Obsah (4)

§ 293§ 64§ 68§ 73

1-08-7474 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. august 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-08-7474 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaidlustatud ko

§ 293

lg 2 p 1 ja § 294 lg 2 p 1 järgi.

§ 64

lg 1 kohaldamisega mõisteti talle liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistusest kantuks H.S-i kahtlustatavana kinnipidamise aeg 24.10.-26.10.2007, s.o 3 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.

§ 73

lg-te 1–3 alusel määrati, et mõistetud karistusest kuulub H.S koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust ning 3 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui H.S ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohtuotsus jõustus 14.02.2011 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusega. Vastavalt kohtu korraldusele pidi H.S-ilmuma Tartu Vanglasse karistust kandma 16.05.2011, kuid süüdimõistetu 05.05.2011 esitatud taotlusel lükkas kohus 16.05.2011 määrusega KrMS § 415 lg 1 p 1 alusel vangistuse täitmisele pööramise kahe kuu võrra edasi, kohustades H.S ilmuma Tartu Vanglasse 18.07.

1. 07.07.2011 saabus kohtusse süüdimõistetu uus taotlus vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks. Taotluse kohaselt ei ole H.S-i tervisliku seisundi hindamiseks vajalikke uuringuid õnnestunud seni läbi viia temast sõltumata põhjustel. Kuna vajadus uuringute järele ei ole ära langenud, taotleb süüdimõistetu vangistuse täitmise edasilükkamist KrMS § 415 lg 1 alusel kolme kuu võrra. H.S-i poolt kohtule 05.05.2011 ja 07.07.2011 esitatud taotlustest vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks nähtub, et süüdimõistetu on juba aastaid põdenud XXXX .
2. aastal oli ta suunatud operatsioonile, mis jäi töö ja kriminaalkohtumenetluse tõttu teostamata. 04.05.2011 on H.S pöördunud Valga Haigla XXXX poole, kes tuvastas XXXX XXXX, tegi XXX ning pidas vajalikuks täiendavate uuringute (XXXX, XXXX XXX ja XXX vajaduse hindamine) teostamist. Vastavalt arsti selgitustele on uuringute tegemine võimalik alles siis, kui XXXX on XXXX. Selle saavutamiseks korrigeeris arst XXXX ravi. 15.05.2011 pöördus H.S halva enesetunde tõttu kiirabisse, kus tal diagnoositi XXXX XXXX. Kohtule esitatud patsiendikaardist nähtub, et tegemist on olnud XXXX XXXX (210/105), ravimite manustamise järgselt on XXXX XXXX ning patsient on lahkunud koju. Pärast 16.05.2011 kohtumäärusega vangistuse kandmise edasilükkamist kaheks kuuks on H.S 10.06.2011 käinud perearsti vastuvõtul, kus on fikseeritud jätkuvalt XXXX XXXX ning korrigeeritud ravi. 13.06.2011 on teostatud XXXX . 17.06.2011 on pöördumisel XXXX poole kindlaks tehtud, et XXXX XXXX tõttu ei ole võimalik läbida täiendavaid uuringuid. Viimasel pöördumisel perearsti poole vahetult enne taotluse esitamist – 06.07.2011 on fikseeritud, et XXXX XXXX ei võimalda vajalikke uuringuid teha. Neil asjaoludel – kuna süüdimõistetu tervisliku seisundi hindamiseks vajalikke uuringuid ei ole olnud temast sõltumata põhjustel võimalik läbida ning suveperioodil on ravijärjekorrad pikad – taotleb H.S veelkord lükata temale mõistetud vangistuse täitmisele pööramine edasi kolmeks kuuks. Esimese astme kohtu määruse sisu Maakohus leidis, et H.S-i taotlus vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas KrMS § 415 lg 1 p 1 sätestatud asjaolu. Maakohtule esitatud H.S-i terviseseisundit kirjeldavate dokumentide põhjal saab teha järelduse, et süüdimõistetu ei ole raskelt haigestunud mitte pärast kohtuotsuse tegemist ja enne karistuse kandmisele asumist, vaid haigus, mis temal väidetavalt takistab karistuse kandmisele asumist – XXXX – on temal diagnoositud juba
3. aastal. Seega võib eeldada, et tegemist on XXXX haigusega. Nagu nähtub vangla kirjast, on vangistuses võimalik arsti poolt ordineeritud ravi jätkata, samuti jälgida kinnipeetava tervislikku seisundit. Ainus, mida vanglas teha ei saa, on H.S-ile täiendavate uuringute tegemine (koormuse XXX ja XXXX). Nimetatud uuringute tegemine ei ole seni olnud võimalik, kuna patsiendi XXXX on olnud liiga XXXX. Kuid kui H.S-i XXXX XXXX ei ole senise ravi käigus (eeldatavalt alates
4. aastast ning
5. aasta mais ja juunis korduvad ravi korrigeerimised) suudetud alandada tasemele, mis võimaldaks seni tegemata uuringute läbiviimist, siis ei saa eeldada, et uuringuid saab teha järgneva kolme kuu jooksul, milliseks ajaks süüdimõistetu taotleb vangistuse kandmise edasilükkamist. Ka ei näe KrMS § 415 lg 1 p 1 ette vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist meditsiiniliste uuringute tegemise eesmärgil, põhjuseks saab olla vaid raske haigestumine. Maakohus leidis, et olukorras, kus süüdimõistetu ei ole temal diagnoositud haiguse – XXXX – tõttu vajanud viimasel ajal haiglaravi ega olnud pärast kohtuotsuse tegemist töövõimetu, ei ole alust käsitleda teda raskelt haigestununa. Talle on määratud XXXX ravi ning seda saab vanglas jätkata. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. 2 Maakohus andis süüdimõistetule uue tähtaja vangistuse kandmisele ilmumiseks, määrates, et H.S on viie päeva jooksul arvates maakohtu määruse jõustumisele järgnevast päevast aega ilmuda vabatahtlikult Tartu Vanglasse karistust kandma. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu H.S-i kaitsja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega lükata H.S-ile mõistetud vangistuse täitmisele pööramine edasi kolmeks kuuks. Kaitsja märgib, et Tartu Maakohus pidas
6. aasta mais võimalikuks lükata H.S-ile mõistetud vangistus edasi selleks, et oleks võimalik läbi viia vajalikud uuringud ning määrata tema haigusele vastav ravi. Tartu Vangla kinnitas, et taolisi uuringuid ei ole võimalik vanglas läbi viia ning seetõttu on süüdimõistetu taotlus põhjendatud. Käesolevaks ajaks ei ole uuringute vajadus ära langenud, samuti ei ole maakohus pidanud vajalikuks täpsustada vangla seisukohta. Seega ei ole süüdimõistetu tervislik olukord ning vangla võimalused muutunud. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja jaoks arusaamatu maakohtu seisukoht, et uuringuid ei ole enam vaja. Sisuliselt on kohus otsustanud, et vanglas tuleb jätkata H.S-ile seni määratud raviga. Süüdimõistetule teadaolevalt ei ole kohtunikul meditsiinilist eriharidust, mistõttu on põhjendamatu kohtu hinnang süüdimõistetu tervislikule olukorrale ja vajalikule ravile. Kui kohtul tekkis kahtlusi uuringute vajaduse suhtes oleks tulnud määrata kohtumeditsiiniline ekspertiis, mille käigus on võimalik saada põhjendatud arvamus uuringute vajaduse ning võimaliku ravi kohta. KrMS § 415 lg 1 sätestab, et täitmiskohtunik võib karistuse täitmisele pööramise oma määrusega edasi lükata kuni kuue kuu võrra, kui süüdimõistetu on haigestunud ja teda ei ole võimalik vanglas ravida. Maakohus on 12.07.2011 määruses käsitlenud eelnimetatud sätet liigselt kitsendavalt, asudes seisukohale, et uuringute tõttu ei ole võimalik vangistust edasi lükata. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et H.S on tuvastatud terviserike, mille täpsemaks diagnoosimiseks ning kohase ravi määramiseks on vajalikud täiendavad uuringud. Tartu Vangla on kinnitanud, et neil puudub võimalus selliste uuringute läbiviimiseks. Asjaolu, et süüdimõistetu vajab täiendavaid uuringuid, ei saa olla põhjuseks vangistuse edasilükkamisest keeldumisele, kuna ebatäpne diagnoos ei võimalda määrata kohast ravi ning seab sellega ohtu süüdimõistetu elu. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et olukorras, kus erinevad kohtukoosseisud on samade tõendite alusel lahendanud süüdimõistetu taotluse erinevalt, pidanuks maakohus oma otsustust põhjalikult motiveerima ning kaasama vajadusel eksperdid. Käesoleval juhul ei ole maakohus pidanud vajalikuks seda teha ning on asunud ise hindama süüdimõistetu tervislikku olukorda, vajalikku ravi ja selle kohaldamise võimalusi. Seega ei põhine kohtu seisukoht tõenditel ning kaevatav lahend on sisuliselt motiveerimata. 16.08.2011 saabus Tartu Ringkonnakohtusse H.S-i taotlus, milles ta soovib määruskaebusele lisada uusi argumente. H.S märgib, et 07.09.2011 on tal võimalik minna uuringutele, mille käigus otsustatakse, kas kirurgiline sekkumine on vajalik või mitte. H.S leiab, et kui vaidlustatud määrus jõustub enne talle määratud uuringute aega ning selle tulemusena jääb operatsioon sooritamata, võib see kaasa tuua raskeid ning pöördumatuid tervisekahjustusi. Vangla on kohut varasemalt teavitanud, et vangistuses viibides ei ole vajalike uuringute tegemine ja ravi määramine võimalik. Ilma uuringuteta ei ole aga võimalik määrata õiget diagnoosi, rääkimata õigest ja pädevast ravist. Seetõttu leiab süüdimõistetu, et kui tal ei võimaldata vabaduses uuringutel käia, siis takistab see talle kompetentse ravi määramist. Olukord, mis seab ohtu tema tervise, rikub EIÕK artiklit
7. H.S palub võimaldada tal enne vangistuse kandmist käia terviseuuringutel ning vajadusel ka operatsioonil. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 3 KrMS § 415 lg 1 p 1 kohaselt võib vangistuse täitmisele pööramise kuni kuue kuu võrra edasi lükata, kui süüdimõistetu on raskelt haigestunud ja vanglas ei ole võimalik teda ravida. Käesoleval juhul on H.S esitanud maakohtule taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks kolme kuu võrra põhjusel, et süüdimõistetu tervisliku seisundi hindamiseks vajalikke uuringuid ei ole seni temast sõltumatutel põhjustel õnnestunud läbi viia. Vajadus uuringute järele on aga jätkuvalt olemas. Ringkonnakohtule esitatud materjalidest nähtub, et H.S põeb juba aastaid XXXX . 04.05.2011 pöördus H.S XXXX poole, kes tuvastas XXXX XXXX ning pidas vajalikuks täiendavate uuringute teostamist. Samas selgitas arst, et uuringute tegemine on võimalik alles siis, kui XXXX on XXXX. XXXX XXXX korrigeeris arst ravi. 15.05.2011 pöördus H.S XXXX XXXX tingitud halva enesetunde tõttu kiirabisse, kus tal diagnoositi XXXX XXXX . Ravimite manustamise järel XXXX XXXX ja H.S lahkus koju. Pärast 16.05.2011 kohtumäärusega vangistuse kandmise edasilükkamist kaheks kuuks on H.S korduvalt käinud perearsti ja XXXX visiitidel, mille käigus on fikseeritud jätkuvalt XXXX XXXX , korrigeeritud ravi ning tehtud kindlaks, et XXXX XXXX tõttu ei ole võimalik läbida täiendavaid uuringuid. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on jätnud põhjendatult H.S-i taotluse vangistuse täitmisele pööramise kolme kuu võrra edasilükkamiseks rahuldamata. KrMS § 415 lg 1 p 1 alusel on vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamine võimalik üksnes juhul, kui süüdimõistetu on raskelt haigestunud ja vanglas ei ole võimalik teda ravida. Käesoleval juhul põeb H.S juba aastaid XXXX . Arstid on talle määranud medikamentoosse ravi, mida on vajadusel korrigeeritud. Lisaks on arstid pidanud vajalikuks täiendavate uuringute läbiviimist patsiendi tervisliku seisundi hindamiseks. Tartu Vangla 11.05.2011 esitatud arvamusest nähtub, et kuigi XXXX määratud täiendavaid uuringuid ei ole vanglas võimalik teostada, on medikamentoosse ravi jätkamine ja H.S-i tervisliku seisundi jälgimine vanglas võimalik. Seega on H.S võimalik ravida ka vanglas. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus taotlust läbi vaadates asunud hindama süüdimõistetu tervislikku olukorda ja vajalikku ravi. Maakohus on üksnes tuvastanud, et H.S-ile arstide poolt määratud medikamentoosset ravi on võimalik teostada ka vanglas ja seega ei ole tegemist KrMS § 415 lg 1 p 1 sätestatud olukorraga. Samuti ei ole maakohus asunud seisukohale, et XXXX poolt vajalikuks peetud täiendavaid uuringuid ei ole enam vaja läbi viia. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuivõrd H.S-i XXXX ei ole täiendavate uuringute teostamise vajaduse tuvastamistest 04.05.2011, s.o üle kolme kuu jooksul suudetud XXXX uuringute teostamiseks vajalikule tasemele, siis puudub alus arvata, et järgneva kolme kuu jooksul osutuks uuringute teostamine võimalikuks. H.S on küll esitanud kohtule saatekirja ning kutse arsti vastuvõtule Valga Haiglasse XXXX XXX uuringu läbiviimiseks, kuid nimetatud tõenditest ei tulene, et uuringut on H.S-i tervislikust seisukorrast tulenevalt kindlasti võimalik 07.09.2011 läbi viia. Välistatud ei ole, et ka 07.09.2011 on süüdimõistetu XXXX sellisel tasemel, mis ei võimalda uuringut teostada. Kuivõrd H.S-ile arstide poolt määratud ravi on võimalik jätkata ka vanglas ning puudub kindlus vajalike uuringute teostamise võimalikkuse kohta järgneva kolme kuu jooksul, leiab ringkonnakohus, et H.S-ile mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamine on põhjendamatu. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. § 53 lg 2 täpsustab, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega tagatakse 4 H.S-ile ka vanglas tema tervisliku seisundi jälgimine ning vajadusel eriarstiabi osutaja juurde suunamine. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Aarne Sarjas Mati Kartau 5 Tiit Lõhmus