiakse täide iseseisvalt. Välja mõista B.E-lt riigieelarve tuludesse menetluskulud – süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 417,03 eurot, kaitsjatasu 460,21 eurot ja kriminaaltoimiku koopia tegemise kulu 1,05 eurot. B.E mõisteti süüdi selles, et tema 18.08.2010 kella 19.10 ajal xxxxxxxxxxxx korteris tõukas jõuliselt T Z selga, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Sellise tegevusega põhjustas B.E kannatanule tervisekahjustused, mis on fikseeritud Lasnamäe traumapunkti erapolikliiniku Balneom AS T Z väljastatud 19.08.2010 patsiendikaardiga, millest nähtub, et kannatanul on diagnoositud rindkere vasaku poole ja vasaku labakäe põrutused. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHASD: Süüdistatava kaitsja adv. Talvi Vaske vaidlustab esitatud apellatsioonis süüdistatava süüd ning taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja B.E õigeksmõistmist. Apellatsiooni aluseks märgib kaitsja KrMS § 338 p1 järgi kohtuliku uurimise ühekülgsuse ning puudulikkuse, mille tõttu on B.E põhjendamatult süüdi mõistetud. Käesolev juhtum leidis aset süüdistatava ja kannatanu ühises kasutuses olevas toas, mis on umbes 20 ruutmeetri suurune ja kus asub televiisor. Süüdistatav vaatab televiisorit oma halva nägemise tõttu väga harva.

1. augusti 2010.a. õhtul vaatas B.E telerist uudiseid, kui Z koju tuli. Kui uudised lõppesid läks B.E jalutama, kuna tal on unetus ja diabeet ning jalutamine on tema jaoks äärmiselt oluline ja seda ta teeb igal õhtul.Kui Z sisenes korterisse, läks ta temast mööda oma tuppa. Võimalik, et kannatanu kukkus, võimalik, et sai verevalumi töö juures kukkudes, kus naine enam ei tööta. Kannatanu süüdistatavale verevalumit ei näidanud. B.E on 84 aastane, on põdenud 4 infarkti, pärast seda tekkis insult, mille tõttu tekkis vasema poole halvatus ja ta ei saanud rääkida. B.E ja Z vahel on vaenulikud suhted sellest ajast, kui tuli välja kannatanu lapselapse suhtes toimepoandud kuritegu süüdistatava poolt. Samuti on kannatanu ja süüdistatava vahel lahendamata ühisvara jagamise küsimus.B.E ütluste kohaselt püüab Z temast lahti saada ja ajada teda tütre juurde Vilniusesse. Kohtuotsuse motiveerimisel ei arvestanud kohus B.E ütlusi, kuna kohtu arvates on need ebausaldusväärsed ja paljasõnalised. Samas on kohus veendunud kannatanu ütluste siiruses, kuna need on kohtu arvates kinnitatud teiste tõenditega, milleks kohus luges
2. augusti õhtul politseis fikseeritud 3 tervisekahjustust, kuna selle vigastuse iseloom langeb täielikult ütlustega ja on eluliselt usutav. kokku kannatanu B.E on veendunud, et kohtueelne uurimine tema asjas on läbi viidud puudulikult ja ühekülgselt Selle üheks näiteks toob ta kannatanu kehavigastuste diagnoosi Balneomi erapolikliinikust, milline tõend kannab väljaandmise kuupäeva
3. veebruar 2011.a. . Ei saa nõustuda asjaoluga, et B.E ütlused on välja jäetud kui ebausaldusväärsed, Z omad aga mitte. B.E tõi üksnes näiteid, kus ja kuidas Z võis oma vigastused saada. Samas ei ole B.E süü tõendamisel prokuratuur esitanud kohtule erapooletuid tõendeid, mis kinnitaksid B.E süüd. Puudub Z kõne salvestus politseisse, millest oleks selgunud, mis temaga tegelikult juhtus, samuti politsei ettekanne. Prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks läbi viia ekspertiisi, kas tõuke korral vaibaga kaetud põrandale on võimalik saada verevalumit ning vasaku külje põrutust või mitte. Mida tähendab jõuline tõuge jne. Karistuse mõistmisel ei ole Harju Maakohus tuvastanud B.E süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Samas on kohus veendudnud, et süüdistatavat saab mõjutada ka rahalise karistusega, kuivõrd tema poolt toimepandud kuritegu ei põhjustanud kannatanule raskeid või ulatuslikke kehavigastusi ning on leidnud, et B.E karistamine reaalse vangistusega oleks Z kättemaks oma lapselapse väärkohtlemise eest. Juhul, kui kohus leiab B.E süüdi olevat, palub kaitsja arvestada talle karistuse mõistmisel endiste abikaasade omavahelisi vaenulikke suhteid ning mitte arvestada Z ettepanekuga reaalse vangistuse taotlemisel, vaid pidada tähtsamaks B.E vanust, tema tervislikku seisundit, seda, et tegemist on Eesti Vabariigi kodanikuga, kes on 1948.a saadetud Siberisse asumisele ning pidanud seal palju läbi elama enne kui tal lubati tagasi kodumaale pöörduda. Samuti asjaolu, et tegemist on II astme kuriteoga, kus kahju ei ole suur ning tema iseseisva sissetuleku olemasolu. Süüdistatav B.E väidab apellatsioonis samuti, et tta ei ole kuritegu toime pannud. Kannatanu on kõik tahtlikult tema vastu korraldanud. Pole välja selgitatud, kas ta on üldse kannatanut tõuganud ja kes ja kus seda tegelikult tegi. Põhjendamatult on maakohus T.Z patsiandikaardi seostanud tema nimega. Kohtuotsusest on välja loetav kohtu püüdlused luua tema vstu tõendeid. Arvab, et kui tõesti oleks kannatanul olnud sinikas, oleks kannatanu seda temale kindlasti näidanud. Traumapunkti läks kannatanu ka alles järgmisel päeval. Traumapunkti õiend on dateeritud 6.02.2011.a. aga kannatanu kaebus 19.10.2011.a. Sündmuskoha vaatlust ei ole samuti teostatud menetluse käigus. Kannatanu esindaja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist B.E-le mõistetud karistuse osas ja uue otsusega mõista süüdistatavale reaalne vangistus 30 päeva, mille süüdistatav peaks kandma ositi. Apellatsiooni põhjendused on järgmised: Harju Maakohtu 25.11.2008 otsusega kohtuasjas 1-06-7131 mõisteti süüdistatav süüdi KarS § 142 lg 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 7-kuuline vangistus, samuti mõisteti süüdistatav süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2-kuuline vangistus. Kergema karistuse luges kohus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks määrati 7 kuud vangistust. Kohus kohaldas KarS § 73 alusel katseaega 3 aastat ning jättis karistuse täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane selle aja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 4 Kaevatavas lahendis mõistis kohus süüdistatavale karistuseks rahalise karistuse ja kohaldas KarS § 73 lg 5 jättes eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Kannatanu leiab, et süüdistatavale rahalise karistuse kohaldamine ei vasta karistuse määramise põhimõtetele. Kohus arvestanud süüdistatava terviseseisundiga. Antud asjaolu ei ole loetletud karistust kergendavate asjaolude nimistus KarS § 57 lg
4. KarS § 57 lg 2 alusel saab kohus arvestada karistust kergendava asjaoluna ka muid, lõikes 1 nimetamata asjaolusid. Kannatanu leiab, et KarS § 57 lg 2 mõtteks ei ole siiski lubada arvestada terviseseisundit karistust kergendava asjaoluna. Karistust kergendav asjaolu peab olema kuidagi seotud kuriteoga või isiku süüga. Süüdistatav ei pannud kuritegu toime väidetava halva terviseseisundi tõttu. Kohtul on õigus vangistus asendada ka elektroonilise valvega, mis omakorda kinnitab, et terviseseisundit ei saa karistuse kui sellise mõistmisel arvestada. Vangistusseaduses toodu kohasel (§§ 52-53) tagatakse arstiabi vanglas, samuti vältimatu arstiabi jne. Inimese vangistamine kui selline ei ole midagi sellist, mille eelduseks on hea tervislik seisund. Vanglas on inimesed pideva arstliku hoole ja järelevalve all, mis tähendab veelkord, et tervislikku seisundit ei saa arvestada karistuse liigi valikul. Karistusseadustik annab ka võimaluse asendada vangistuse nt üldkasuliku tööga, mida saab valida vastavalt terviseseisundile. Arvestades eelnevat, ei esine mitte ühtegi karistust kergendavat asjaolu, nagu kohus on kohtuotsuses ka sedastanud. Tervisliku seisundi arvestamine karistuse mõistmisel ei ole kooskõlas KarS § 57 lg-ga
5. Kohus leidis, et süüdistatava süü ei olnud suur. Kannatanule jääb selline seisukoht arusaamatuks. Süüdistatavat ei ole õiguspärasele käitumisele sundinud ka eelnev tingimisi vangistus, sama tegu (füüsiline vägivald) on toime pandu sama kannatanu suhtes teist korda. Kohtu poolt on karistuse mõistmise motiivides sedastatud, et kannatanu tervisekahjustus ei ole suur. Selline asjaolu ei saa olla aluseks süü suuruse hindamisel. Kohus pidanuks kaaluma ka kannatanu valu, vererõhu ja närvišokiga seonduvaid tagajärgi, hingelisi üleelamisi jne. Üksnes tervisekahjustuse alusel ei saa hinnata süüdistatava süü suurust. Kannatanu on seisukohal, et eeltoodud argumentidel ei ole objektiivselt põhjendatud kohtu seisukoht, et süüdistatava süü ei olnud suur. Teistkordne rikkumine vaatamata eelmise teo eest kohtu korras karistada saamine annab põhjuse järeldada, et põhjendatud on rangema karistuse valik tuginedes KarS § 56 sätestatule selles, et see võiks mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kannatanu juhib kohtu tähelepanu, et teistkordse teo eest on nüüd määratud kergem karistus, kui eelmise kohtuotsuse järgi oli määratud (siis määrati KarS § 121 järgi süüdistatavale 2-kuuline vangistus). Eelneva alusel leiab kannatanu, et karistuse mõistmise põhimõtteid, eelkõige õiguskorra huve ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, arvestades, oleks süüdistatavat tulnud karistada rangema karistusega, nimelt vangistusega. 5 Siinjuures ei arva kannatanu, et kohus oleks pidanud tingimata täitmisele pöörama kogu eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud vangistuse. Kohtul on õigus jätta karistust osaliselt kohaldamata, määrata täitmisele ositi jne. Kannatanu leiab, et üksnes šokivangistus võiks olla karistuseks, mis sunnib teda hoiduma edaspidisest kuritegude toimepanemisest. Kannatanu on seisukohal, et õiglane karistus oleks eelneva alusel olnud minimaalne, 30päevane vangistus. Kannatanu kinnitab, et tal ei ole karistuse peale kaebamisel kättemaksu motiivi, kaebus on esitatud kannatanu õigustunnetusest lähtudes. Karistuse mõistmine on kohtu pädevuses ja kannatanu palub ringkonnakohtul uuesti tõendeid uurides ja asja arutades kohaldada süüdistatava suhtes teistsugust karistust. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja süüdistatava ja kaitsja poolt esitatud apellatsioone, kannatanu ja tema esindaja toetasid kannatanu esindaja poolt esitatud apellatsiooni, prokurör esitatud apellatsioonidega ei nõustunud ja taotles maakohtu otsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaitsja poolt esitatud apellatsiooni osas märgib kohtukolleegium järgmist. Süüdistatava ütlustele rajatud kaitseversiooni põhiargumendiks on väide, et kannatanu, kellega temal on vaenulikud suhted süüstab teda alusetult. Vigastused võis kannatanu saada tasakaalu kaotades ja kukkudes ja seda kas kodus või tööl. Apellatsioonis tuleb kaitsja omapoolse ja maakohtust erineva tõendite hindamise tulemil järeldusele, et B.E süü ei ole tõendatud. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatava ja kannatanu sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just viimatinimetatuid. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb kõigi tõendite põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
6. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Esitatud 6 apellatsioonis korratakse sisuliselt neid väiteid, millistega vaidlustati süüdistust maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-177-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Igati põhjendatuks peab kohtukolleegium ka maakohtu seisukohta, millest nähtuvalt on kohtu siseveendumust süüdistsatava süü osas kõrvuti tõendite hindamisel tehtud järeldustega ka nö. süüdistatava käitumismuster, mis kohtukolleegiumi seisukohast ei ole omane mitte ainult süüdistatavale vaid üldse lähisuhetes vägivallatsevatele isikutele – ilmselgelt on tegemist kuriteoga, mis on retsidiivse iseloomuga ja kohtupraktikas on väga tihti jägitav just fakt, et vägivallatseja on mitmeid kordi mõistetud süüdi ühe ja sama lähedase isiku (abikaasa,ema) suhtes toimepandud vägivallategudes. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks viidata ka Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohatdele, mis sisuliselt toetavad sellekohast järeldust. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-8-10 p.-s11 selgitanud, et kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt
7. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või
8. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11). Ka on maakohus oma otsuses lugenud tuvastatuks süüdistatava ja kannatanu vahel eksisteerivad vaenulikud suhted ja selle vaenu põhjused, milleks on nii süüdistatava eelnev käitumin, mis on tuvastatud eelmise süüdistatava suhtes tehtud kohtuotsusega ja ka ühisvara jagamisest tulenevad erimeelsused. Seega on süüdistatava vägivaldsel käitumisel olemas motiiv. Arvestades asjaolu, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited on ümber lükatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning kohtukolleegium nõustub nendega täielikult, ei pea kohtukolleegium vajalikuks maakohtu otsuse motiive korrata. Kannatanu esindaja poolt esitatud apellatsiooni osas märgib kohtukolleegium järgmist. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada seadusest tulenevaid asjaolusid, milliseid tuleb obligatoorselt arvestada käesoleval juhul süüdistatavale karistuse mõistmisel ja mis üheselt viitavad kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud taotluste rahuldamise võimatusele e. välistavad apellatsioonis taotletaval viisil süüdistatava karistamist. 7 Süüdistatav pani vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toime eelmise kohtuotsusega temale määratud katseajal. Seaduse (KarS prg. 73 ja 74) mõtte kohaselt tähendab see sisuliselt seda, et kui isik paneb katseaja kestel toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, pööratakse eelmine kohtuotsus täitmisele. See aga tähendab omakorda seda, et moodustatakse liitkaristus KarS prg. 65 lg 2 sätete järgi e. liidetakse täielikult mõlema kohtuotsusega mõistetud karistuse vangistusmäärad (eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse puhul tuleb arvestada, et liitmisele kuulub mõistetud karistusest ärakandmata karistus) ja mis käesoleval juhul tähendab seda, et isegi olukorras, kui karistada süüdistatavat vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest seaduses ettenähtud minimaalseima vangistusmääraga, mis on ka KarS prg. 121 sanktsiooni alammääraks, siis minimaalseim liitkaristuse määr, mida kohus saab mõista süüdistatavale on eelmise kohtuotsusega mõistetud ja täielikult ärakandmata 7 kuud ning uue kohtuotsusega mõistetud näiteks 30 päeva e. 8 kuud vangustust. Seejuures puudub kohtul igasugune seaduslik võimalus kohaldada veelkordselt KarS prg. 73 või 74 sätteid, mis muuhulgas on ka kohaldatavad n.ö.šokivangistuse korral. Kannatanu esindaja, kes leiab, et kohus võiks täitmisele pöörata vaid uue kuriteo mõistetava vangistusmäära – 30 päeva – on sisuliselt seega ettepanek kohaldada süüdistatava suhtes šokivangistust, mida aga seadus ei võimalda. Sarnaselt eeltooduga on ka Riigikohus selgitanud oma otsuses 3-1-1-12-05 (p.9,10), et tingimisi süüdimõistetu suhtes, kes katseaja kestel pani toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistati vabadusekaotusega, ei saa teistkordselt rakendada vabadusekaotuse tingimuslikku kohaldamata jätmist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid asjades nr 3-1-1-84-03 - RT III 2003, 25, 248 ja 3-1-3-3-04 RT III 2004, 14, 173.) Katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemine on raskeim katseaja tingimuste rikkumine, millega isik on kuritarvitanud kohtu usaldust ja seega on välistatud isiku teistkordne vangistusest vabastamine. Riigikohus selgitab, et KarS § 74 lg-s 5 sätestatud karistuse täitmisele pööramise all tuleb mõista KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse tervikuna täitmisele pööramist. Kui kohus peab otstarbekaks kohaldada isiku suhtes KarS § 74 lg-s 2 sätestatut, mis võimaldab pöörata mõistetud vangistuse täitmisele üksnes osaliselt (reeglina kuu või kaks), on tegemist siiski karistusest tingimisi vabastamise juhuga, mida ei saa käsitada karistuse täitmisele pööramisena KarS § 74 lg 5 mõistes. Vastasel juhul muudab uue otsuse teinud kohus eelmist kohtuotsust, milles nähti ette, et uue tahtliku kuriteo toimepanemine tähendab süüdimõistetule mõistetud vangistuse täitmisele pööramist. Eelnevat arvestades on välistatud ka kannatanu apellatsioonis tehtud ettepanek vangistuse ositi täitmise osas, sest KarS prg. 66 kohaselt, mis reguleerib karistuse ositi mõistmist, on see võimalik vaid kuni kuuekuulise vangistuse mõistmisel. Arvestades kannatanu apellatsioonis tehtud ettepanekuid, m.h. kõrvuti ositi vangistuse kandmisega, mida kohaldatakse just süüdistatava tervislikku seisundit arvestades, ka ettepanekut, et sisuliselt saaks süüdistatav veeta oma vangistuse vangla haigla tingismustes, on arusaadav, et ka kannatanu saab aru, et süüdistatava vanusest, mis ilmselgelt on bioloogiliselt juba võrdsustatav vanurieaga ja tema tervislikult seisundist tulenevalt, ei saa süüdistatav vanglarežiimil karistust kanda. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava karistamine vangistusega vaidlustatud kohtuotsusega tuvstatud kuriteo ja sellest tulenevalt temale liitkaristuse mõistmine vangistusena ja seda minimaalselt 8 kuulisena, ei ole põhjendatud. Esmalt märgib kohtukolleegium, et peab kannatanu apellatsioonis esitatud ettepanekuid ja nimelt: karistada süüdistatavat selliselt, et tema vabadust piirata vaid 30 päevaga, võimalikuks menetluslikuks takistuseks, miks üldse puudub alus hakata vaagima 8 vangistuse mõistmise põhjendatust. Kohtupraktika ei tunne kaasuseid, kus oleks arutletud selle üle, kas prokuröri või kannatanu apellatsioonis tehtud süüdlase karistamise ettepanek, mis ilmselgelt on vastuolus seadusega, seab apellatsioonikohtule ka n.ö. piirid karistuse karmistamisel. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava kaitseõiguse seisukohast tuleb siiski lähtuda apellatsiooni piiride kehtestamisel kannatanu apellatsioonis tehtud nii lõpptaotlusest, kui ka sisulisest ettepanekust, mis väljendab kannatanu arusaama ja tahet, millist karistust tema süüdistatavale soovib. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-5-08 p.-s 13.1 selgitanud, et tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, sama paragrahvi
9. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. septembri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-65-05 - RT III 2005, 27, 281, p 5). Kriminaalmenetluse seadustiku § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata. Sellest sättest koosmõjus KrMS § 340 lg-ga 1 nähtub, et ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega. Juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest, millised tuleb vastavalt KrMS § 321 lg 2 p-le 4 apellatsioonis obligatoorselt märkida. Viimast seisukohta kinnitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.oktoobri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-65-06 milles märgitakse, et apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (RT III 2006, 37, 310, p 15). Seega on sisuliselt kujunenud olukord, kus apellatsioonikohus ei saaks rahuldada kannatanu apellatsioonis esitatud taotlust kuna see oleks ebaseaduslik ja seaduslikult süüdistatavale karistuse mõistmiseks vangistuse näol, puuduvad apellatsioonikohtul volitused kannatanu apellatsioonist seatud apellatsiooni piiride tõttu. Mis puudutab kannatanu seisukohta, et mõistetud vangistust ei pea süüdistatav kandma vanglarežiimil vaid ta saaks selle läbida vangla haiglas viibides, siis selles osas märgib kohtukolleegium järgmist. Ilmselgelt ja seda süüdistatava kõrgest vanusest, mis võimalikku kassatsioonimenetlust silmas pidades, oleks vanglasse saabumise ajaks 85 eluaastat ja tema tervislikku seisundit arvestades (korduvad infarktid), ei saa süüdistatav viibida vähemalt 8 kuud või ettetähtaegset vabanemist arvestades vähemalt 6 kuud vanglas vanglarežiimil e. kambritingimustes. Seega tuleks süüdistataval vangistuse aeg sisuliselt veeta vangla haiglas. Arvestades asjaolu, et vanglas pakutav tervisehoiuteenus ei tohi erineda üldsisest tervishoiuteenusest, tähendab see aga seda, et süüdistatavas ei saa tekkida arusaama, et tulevikus ei pane ta kuritegusid juba seetõttu toime, et ei taha uuesti vanglasse sattuda e. puuduks tõsiseltvõetav prognoos raugaeale vastava kurjategija seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas Kohtukolleegium möönab, et süüdistatava karistamine rahalise karistusega olukorras, kus ta on juba samalaadse kuriteo eest karistatud vangistusega ja ta ei ole teinud endale mingeid järeldusi eelmisest kohtuotsusest e. sellega mõistetud tingimuslikust vangistusest, kujutab endast karistuse mõistmise põhimõtetet teatud eiramist. Loomulikult ei saa kuidagi põhjendada, miks uue analoogilise kuriteo toimepanemine ja veel sama isiku suhtes, toob kaasa kergemaliigilise karistuse mõistmise. Samas tuleb aga tõdeda, et 9-nda aastakümne teise poole hakul seisev süüdistatav, kelle vangistusega karistamise küsimust tuleks kohtul otsustada, on ka enam kui harukordne. Bioloogiliselt on juba tegemist 9 vanusega, mis välistab vanglaelus hakkamasaamise. Kohtukolleegium on seisukohal, et tegelikult tuleks arvestada sisuliselt juba raugaeas vanuritele karistuse mõistmisel neidsamu asjaolusid, milliste arvestamise vajadust on rõhutanud Riigikohus alaealiste puhul. Riigikohus on oma mitmes otsuses selgitanud, et alaealisele on reaalse vangistuse mõistmine erandlik. Samamoodi tuleb kohtukolleegiumi arvates suhtuda ka vanurile karistuse mõistmisel. 85 aastase südamehaige isiku saatmine vanglasse ei ole humaanne ja kohtukolleegium toetab maakohtu seisukohta, et käesoleval juhul tuleb süüdistatavale karistuse mõistmisesse suhtuda leebemalt. Maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud rahalise karistuse määr – 50 päevamäära – on põhjendatud ning asjaolusid, mis annaks aluse selle kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud. Põhjendatud on ka sissetulekut omavale süüdistatavale menetluskulude täies mahus tasumise kohustuse panemine. Ka apellatsioonimenetlusega süüdistataval tekkinud kulud tuleb tal hüvitada täies ulatuses. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 31.oktoobrist 2011.a. B.E suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Sten Lind Pavel Gontšarov 10