Väärteoasi nr 4-11-4164 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.aprillil 2012 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-11-4164 Kohtunik Loretta Pikma Kohtuistu

§ 33

lg 3 rikkumise eest rahatrahvi 33 trahviühikut s.o 132 eurot ja rikkumine kvalifitseeriti LS § 239 lg 1 p 1 järgi. 26.10.2011 esitas U.M kaebuse kohtuvälise menetleja Ida Prefektuuri 28.09.2011 otsusele väärteoasjas nr. 2440,11,006895 , milles palus tühistada nimetatud otsus, kuna kaebuse esitaja ei pannud toime süütegu, milles teda süüdistatakse. 2. LS § 227 lg 2 U.M-i kohta koostati 25.11.2011.a. väärteoprotokoll nr. AB 1226841 selle kohta, et ta Jõhvi linnas Rakvere tänava viaduktil juhtis mootorsõidukit liiklusmärgi nr. 351(30 km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 57 +/- 3 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. Otsusega väärteoasjas nr. 2440,11,009110 13.12.2011 määras Ida Prefektuuri kohtuväline menetleja U.M-ile karistuseks lubatud sõidukiiruse ületamise eest mitte vähem kui 24 km/h s.

§ 50

lg 5 p 3 rikkumise eest rahatrahvi 50 trahviühikut s.o 200 eurot ja rikkumine kvalifitseeriti LS § 227 lg 2 järgi. 2 U.M esitas 11.01.2012 kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele väärteoasjas 13.12.2011 nr. 2440,11,009110, milles palus tühistada eelnimetatud otsus ja lõpetada väärteomenetlus. 07.02.2012 Viru Maakohtu kohtumäärusega ühendati väärteoasjad nr. 4-11-4164 ja nr. 4-12-122 menetlemiseks ühtses väärteomenetluses. Kohtu poolt uuritud tõendid ja järeldused: Kohus hinnanud kogumis väärteoasjas kogutud tõendeid leidis, et U.M-i kaebus kahe vääreoasja kohtuvälise menetleja otsuste peale tuleb jätta rahuldamata: - Ida Prefektuuri otsus väärteoasjas nr. 2440,11,006895 28.09.2011 (tlk.17) U.M-ile sõidukijuhi poolt turvavööga kinnitamata jätmise eest, s.oLS § 33 lg 3 rikkumise eest LS§ 239 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistuseks määratud rahatrahv 33 trahviühikut s.o 132 eurot tuleb jätta muutmata. - Ida Prefektuuri otsus nr. 2440,11,009110 13.12.2011 (tlk.25) U.M-ile lubatud sõidukiiruse ületamise eest mitte vähem kui 24 km/h s.

§ 50

lg 5 p 3 rikkumise eest LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahv 50 trahviühikut s.o 200 eurot tuleb jätta muutmata. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §-s 133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et menetlusalusele isikule on õigesti määratud karistused Liiklusseaduse §239 lg 1 p 1 ja LS § 227 lg 2 alusel erinevatel päevadel toimepandud liiklusalaste rikkumiste eest. Seega on vaja antud väärteoasjas tuvastada, kas U.M rikkus ülalnimetatud Liiklusseaduse nõudeid s.

§ 33lg 3 ja LS § 50 lg 5 p 3 sätteid.

1. 11.09.2011 LS § 33 lg 3 rikkumine Kohus leidis, et U.M-i süüline käitumine LS § 33 lg 3 sätete rikku mises s.o sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud, on tõendatud tunnistaja, politseiametniku R T ütlustega, kes selgitas, et tema koos paarimehega märkasid mõlemad 11.09.2011 kella 16 paiku Jõhvi linnas Tartu mnt maja 15 b juures liiklemas sõidukit, mille juhil oli turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata. Asjaolu, et turvavöö oli kinnitamata oli hästi nähtav läbi sõiduauto esiklaasi ja külgakna klaasi. Sõiduki juht oli autos üksi ja peatumise hetkel oli ta juba turvavööga kinnitatud. Menetlustoimingud viidi läbi politseiautos. Paarimees A U, kelle emakeel on vene keel, suhtles juhiga vene keeles. Allakirjutamise järel rebis menetlusalune isik väärteoprotokolli koopia toimikust välja ja lahkus sõidukist. Paarimees palus isikul tulla politseijaoskonda. Politseijaoskonnas annulleeris politseiametnik eelnimetatud väärteoprotokolli ning koostati uus väärteoprotokoll, kohalekutsutud tõlgi, Inna Külaotsa osavõtul tõlgiti vene keelde ja selgitati vene keeles menetlusalusele isikule, U.M-ile uuesti koostatud väärteoprotokolli sisu. Kohus hindab tunnistaja ütlusi usaldusväärseks. Tunnistajat hoiatati kohtuistungil vastutustest KarS § 318 ja 320 järgi ja ütlused on antud vahetult kohtuistungil ilma kellegi poolt mõjutamata. Tunnistaja andis U.M-i poolt toimepandud rikkumise kohta selgitusi tunnistaja enda 3 vahetu tajumise kohta. Puuduvad ajendid ja alused, et tunnistaja antud ütlused on pahatahtlikult ja alusetult kallutatud menetlusaluse isiku kahjuks. Menetlusse kaasati tõlk, kes tõlkis kohtuvälises menetluses väärteoprotokolli U.M-ile. Kohtuistungil puudub vaidlus kahe väärteoprotokolli sisulise erinevuse osas. Tunnistaja, politseiametnik A U andis ütlusi kohtuvälise väärteomenetluse käigu kohta ja tema ütlustega on tõendatud, et 11.09.2011 teostas ta koos patrullpolitseinik R T liiklusjärelevalvet ja kell 16.00 sõitis neile vastu sõiduauto, mille juht ei olnud kinnitatud turvavööga. Ilm oli selge ja sõidukite vahe oli väike. Isik oli sõiduautos üksi. A.U keeras sõiduki ringi, andis peatumismärguande siniste -punaste vilkuritega ja sõiduk peatus Tartu mnt 21b maja juures. A.U paariline väljus politseiautost ja läks autojuhiga vestlema. Kohus märgib, et tunnistaja ütlustega on tõendatud, et politseiametniku menetlustoimingud asjaolude tuvastamise kohta on tuvastatud tõepäraselt ja seonduvad tunnistaja R.T ütlustega. Eeltoodud ütlustega on tõendatud, et tuvastatud asjaoludega ei leidnud tõendamist politseiametnik A.U poolt väärteoasjaolude kunstlik loomine. A.U jäi politseiautosse ja tunnistaja R.T, kes väärteoasjaolude tuvastamise ajal oli xxx, menetlusalust isikut ei tundnud, läks sõidukijuhi juurde temaga vestlema. Kui selgus, et sõidukijuht räägib vene keeles, kutsus R.T paarimehe A.U sõidukijuhiga vestlema. A.U poolt tunnistaja sundimist või mõjutamist ütluste kallutamisele menetlusaluse isiku kahjuks väärteomenetluse käigus kohus ei tuvastanud. Kaebuse esitaja seisukoht tunnistaja R.T ütluste mittetõepäraseks tunnistamine üksnes seetõttu, et tunnistaja ei mäletanud 11.09.2011 U.M-i juhtimisel olnud sõiduki turvavöö värvi
2. märtsi 2012 kohtuistungil ei ole tõsiseltvõetav kui väärteo mittekoosseisulise tunnuse kohta vajalik teave, mistõttu kohus jätab taotluse rahuldamata. Siinkohal kohus nõustub tunnistaja R.T põhjendatud ja asjakohase selgitusega, et nelja kuu kestel igapäevaselt ja korduvalt samasuguste liiklusalaste rikkumistega tegelemisel ei ole tunnistajal võimalik ja nõutav meelde jätta iga menetletava juhtumi turvavöö värv. Tunnistaja Inna Külaotsa ütlustega on tõendatud, et politseijaoskonnas tõlkis ta menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja tegi seda korduvalt, sest menetlusalune isik vastas mitu korda, et temale ei ole tõlgitu arusaadav. Seejärel isik selgitas, et tõlge on arusaadav aga muu ei ole arusaadav. Menetleja hoiatab alati tõlki enne toimingut kriminaalvastutusega teadvalt valesti tõlkimise eest. Tunnistaja selgitab, et hoiatamise k ohta allkirja võtmine sõltub menetlejast. Kohus jätab välja tõendite kogumist tunnistaja OT ütlused. Tunnistaja ei viibinud sõiduautos ajal, mil politseiametnikud sõiduauto kinni pidasid. O.T selgitas, et ta on U.M-i abikaasa ja sõitis sõiduautos koos kaebuse esitajaga kuni Eesti Telefoni majani, kus väljus autost. Abikaasa sõitis edasi. Tunnistaja ütlustest nähtub, et tunnistaja ei saa anda ütlusi U.M-ile inkrimineeritud väärteo toimepanemise asjaolude kohta, mida ta ise vahetult ei tajunud, sest ta oli sõidukist väljunud enne kui politseiametnikud märkasid sõidukijuhti ilma kinnitamata turvavööta liikluses. Tunnistaja A D ütlused U.M-i turvavöö kasutamise asjaolude kohta tema kinnipidamise hetkel jätab kohus välja tõendite kogumist. Nimetatud tunnistaja ütlused nii ajaliselt kui ja faktiliselt ei kajasta sõidukijuhi U.M-i käitumist temale väärteo toimepanemise kohas. A.D viibis eeltäheldatud ajal Jõhvi linnas Malmi tänava piirkonnas, kust U.M oli välja sõitnud. Tuvastatud rikkumine leidis aset aga Tartu mnt -l, mis jääb oluliselt kaugele tunnistaja vaateväljast ka väljasõidu algusest ka ajaliselt. Kohus leidis, et U.M-i käitumist väärteoasjaolude selgitamise ja väärteoprotokolli koostamise ajal väljendavad venitamise ja politseiametnike seaduslike korralduste täitmisest kõrvalehoidumise taktikat, eelkõige vastutusest kõrvalehoidumise eesmärgil. Kohtuistungil ei kogutud tõendeid, millest nähtuks kohtuvälise menetleja poolt VtMS§ 19 menetlusaluse isiku õiguste rikkumine. Väärteomaterjalidest nähtub, et U.M-i suhtes ei 4 ole kasutatud isiku kinnipidamist, vaid ta on allutatud menetlustoimingutele kohtuvälise menetleja poolt vajalike, seaduslike toimingute teostamiseks. Menetlusalune isik ei ole esitanud õigeaegselt s.o 15 päeva jooksul alates väärteoprotokolli kättesaamisest kohtuvälisele menetlejale vastulauset väärteoprotokollis tuvastatud asjaolude kohta. Seega on kohtu poolt kontrollitud kohtuvälise menetleja lahend U.M-i 11.09.2011 rikkumise kohta vahetult kõiki tõendeid kohtuistungil. Ülaltoodu alusel tuleb prefektuuri otsus U.M-ile rahatrahvi määramise osas Liiklusseaduse §239 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata.
3. 25.11.2011 LS § 50 lg 5 p 3 rikkumine Liiklusseaduse §227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 – 40 kilomeetrit tunnis –mille eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja määras tuvastatud rikkumise eest karistuse sanktsiooni keskmises määras. Kohtuväline menetleja ei kohaldanud toimepandud rikkumise eest lisakaristust. U.M-i süüline käitumine on tõendatud kohtuistungil esitatud ja faktiliselt kohtuistungil vaadatud videosalvestisega U.M-i juhtimisel oleva sõiduauto liiklemise kohta pimedal ajal väärteoprotokollis fikseeritud ajal ja kohas s.o viaduktil Rakvere t Jõhvi linnas. Kaamera politseisõidukis on suunatud ettepoole U.M-i juhtimisel oleva sõiduauto liikumise suunas- kes oli üksik liikleja viaduktil kiiruse mõõtmise ajal. Teisi sõidukeid viaduktil samas suunas liiklemas ei olnud. Kiirusemõõteseadme tabloo näit videosalvestisel oli 57 ja sama näit on fikseeritud ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis, (tlk. 9-10 tõlkega) mille tõlkis U.M-ile tõlk R T (kajastatud videosalvestisel). Videosalvestisel nähtub väärteomenetleja A.U korduv ettepanek U.M-ile politseisõidukis tabloole salvestatud näidu vaatamiseks. Menetlusalune isik oma käitumisega väljendab selleks soovimatust ja keeldub vaatamast tabloo poole. Samas kirjutab väärteoprotokolli oma seisukoha, et temale ei tutvustatud tabloo näitu, mis aga ei vasta tegelikkusele ja kohus jätab menetlustoimingule allutatud isiku väited välja tõendite kogumist. U.M-i süü on tõendatud ka tunnistaja K T ütlustega selles, et 25.11.2011 kella 6 paiku hommikul patrullteenistuses olles teostas liiklusjärelevalvet Pargi ja Kaare t ristmikul Jõhvi linnas. Tunnistaja nägi, et Kaare tänava suunast viaduktile sõitis tumedat värvi universaal viaduktil intensiivselt kiirendades. Viaduktil oli kehtestatud seoses remondiga kiiruse piirang 30 km/h. Politseiametnik mõõtis kiirust politseiautos viaduktile sõites kiiruse mõõtmise suunas ja fikseeriti üksiku sõiduki registreerimisnumbriga xxx RMW 530d kiirus 57 km/h. . Politseiautos lülitati sisse kaamera ja sõideti sõidukile järgi. Sõiduk peatati punase-sinise vilkuriga Rakvere t SEB panga juures. Tunnistaja jäi politseiautosse. Paarimees läks juhiga vestlema. Ükskiku sõiduki juhiks osutus U.M ja isik oli autos üksinda. See oli näha läbi klaaside ja reklaam- ning tehisvalgustus põles. Viaduktil mõõtmise ajal teisi sõidukeid ei olnud. Menetlusalune isik kutsuti politseiautosse. U.M väljus oma sõidukist ja lu kustas sõiduki, millest andis märku autotulede vilkumine. Politseiautos vormistati vääreoprotokoll. Paarimees tutvustas protokolli vene keeles ja küsis iga kord kas on selge, millele menetlusalune isik vastas eitavalt. Paarimees tõlkis talle protokolli mitu korda sõna sõnalt ümber, peale mitmendat seletamist isik vastas, et talle ei ole midagi selge. Menetlusalune isik vastas, et ta nõustub ainult sel juhul kui temale koostatakse protokoll minimaalse trahviga. Seejärel otsustati kutsuda tõlk, kes saabus 15-20 minuti pärast. 5 Kohtuistungil vaadatud videosalvestiselt nähtub, et U.M väljub oma sõidukist ja lukustab oma sõiduki, millest annab märku sõiduki tulede vilkumine. Tunnistaja A U ütlustega on tõendatud, et ta koostas rikkumise kohta väärteoprotokolli ja tõlkis ise menetlusalusele isikule. Kuna see menetlusalusele isikule ei sobinud, kutsus kohale tõlgi. Tõlk tõlkis väärteoprotokolli. Väärteoprotokolli koostamise kohal menetlusalune isik ei taotlenud üle kuulata tunnistajaid ja nimeliselt ei teatanud tunnistate nimesid, keda üle kuulata. U.M-i juhtimisel oleva sõiduki kiirus oli fikseeritud 57 km/h. Kaamera sisselülitamisega fikseeriti sõiduki kiiruse näit viaduktil varahommikul ja teisi sõidukeid viaduktil sel ajal ei ole. Politseiauto jõudis sõidukile järgi viadukti lõpus ja peatus sinise-punaste vilkuritega antud peatumismärguandele. Kiirusemõõteseadme protokolli tutvustamisel isik ei saanud aru ka peale korduvate selgitamiste ja kohale kutsuti tõlk R T . Menetlusalune isik oli oma sõidukis üksi ja kaasreisijaid ei olnud. Lahkumisel lubas U.M kohtuda ja tal olevat mõned tunnistajad. A.U küsimusele, kus need tunnistajad on U.M ei vastanud. Kohus ei hinda tõendina tõepäraseks menetlusaluse isiku selgitust väärteoprotokollis sellega mittetutvumise kohta. Videosalvestusega ja tunnistajate K.T ja A.U ütlustega on tõendatud, et A.U korduvalt selgitas väärteoprotokolli sisu, millele U.M vastast korduvalt, et ta ei saa aru. Mitmekordse tõlgi poolt tõlkimisele vastas U.M samuti, et talle ei ole arusaadav tõlgitu ja selgitatav väärteoprotokoll. Oma väited lükkas U.M ümber märkusega, et ta nõustub rikkumisega kui politseiametnik määrab temale minimaalse trahvi. Kohus jätab tõendite kogumist välja tunnistajate E R ja A D ütlused selle kohta, et nad mõlemad viibisid U.M-i juhtimisel oleva sõiduki kinnipidamise ajal 25.
4. 2011 kella 6 paiku U.M-i sõidukis selle tagaistmel ja nägid, et sõiduki kiirus oli viaduktil 30 km/h. Tegemist on tunnistajatega, kelle ütlused ei kajasta nende endi poolt nähtud sündmust väärteootsuses täheldatud ajal ja kohas, kes ise ei viibinud väärteoasjas kajastatava sündmuse juures selle vahetu kogejana kuid annab ütlusi väärteomenetluses tuvastatavate asjaolude vahetu kogejana ja seega nendes ütlustes võib olla KarS § 320 ettenähtud kuriteokoosseisule vastav käitumine. Kohus hindab nimetatud tunnistajate ütlusi mittetõepäraseks, mis on tunnistajate poolt antud eesmärgiga U.M-i vastutustest vabastamise eesmärgil. Kohus on eelnevalt hoiatanud tunnistajaid kriminaalvastutusega teadvalt valeütluste andmise eest. Tunnistajate ütlused sõidukis viibimise kohta ja liikumiskiiruse kohta on ümber lükatud sellega, et kohtuvälise menetluse käigus ei avaldanud menetlusalune isik eelnimetatud tunnistajate olemasolu väärteoasjas, et nad võivad tema kaitseks ütlusi anda. Kohtustungil tunnistaja E.R selgitas, et ta ei tea U.M-i sõiduauto peatamise asjaolusid. Samuti selgitas, et sai teada väärteoprotokolli koostamisest kui sai kohtukutse. Tunnistaja A.Denissov selgitas, et E.R istus sõiduautos tagaistmel tema kõrval. Tunnistaja ise istus juhi taga. Tunnistaja ei mäleta kui kaua vestles U.M politseinikega. Kohus leiab, et eeltoodud tunnistate ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna peale lubatud piirkiiruse määra s.o 30 km tunnist liiklemise asjaolusid selgitada ei oska. Tunnistajate ütlused on ümber lükatud U.M-i enda käitumisega kohtueelse menetluse käigus, kes ei avaldanud tunnistajate olemasolu ja ei selgitanud kohtuistungil, miks ei saanud tunnistajate nimesid avaldada koheselt väärteomenetluse alguses väärteomenetluses väärteoprotokolli koostamise ajal kui politseiametnik küsis faktiliste tunnistajate täpsustamist. U.M ei pidanud vajalikuks oma tunnistajate nimesid avaldada ilmse põhjendamatuse tõttu, sest faktiliselt U.M-i sõidukis kaasreisijaid ei olnud ja juht lukustas oma sõiduki kui ta kutsuti politseiautosse. Eeltoodu on tõendatud videosalvestusega, millest on näha U.M-i lahkumine oma sõiduki juurest ja sõiduauto tulede vilkumisega uste lukustamise fikseerimine. Tunnistajate R ja D ütluste mittetõepärasteks tunnistamise aluseks ka politseiametnike A.U ja K.T tõepärased ütlused, et U.M-i sõidukis viibis juht üksi ja kaasreisijaid sõidukis ei 6 olnud. Samuti on mittetõepäraste ütluste ümberlükkamise aluseks videosalvestisel fikseeritud kiiruse näit, mis on kantud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli. Kohtul puudub põhjendatud kahtlustus politseiametnike ütluste mitteusaldusväärsuse kohta. U.M-i süüdistused politseiametniku A.U väidetavate rikkumiste kohta mõlema väärteo menetlemisel on alusetud ja antud eesmärgiga vabaneda vastutusest. Väärteomenetleja A.U käitumises ei tuvastanud kohus ühtki U.M-i õiguste alusetut piirangut käesolevates kohtuvälistes väärteomenetlustes. Küll aga tuvastas kohus U.M-i käitumises politseiametnike seaduslike menetlusalaste korralduste eiramise väärteoasjas menetluse venitamise eesmärgil näiteks järjekindlalt väites, et ei saa menetlusalusele isikule emakeelde tõlgitud lühikesest tekstist aru, kuigi menetlusalune isik on kesk-eriharidusega, läbinud sõidukijuhi koolituse ja omab sõiduki juhtimisõigust; samuti keeldus menetlusaluse isikuna tahtlikult vaatamast politseiametniku poolt osutatud mõõteseadme näitu. Politseiametnike käitumine antud situatsioonis (videosalvestus tablool fikseeritud sõidukiiruse näidu tutvustamine U.M-ile ) oli jätkuvalt korrektne ja rahuliku suhtlemise teel läbiviidav menetlustoiming ning oli teostatud vajadusega menetlusaluse isiku õiguste maksimaalse realiseerimise eesmärgil. Ülaltoodu alusel tuleb prefektuuri otsus U.M-ile rahatrahvi määramise kohta Liiklusseaduse §227lg 2 järgi jätta muutmata. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada antud asjas määratud karistustega. Liiklusseaduse §239 lg 1 p 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 50 trahviühikut. Liiklusseaduse §227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana. Käesolevas asjas nähtub, et kohtuväline menetleja on Liiklusseaduse §227 lg 2 järgi määranud menetlusalusele isikule karistuse sanktsiooni keskmise määra ulatuses, kusjuures lisakaristust ei ole määratud ja Liiklusseaduse §239 lg 1 p 1 järgi üle sanktsiooni keskmise määra. Arvestades asjaolu, et väärteomenetlusega on kindlaks tehtud menetlusaluse isiku süü Liiklusseaduse §227 lg 2 ja Liiklusseaduse §239 lg 1 p 1 järgi, leiab maakohus, et käesolevas asjas on kohtuväline menetleja karistuse suuruse määramisel õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas ka rikkumiste raskusastet ja süüdlase isikut. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja poolt määratud karistusega sanktsiooni keskmises määras ja leiab, et süüdlase vastutust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel on toimepandud rikkumise eest vastavuses üleastumise raskusega. 7 Liiklusseaduse §227 lg 5 p 1 näeb ette võimaluse kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist sama paragrahvi lg 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesolevas asjas kohtuväline menetleja ei ole nimetatud õigust kasutanud ega määranud menetlusalusele isikule lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ega ole raskendanud menetlusaluse isiku olukorda. Liiklusseaduse § 239 lg 1 p 1 alusel määratud karistus 33 trahviühikut on kohtuväline menetleja määranud ulatuses üle sanktsiooni keskmise määra põhjusel, et isikul on kehtiv karistatus varasemate väärtegude toimepanemise eest. Käesoleva väärteo menetluse käik näitas, et menetlusalune isik ei soovi järeldusi teha õigeid järeldusi oma liiklusalase rikkumise kohta, püüab end õigustada politseiametnike käitumise alusetu kritiseerimisega vabanemaks vastutusest. Seega on kohtuväline menetleja määratud karistus antud ulatuses põhjendatud tähelepanu juhtimine U.M-i liikluses kehtestatud nõuete kohustuslikuks järgimiseks. Eeltoodu alusel leiab maakohus, et rahatrahvide suuruste vähendamiseks käesolevas asjas seaduslikku alust ei ole ja seda taotletud ei olegi. Ülaltoodu alusel tuleb prefektuuri otsused täies ulatuses jätta muutmata. allkirjastatud digitaalselt Loretta Pikma Kohtunik 8